Sündmuspaik: voodi.

Rauges poosis Kodutriibik on vahelduseks arvutist ära (hetkel muidugi oskan ühendada rauget poosi ja arvutis olemist sessamas sündmuspaigas) ja mõnuleb värske Anne kallal.

Siseneb pereisa. Heidab pika pilgu voodis vedelevale valgele emailitud kausile, mille põhjas on natuke sousti ja mille sees vedeleb elegantne kuldne koogikahvlike.

"Mis asi see on?" küsib pereisa.

"See on ... glamuur," teatab Kodutriibik ainult hetke järele mõeldes.

"Glamur i diskurs," lausub pereisa vene keeles. Ja seletab, et neid nähtusi käsitlenud Pelevin oma viimases romaanis "Empire V". Need on vampiiride ainsad õppeained, millel põhineb kogu nende maailmakäsitlus. Ja käänatakse peenelt "glamuraa i diskursaa".

Tegelikult loeb pereisa mu kõrval hoopis Krister Kivi värsket reisiraamatut "Eesti maja", tsiteerib ja itsitab. Me tavaliselt ei vedele niimoodi voodis. Ja mul on kole kadedus, et ma ise juba ei saa seda raamatut lugeda. Aga ma saan seda soovitada, eks ju. Sest Triibiku raamatusoovitused - need on ju glamur i diskurs.

Praegu on olnud päris mitu pinevat hetke seoses sellega, et meil on voodis nii õdus, aga vat Mirr on võtnud kapist piiisikesed pulgajäätised. Ja jätnud need köögilauale. Ja siis oli siuke saspens, et need hakkavad ju sulama. Aga meie oleme praegu mõudis glamuraa ja diskursaa. Miina ei olnud, tema suundus kohe kööki ja tõi endale ühe jäta. Ja on sellega nüüd siin voodis. Aga vat see jäätis on kangesti seda nägu, et hakkab alt tilkuma.

Aga kes viitsib salvrätti tuua?

Aga see kah nagu ei istu, et mu ilus loojangu- või kui soovite, apelsinivärvi voodipesu täis lödistatakse.

Virk emand viis jäätised kappi ära. Ja tõi veini!

Ei tohi end vinti võtta. Viimased kakskümmend lehekülge töist teost! Ja siis läheb lõbulugemiseks! Assaa!

Kodanikud! Briti propagandaministeerium hoiatab tervishoiuministeeriumi palvel:

Coughs and sneezes spread diseases!

Don't spread germs!

Ja minu uus lemmikmees!

Aga iseäranis rõveda video leiab Lupetta juurest!

Ei ole siin midagi, tuleb ikka ise viisiketas keerlema panna. Muidu ongi nii, et me peres mängib ainult Mii lemmiklaul "Liisa, päikseline naine", kus figureerivad kiitused naesterahwa rindadele ja säärejooksule.


Lady Miss Kodutriibik aka Nekochan proudly presents:

Kodudisko!

Kodudisko!!!

Muidugi on mul isu juba üle läinud. Samamoodi oli Huutajatega. Ruigasin entusiastlikult, uurisin piletivärki - ja košš. Veel täna hommikul mõtlesin, et haaran aga Teedu antud korvi käevangu ja kolistan vapralt üksi BonBoni.

Aga.

Päeval oli nii ilus ilm ja ma käisin käkkidega kelgutamas. Ja päike paistis ja taevas oli nii selge. Ja kui me kolmekesi - ime jah, see kelk mahutab isegi kolme - mu lapsepõlvemäelt alla lasime, siis tundus mingi ööklubi umbne tümakas ja täissuitsetatud õhk täiesti mõttetu. Mis sest et mu kunagine lemmik võtab vaevaks Eestisse tulla. Tarisin nad kelgu peal koju, päike silmas, aga veremaitse ausalt öeldes juba suus, võtsime riidest lahti, põsed punased nagu õunad, ja ma tegin pannkooke.

EI OLE normaalne talvel üksinda kell 12 kasukat selga tõmmata ja tõmblema minna. Veel sain selle kohta kinnitust täna hilisõhtul Uuspõllu-filmilt tulles. Jalad külmetasid. Koju kiskus. Bussis oli napakas vanamees, kes oli täpselt nagu filmi jätk.

Aga ma ei suuda ikkagi ära imestada, kui väike mu lapsepõlve kelgumägi tegelikult on. Ma mäletan nii hästi, et ta oli kohutavalt kõrge. Ja nüüd - pisike küngas.

