Mul on ikka mingi värk selle Peter Gabrieliga. Reedeöine kontsert küttis mu nii üles, et ei jäänud magama ja muudkui mõtlesin, et vaja see hiljutine kogumik osta. Ei välista. Palgapäev kah millalgi tulekul. No oli alles taat! Algul jättis nii vagase mulje, must vammus ja üksinda krõbistab sünteka taga. Aga küll siis hakkas kütma: laulis pea alaspidi kõndides (downside up!), kargas läbipaistva kera sees ja kimas rattaga ringi. Ainus telekontsert, mis mind viimastel aastatel on samamoodi elektriseerinud, oli Björk. Ja live-asjadest Kimmo Pohjonen, pärast mida pole Jazzkaar enam see mis enne.

Tore on ka see, et Kate Bush tuleb uue plaadiga ja videogi on ilmarahvale kaeda pandud.

Mulle teeb kohe rõõmu, et mina, aasta-aastalt järjest muusikaleigem, olen ellu ärganud. (Ja näete, lõngast mitte üks piuks!)

Idee. Vaja suuremas koguses plekkpurke lahti plopsata.

Idee.

Süda läigib (ta läigib, ta lää-lää-läigib). Ma sõin just viis (loe: seitse) Tiina kommi. Ei teagi, miks. Sest põhjust pole. Põhjust oleks siis, kui ma
1) poleks eile pidus käinud - BonBon, no kussa-kussa, esimest korda, napsid-värgid, ainult et guudi-bäägi saamiseks lahkusin liialt vara;
2) poleks täna tööl käinud - füüsiliselt, mitte virtuaalselt nagu muidu - ega lahkunud sealt hunniku ajakirjade JA GUUDIBÄÄGIGA, millest eile ilma jäin. No ja täitsa pael (ütleb TT), sest guudibäägis oli lisaks värskele ajakirjale, šoksile ja karastusjoogile ka PUDEL LÕHNAÕLI - Clinique'i Happy To Be.
3) poleks täna Cafe Petersonis söönud.
4) poleks täna kinos käinud. Moraalset üleolekut tõstab veel see, et film pole kinno jõudnudki. Ega ma raha eest poleks läinud, aga oli päris tore meelelahutus.
5) ei teaks, et täna on reede õhtu ja homme on sulnis laupäev.

Kingateema jätkuks. Otsisin kunagi netist väljendit "sensible shoes", no oli vaja tõlkida ja mõtlesin, et järsku on ikka täitsa konkreetne värk. No konkreetsem kui madala tallaga mugav king. Ei olnud. Aga sattusin sellesse bloogi ja käin aeg-ajalt kiikamas. Sümpaatne on.

Käisin täna lõngapoes, aga masohhistlikul kombel ei ostnud midagi. Mulle lihtsalt ei meeldi enamik kootud ja heegeldatud asju! Mis ei takista mul seda linki siia panemast. Ma pole mitte lõngapede, vaid lõngaSKISO! No ma ei saanud seda oma lemmiklõnga ka osta, sest mis ma temast teen, mingi faking LAPI või?

Vahel panen siia artikleid hoiule, kui kardan, et muidu meelest läheb. Vaat täna panen ka. Ja selle ka.

Puhh, ma pole õnneks ikka nii suur räpakott, kui kartsin. Vaatan juba pikemat aega, et köögi ja esiku linoleum näeb must välja. Pesen, aga ikka on must. Nüüd siis jõudsin järeldusele, et musta mulje jätab linoleumi alt kumav vana linoleum. Pealmine, ilus kollane, on nelja ja poole aastaga nii ära kulunud. Terendab võimalus panna maha see mustavalgeruuduline, mis meil Tartus oli ja mille vastu endiselt nüühi tunneme.

Aga igavene räpakott olen küll. Markantseim näide jääb õnneks aastate taha. Pakkusin kunagi Tartus kolmele kidrataadile öömaja, ise ööbisin mujal. Pärast tunnistas üks, et nälg oli sundinud neid hommikul mu külmkappi kiikama. Ühe kaanekese kergitamisel vaatas kausist vastu kartulipüree roheline habe.

Muffinit tahab keegi? Säh.

You are Acrylic.While you are very versatile, your plasticky
countenance can be offputting. You are very
good with children but can become a pill if
left alone with them too long. You are very
flexible but don't give in to manipulation.

What kind of yarn are you?
brought to you by

Eino. Eino, kui ma juba lõnga unes näen, siis tähendab see vist seda, et tuleb ikka ära osta. Mul ei ole aega käsitööd teha. Siis ma ei jõua enam lugedagi, aga lugemine on nambö uann. (Ja ma pole nagu mõni, kes koob, loeb ja vestleb ühekorraga, vaadates samal ajal veel telekat või nooti.) Ma pole suurem asi käsitööline. Ma ei suuda süveneda inglis- ja soomekeelsetesse juhenditesse, sest olen harjunud eesti keele ja skeemidega. Mulle tegelikult ei meeldigi efektlõngast asjad. Kui, siis ainult sallid või muud vidinad. Ja midagi suurt ma nagunii ei teeks. Salli jälle poleks mõtet teha enne, kui jope on ostetud. Aga kõik müügil olevad joped on igavad.

