Elan paigas, mida mõni liigitab juba Kopli alla, aga mina nimetan ikka kangekaelselt Pelgurannaks. Koplis käin ainult äärmise häda sunnil, sest see rajoon mõjub mulle rusuvalt. Ausalt. No nii, täna oli siis käik postkontorisse. Algus oli paljutõotav - Pelgulinna Selver kerkib mühinal, septembris vist lausa avatakse. Tore.

Postkontoris jälgisin kaastundlikult, kuidas õpilane minu pakki saata pusis. Ma ei ärritunud ka vaatamata sellele, et oli jube palav, higi tilkus ja pilt hiilis tasakesi tasku poole. Ma ei öelnud välja ka mõtet, et kui tal vähem sõrmuseid oleks, vähem maitsetuid hõbesõrmuseid, siis läheks töö ehk kiiremini. Ma olin leebe ka siis, kui tema silmist paistis "Houston, we have a problem" ning tagaruumist toodi ärritunud proff soga selgitama. Ja see kestis kaua-kaua.

Õnneks taipasin eeskojas, jõledas koplilikus eeskojas, mulle antud tshekki lugeda, mida ma tavaliselt ei tee. Rootsi asemel oli sihtpunktiks märgitud Saalomoni saared. Saalomoni saared! Debiilsus. Sain 11 krooni tagasi ja elutarkust jälle juurde. Et tuleb ikka mujal käia. Kuigi postkontorid on vist igal pool ühesugused.