Muuseas, film oli nummi.

Nüüd on pekkis! Keegi ei võind varem öelda, et 24ndama õhtul esineb Bon Bonis Lady Miss Kier? Ma hakkasin suurest nördimusest blogima praigast.

Heldene taevas, ma pean sinna ju minema! Nii, tulup õlult heita ja paljastada sukksaapad ning nahkpüksid, kiisupildiga stringidest rääkimata? Aa, hoopis mu efektne ja autentne vintage-kleit, mille ema 60ndatel õmbles! Teet! Nüüd on sinu võimalus! Meie kunagise popkarjääri nimel! Lähme!

Isversusverisversusver. Ma sain praegu paugupealt terveks.

Kuna mingi debiilsus ei lase mul linke panna, siis

http://www.youtube.com/watch?v=mKTCW4oxS6I.

Käid korra töö juures saba lehvitamas - ja kohe haige. Vihale ajab! Ujuma ei saa! Kurk on valus! Mentaalne noot 1: ei tohi töö juures käia. Mentaalne noot 2: ilus seelik mingu naftaliini peale. Edaspidi mundriks kottmüts, kandadeni tulup ja vildid.

Kodust oleks nagu Edward Käärkäsi üle käinud. Mii põhiharrastus on paberite lõikumine.

Kähku üles, kähkuuu!!! Tuhkapäeval pidi varakult ärkama, "sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn)", ütleb rahvasuu. Mitte minu suu, maind juu! Minu suu ei ütle praegu midagi, sest mul on hääl totaalselt ära ja ma kõlan nagu Leninakani poe parm.

Ometi üks hommik, mil äratuskell tuli kergendusena. Olin just unes näinud, et pean kohe-kohe linti mängima ühe Benny Goodmani soolo.

Ten Top Trivia Tips about Kodutriibik!

1. The opposite sides of Kodutriibik always add up to seven.
2. Japan provides over thirty percent of the world's Kodutriibik supply.
3. If you lace Kodutriibik from the inside to the outside, the fit will be snugger around your big toe.
4. In a pinch, the skin from a shark can be used as Kodutriibik.
5. The condom - originally made from Kodutriibik - was invented in the early 1500s!
6. Antarctica is the only continent without Kodutriibik!
7. Kodutriibik can sleep with one eye open.
8. Kodutriibik can be seen from space!
9. Kodutriibik can grow up to three feet in a 24 hour period.
10. Women shoplift four times more frequently than Kodutriibik.

http://thesurrealist.co.uk/trivia.pl" method="get" style="background-color:#5F5F42;color:#CFCF95;padding:4px;text-align:center">I am interested in - do tell me aboutherhimitthem

Mul on nende testitulemuste eksponeerimisega alati mingi kamm. Aga pole viga, põhitõed said kirja. Kessu juurest leidsin. Ei saa linkida ... http://k6verjoonlaud.wordpress.com/

Kui me eelmisel nädalal papa sünnipäevale läksime, tegi Mirr suurt skandaali, et tal ei lastud oma maitse järgi torti valida. Ei lastud sellepärast, et ta EI SÖÖ torti. Kuigi, jah, annaalides on tõepoolest umbes kaks sissekannet kuue aasta jooksul, et Mirr on suu tordiseks teinud. Kui kristalselt aus olla, siis sööb ta ainult omaenda tehtud küpsisetorti. Sedagi ainult ilusa ilmaga ja hea tujuga.

Nojah, aga lärm oli nii ilge, et lubasime: sõbrapäevaks valib Mirr ise tordi.

Valis Selveri tibu tordi, mida ta tõesti-tõesti kunagi maitsma soostus. Vandus ka nüüd jumala- ja linnukeeli, et sööb.

Sittagi.

Ainult neid punaseid martsipanist jalgu sõid nad sealt tordi pealt. Jalad olid nii siredad, et vaene vanaisa pidas torti tõsimeeli tibi-, mitte tibukujuliseks. Arvas, et tibu suured silmad on hoopis rinnad. Ja meie, vaesed (lugeda silmakirjalikult pahase tooniga), pidime tordi ise ära sööma. Aga ma ei saa siiski öelda, et mulle väga maitsenud oleks. Banaan on seal sees lääge. Kui juba pattu teha, siis millegi tõeliselt hõrguga. Mingi jube hea tordiga.

Sestap otsus.

Järgmine kord valime tordi oma maitse järgi. Ja ma teen käkkidele isiklikult, omaenese pisikeste pontsakate sõrmedega terve liuatäie martsipanist jalgu. Kui vaja, siis siredaid. Kui vaja, siis jämedaid. Kuidas kunded soovivad. Aga seda, kas värvin need punaseks toidu-või vesivärviga, vaatan kundede käitumise pealt.

Avastasin, et Delfi naisteleht on korraldanud romantiliste luuletuste võistluse ja saanud ohtralt kaastöid. Hakkasin erutunult uurima. Eks ikka rohkem mehisema nimega autorite loomingut, et järsku näkkab. Kohe näkkas! Nii nunnu! Autor Märt Väärik. Ta annab siin tegelikult ikka veelgi rajumalt, aga alljärgnev on ka hästi tore.

3KÕLA
Soolomängu kogemus
keelpillikabinetis
nii ilus oli. Tobedus
on tüütud helitrepid.

Läks aeg, sain poogna pikema
ning õppisin duetti,
ent ka orkestrit vihkama,
ja dirigendikeppi.

Eesmärgiks mul harmoonia —
kolmkõla võtan malliks,
kui transponeerin Sinuga
meloodiat musikallist.

Üks Eesti poppianisti hakkas aastaid tagasi kõrtsis neiukest ära rääkima umbes järgnevas sõnastuses: "Sul on üks instrument, mida ma tahaksin oma poognaga mängida." Ühtaegu poeetiline ja sihikindel. Sexy!

P.S. Ma mõistan, et Märt Väärik on pseudonüüm. Guugeldamine näitas, et ta figureerib ... netiajakirjas Poogen.

Ma vahel ikka satun oma vanu postitusi lugema ja naeran nagu maniakk. "Milline raamat!" Ma olen enda lemmikblogija. Nujaa. Aga kunagiste kirjutiste seast leidsin viite sellele kohale, kus on ilgeid vanu moepilte ja nende juurde komponeeritud lolle luuletusi ja jutukesi.

Näituseks liigutav ja kurb armulugu "Love Is Two Souls Dwelling In One Macramed Vest".

Hormoonid. Raudselt. Miks ma muidu löristaksin õnnest nutta, kui Soome "Idolsi" selle vooru võitis häbelik hevimees, kes nii kangesti üritas häbelikkusest võitu saada.

Kõik kogu aeg räägivad, et valimisnänn uputab. Ma pole kunagi midagi saanud, ega see muidugi ei aita ka, et ma enamjaolt kodus istun. Kunagi ammu ulatati mulle Viru platsi ülekäigul Villu Reiljani nimega pastakas. Ja ükspäev helistas vene aktsendiga näitsik Keskerakonnast ja tahtis minuga Juhan Hindovist rääkida. No ma ei taht.

Aga täna nägin ma pori sees vedelemas asjakest, mida ma kohe ei saanud jätta üles koukimata. See oli taskukalender nahkse Märt Sultsiga. Pühkisin lume külge puhtaks ja pistsin taskusse.

Tarmole tõid kesknoored töö juurde K-kohukesi. Ise me neid suhu kohe põhimõtteliselt ei võtaks, aga no lastele võib ju anda.

Minust, spordipõlgurist (no mu isa on jalgpallur), on saanud ujumisnarkomaan. Iga päev käiksin, kui saaks. Aga tänane päev näitas juba, et tööajal ei tohi ;) Mõtlesin küll, et jõuan kõik asjad õigeks ajaks valmis. Tühjagi. Et mitte öelda -

Mind ei häirinud isegi karm tümakas ja sügavas otsas kügelevad vesiaeroobikamemmed, sest nende treener ei röökinud vähemalt mikrofoni, vaid viiples väljendusrikkalt. Ja mina muudkui uhasin. Tümakas isegi natuke nagu ergutas, pluss tegu oli George Michaeli hittide tümakapopurriiga, mis võimaldas siiski mõistvalt naeratada ja meenutada kooliplikapäevi, mil ma George'ist kangesti sisse võetud olin. Aga kui siis emandad hakkasid üksteisele hüvastijätuks lihaseid lõõgastavaid lehvitusi tegema ja nende treener ronis DJ-pulti ja korraga saabus vaikus ... Siis see vaikus oli nagu üks ... No vat. Ei taha ropuks minna. Ütleme nii, et uimlesin ses vaikuses, ses sulnis magusas kergenduses, basseini teise otsa ja oleksin suudelnud kasvõi seda maksaplekilist geronti, kes mu lähistel oma valutavaid liikmeid leotas. Mitte tingimata kirglikult, pigem raugelt ja andestavalt, kogu maailmale igavest õnne lubavalt. Vaat niimoodi mõjus see vaikus pärast tümakat.

Aga nagu öeldud, see taevalik elamus maksis mulle õhtupoole kätte. Ja varsti pean ma pimedas Toompeale komberdama, kus ma kindlasti molli saan. Raha ja väärtesemed, naba-, nibu- ja muud rõngad peaks vist igaks juhuks koju jätma.

Värskematel andmetel on Triibik Toompealt koju jõudnud ja seedib Statoilist ostetud kebabivoolikut. Loiult.

Allkiri: Triibiku dieetõde

Mida teeb inimene kell pool üks öösel, kui ta peaks palehigis tip-tip-tippima. Tema aeleb nostalgiaradadel, kräunutab kõigepealt YouTube'is Prefab Sprouti, korraks Beautiful Southi ja otsib viimaks üles kunagise lemmiku ja kannab siis köögilaua taga ette oma versiooni. Ei tulnud üldse paha, muuseas. Hea kõrgus on. Ja tädid laulavad bäkki!

Ilusat sõbrapäeva! Mul siin hakkab küll vaatamata ilusale hommikule kops üle maksa minema, aga mis tost. Kodukontori hüved: kiire vann, kiire vein, kiire puhas kollane seksikas T-särk selga, et ma jumala pärast end ainult ühe sibitiimina ja muristajakotina ei tunneks. Elame üle.

Isver-jumver, täna on ju ETVst see film, kus Daniel Craig vanaprouat magatab. Ma olen seda kunagi näinud, aga siis ma ju ei teadnud, et see on Daniel ... Kui hea on jälle puberteet olla!

Kui see polnud kaif, mida ma täna hommikul basseinis tundsin, siis olen ma Heli Lääts. Uhkes üksinduses ma konna panna küll ei saanud, mu õnne tumestas õige veidi üks inimtank, kellega ma olin sunnitud rada jagama. Aga ikkagi sada korda parem kui pühadeaegset Gangest meenutav rahvasupp, milles ma eelmisel korral hulpima pidin nagu pekitükk seljankas.

Üksikujumine sobib mulle. Lahkudes möödusin lastebasseinist, kus toimus groteskne sõu: vanamoorid olid paarideks jaotatud ning vedasid üksteist jämeda värvilise vorsti abil läbi vee. See meenutas mulle rasedusaegset horror-show'd Keskhaigla basseinis, kus ma oleksin äärepealt otsad andnud, sest mind sunniti, samasugune vorst obstsöönselt jalge vahel, pikki vahemaid läbima.

Aga tihtipeale on lõbusam seal, kus meid pole. Ilmnes, et kõrtsis, kust me laupäeval välja taganesime, sest seal möllas mingi kostümeeritud peletis, sai hetk hiljem rämedalt nalja. Mitte et haigetsaamine väga naljakas oleks, aga no andke andeks, vanainimene istugu kodus, mitte ärgu käigu jõmmipealinnas molli norimas.

Ma ei saanud jälle täna ühte kohta minna, kuhu mind kutsuti. Ja absoluutselt matsi kombel unustasin sellest ka teatada. Ja nüüd on kell juba helistamiseks liiga palju ja SMSi saata oleks nõme. Niuks. Vötap üks pang tuhka ja raputap endale pea pealispinna peale.

Järgneb

muusikaline

patukahetsus.

Ai, pagan, nüüd hakkas liiga nõretama juba. Selle Red Hot + Blue'ga oli siuke värk, et ... See seostub mulle ahastava ja ühtaegu paljutõotava puberteediga, Soome NO TV-ga, plaatinablondi saatejuhi Baba Lybeckiga, Frank Pappaga, sügavate päevaunedega ja masendavate ärkamistega. Ja sellega, et tol ajal polnud neid lugusid kuskilt kätte saada. Ja nüüd äkki lambist leidsin, kui enam ei otsinud. Mõni funktsib samamoodi nagu siis, mõni tundub ülepakutud. Aga no ikkagi kultainen nuoruus, mis me räägime.

Üle-eelmise teema lõpetuseks. Mäletate, kuidas Väikevenna ema "Karlssonis" närve puhkamas käis? No vat. Siis ma küll aru ei saanud, kuhu ta läheb ja miks. Tundus lausa loomuvastane. Kuidas üks ema niimoodi ära läheb? Aga säärane närvipuhkus peaks olema seadusega ette nähtud. Nädal emale spaas. Ja teine nädal emale ja isale koos näituseks välismaal. Tublid isad võivad kah nädala omaette närve kosutada. Ma siin rõõmuga märkan, et Tarmo ka juba tõstab laste peale häält. Muidu olin alati mina see roppsuu-röökur.

Aga roppsuud, jah. Meil on Mirriga vedanud, et lasteaiast pole roppusi koju tulnud. Aga Miina õpib nüüd kärmesti. Täna nähvas ta korduvalt: "Kulat!" See on siis emmelt-issilt õpitud. Neil kahel on omavahel kõiksugused kakanaljad, millele iga kord reageerida on lihtsalt võimatu. Ja siis sõimatakse teineteist kaalikaks. Seda, et hea toon nõuab irinat ja õiendamist, on Mii samuti aru saanud. Vaese mammaga kipub ta juba ülbitsema. Näiteks joonistavad koos ja mamma ei tee midagi nii, nagu Mii arvates peaks tegema. Eile korises ta kortsus kulmul: "Mamma, sa praegu oled minust loll!"

Mina sain veelgi võimsama tümaka. See-eest autoriteetse:
"Emme, sina oled lollpealik!" See oli siis, kui Mii ise oma lossi katki tegi.

Tunnistan nüüd häbita, naist ei võta iial ma. Tegelikult tahtsin esineda ülestunnistusega, et ma pole elu sees praadi teinud. Noh et mingi lihakäntsakas või tiivuline ahju ja. Kanafileesid ja kala olen ohtralt küpsetanud ja grillinud, aga vana head seapraadi - nõup. Kuigi ema tehtud seapraad hapukapsaga on mulle täielik märg unelm.

Teine ülestunnistus: kõik noad meie majapidamises on nürid. Spetsiaalselt lihanuga pole üldse. Nii et eileõhtune rostbiifi tegemine (ahvikiirusel laste viinerikastme kõrvalt, sest selle vanutatud ... vilditud ... mis pagan selle mägi- või tontteabmis metsveisega tehtud oligi? Aa, laagerdatud välisfilee, no see hakkas juba üle tähtaja tiksuma) oli teatav imetrikk. Aga Stockmanni rostbiif on jube kallis ja see Rakvere metsveis võimistandoligi on mulle kuidagi sümpaatne. Ja vorstid-singid, välja arvatud üks hea kämakas maasinki, aga kust ma seda saan, eks, ei eruta mind juba ammu. Ja see Hele-Mai Alamaa retseptivihik Eesti Naise vahel ajas mind nii täkku täis.

Aga assa tumma, nagu mu emal on kombeks öelda, tuli see vast hea. Kui hõbepaberi avasin, et veel veidi soojast käntsakast üks kena viiluke nüsida oma nüri noaga, voolas sealt välja säärast hõrgult lõhnavalt mahla, et no otse veeni, maeivõi!

Ma igaks juhuks kirjeldan siis oma tegevust ka. Võtsin laagerdatud mehe. Raputasin suure taldriku peale Toscana maitseainesegu, värskelt jahvatatud pipart ja kõvasti rosmariini, nagu Hele-Mai soovitas. Pildi peal olid küll nii kaunid roseepiprad, aga neid mul lambist võtta polnud. Kuid panna võib ükskõik milliseid ürte ja maitseaineid, soola-pipart muidugi kindla peale. Määrisin mehe Dijoni sinepiga kokku ja veeretasin ja potsutasin teda maitseainesegus. Eelnevalt olin pannud ahju 200 kraadi peale ja malmpanni kõvale kuumusele. Meest tuli panni peal iga kandi pealt kiirelt kärsatada, et mahl kinni jääks, nagu retsept ütles. Ja siis 15-20 minutiks ahju. Seejärel ahjust välja ja supsti hõbepaberi sisse. Maitsestuma ja jahtuma.

Assa tumma küll. Peenleiva peal oli iseäranis hea.

Lapsed on elu õied.

Lapsed ajavad hulluks.

Häbiväärselt palju on päevi, mil kirjutan kahe käega alla teisele väitele. Ma tõesti ei kujutanud ette, et elu lastega selline on. Ja kõik on ju niiöelda korras, keegi pole ... ptüi-ptü-ptüi. Lihtsalt päevast päeva üks kohutav kraaklemine, kriiskamine, nõudmine, vaidlemine, ignoreerimine.

Muidugi olen ma isekam kui mu oma ema. Ma küll ei mäleta, et ta oleks mu ees ukse kinni löönud ja raamatu või "Seksi ja linnaga" voodinurka kobinud, et oma privaatsuseportsu kätte saada. Ei midagi sellist. Eks elu oli talle pahupoolt juba näidanud ka, ta oskas tänulik olla. Erinevalt minust, kes ma leian end aeg-ajalt mõtlemas, et oleksid nad juba suuremad ja ma saaksin rahumeeli oma asjadega tegelda.

Aga siis pole nad ju enam nii nunnud. Siis ei joonista keegi majale patse pähe nagu Mirr kunagi. Ega räägi, et emme tissi peale peab hapukapsast panema, nagu Mii täna. Siis nad hängivad Viru Keskuses ja ahastavad mõttetute dude'ide pärast.

Kuidas suure pere emad hakkama saavad? Ja need, kelle lastel on väike vanusevahe? Ma küll tunnen vahel, et nüüd aitab ainult Supernanny, sest minu jõud enam üle ei käi. Ja ise, lollakas, vahin samal ajal, silmad kilamas, pisikesi beebisid.

Ujumine peaks olema rahulik, meditatiivne, LÕÕGASTAV tegevus, mitte säärane formula ykkönen, nagu täna hommikul Kalevis. Kõik rajad peale ühe olid mingi võistluse all, ilma et keegi sellest muidugi lihtlabast sulistajat teavitaks. Nii üritasingi 20 minutit, hambad ristis, esimesel rajal rabelda, aga no ei jaksanud. Kord on keegi pidur ees, siis rebis keegi vahu pritsides mööda. Peksin kätt kogu aeg vastu basseiniserva ära. Julgelt kümme inimest oli ühel rajal. Kobisin kurjalt ära massaažiduššide juurde, aga selle ainsa duši all, mis midagigi mu vaesele närvihaigele tiivanukile teeb, aeles keskealine härrasmees, kes suhistas endale vett. Jah. Otse munade pihta.

Kuna minusugune kuperoosakalduvustega larhv ei saa ka saunas mõnuleda ja seal oli nagunii kari vene vanamoore ees, siis kobisin minema. Riietusruumis lasti Gotan Projectit, üritasid lepitust nuruda, haa. Ja kui kohviku kohvisabas seisin, jäid kõik rajad äkitselt tühjaks. See tõestab veel kord, et parim aeg ujumiseks on argipäeval kell kümme. Ehk tööajal. Või siis päris enne sulgemist.

Kas te ikka teate, eided, et täna on lausa kohustuslik punast veini juua? Juurde võib võtta näiteks sellist kaloripõletajat.

Mirr ja Mii ei saanud eile öösel magama jääda, sest nad nõudsid korduvalt seda kanavabriku karaokekunni. Aga see oli natuke hale.

Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.

Ah, mis ma räägin, Visconti eesnime hääldasin ikka eelmise aastani valesti.

Samamoodi põdesin siis, kui hea peretuttav ja muidu kena inimene muudkui jahvatas, kuidas ta Itaalias šiantit jõi ja kojugi tõi. Ilmselt tundusime me talle oma kiantijutuga mingid totrad võhikud. A näe, kuidagi hakkas õigesti rääkima.

Õigesti.

Mitte õieti.

Ostupohmell on möödas ja ihun hammast Hauschka sidruni-vanniõli peale. Sest kehaõll on nii nämma lõhnaga. Sidrunilõhn on üldse särts. Uues Oma Maitses oli üks seks sidrunikook, mõistate, põhjaks on SOOLAKÜPSISED. See intrigeerib mind. Soolaküpsised ...

Aga õliostu tuleb edasi lükata. Sest saspens peab olema, nagu Remsu ütleb. Kui kogu aeg midagi ostad, pole mingit saspensit. Mäletan, et kui Mii oli väike ja ma olude sunnil vahel NELI päeva järjest (issand, ma kirjutan juba nagu Viivi Luik) kodus kükitasin ja rahagi oli vähe ja üldse ja üldse,

KÜLL siis oli magus midagi osta. Korra kvartalis.