Teisalt - paar ööd tagasi nägin unes, et mul tuleb volikokku minna. (Vaat mis valimised inimesega teevad.) Puiklesin küll vastu, aga see ei aidanud. Mul oli jube hea meel üles ärgata. Ja ma ju ei võta seda unenägu üleskutsena järgmistel kohalikel valimistel kandideerida.

Halvasti mõjuvad need käsitööbloogid, halvasti.

Celebrity Halloween masks!

Et mitte inimtooliks muutuda, murdsin end hommikul välja ja marssisin Stroomi randa. Ja õigesti tegin, nagu selgus, sest nägin seal oravat. Hüppas teine nii nõtkelt, et tundusin tema kõrval täieliku tapiirina.

Poest ostsin suures koguses punaseid pildiraame ja neli vannitabletti, millest üks, väidetavalt greibilõhnaline, täna õhtul ka käiku läks. Vann, värske Ekspress, klaasike kehva, kuid külma veini. Idülli rikkus veidi ainult munahais, mis väljub mulksatuste ja röögatuste saatel kraanikausist, kui vannil tropp eest ära võtta. Kunstmusi pole ummistuse vastu aidanud. Kotin Putkimies?

Mis kuradi häda nende toiduinimestega on, et nad ei oska bruschettat õigesti kirjutada. Värske ajakiri KÖÖK teeb jälle sama vea mis auväärne maadam Kangki.

Kirjutasin kohe mõnuga "Kangki". Samasuguse mõnuga küsisin kunagi Tartu raeapteegis: "Milliseid näoVESI teil veel on?" No ei satu tavaliselt seda susi-soe-sutt välja ütlema.

KÖÖK püstitab küsimuse, mida panna halloweenilauale. See on meie kultuuriruumis tõesti pakiline probleem.

Musi-moe-mutt, ütles mu esmane lugeja ja andis mulle ühe moe.

Pääsesin tunniks ajaks kodunt ära - ja kui tagasi tulin, oli Mii hakanud kõike suudlusega pitseerima. Andis muudkui Mirrile musi, mutsutas mahlakalt niisama õhku ja musitas ka rõngastest torni, kui oli selle valmis ladunud. Muhh! Sealed with a kiss.

Ütlesin, et lähen poodi brokkolit ostma, aga kappasin hoopis elukohajärgsesse kaltsukasse ja sealt edasi sahvrisse. Jätsin sinna õige mitu sinist raha - ökošampooni ja ökonõudepesuvahendi ja ökokemmerguvannipesuvahendi eest. Viimased kaks meeldisid mulle iseäranis, sest kui pudel tühjaks saab, võib tulla sahvrisse rifillima. Ja siis on palju odavam. Pluss see loodussäästlikusmoment, mis mulle istub.

Karistuseks ei saanud ma mingit brokkolit, no kesse käskis Minskisse minna, eks. Võtsin siis külmutatud köögivilja ja suristasin sellest sitakarva püreesupi. Röstsaiakuubikutega käis küll. Mii nõudis juurdegi. Hea isuga laps, rõõm kohe.

Uhh, kell pole veel kümmegi. Kaks tundi puhast mõnu. Kolm varianti: raamat, mõni Vanity Fair armsa Betty kogust või "Vanity Fairi" film, mis mul tänini vaatamata. Milline meeldiv trilemma.

Poes oli mees, kes rebis kõigilt melonitelt sildid pealt ära ja kleepis endale nokkmütsi sisse. Ja pani siis mütsi pähe tagasi ja läks teistesse osakondadesse sildijahile.

Tänaste pealkirjade paremik:
Paris Hilton: oben hui, unten pfui!
Kert Toobalil kukuvad treeneri ajuterrori tõttu juuksed peast.

Kas peale minu leidub veel mõni inimene, kes pühapäevi ei salli? Laupäeva hommik seevastu on sulniduse tipp. Eriti kui ülakorruse köögist kostab kell üheksa eesti hümn, peenikese häälega ja selgete sõnadega, ehkki seal ühtki eestlast ei ela. Vot tebje integraatsia!

Eile sattusin üle pika-pika aja Briti Nõukokku ja panin seal endalegi ootamatult kolmsada krooni hakkama. Sajaka raamatukogu ja kakssada videoteegi kasutamise eest. Sest neil oli uus Zadie ja "The Life and Death of Peter Sellers".

Enne seda filmi jõudsin hea sõbra oma Freudian slipiga ära solvata. Ütlesin täiesti lambist Tartu asemel "maale". Ja mida sa seletad, et ei mõtle tegelikult üldse nii, seda enam, et olen seal ligi kümme aastat elanud ja igatsen vahel tagasi. Kui Freud ütleb, et mõtled küll. Ja järelikult mõtlengi. Ja olen väga imestunud.

Film oli muidugi võimas. Tekitas hirmsaid süümekaid Hello Kitty joonistuskomplekti pärast, mille Mirr meilt mäkkärist välja mangus. Õnneks sööb ta sealsest valikust ainult friikaid, limpsi ja hamburgerit ei võta suu sissegi. Aga ikka tekkisid süümekad.

Miina vaatas täna hommikul Krista Kaera ja ütles mitu korda "emme". Mul poleks midagi selle vastu, kui ma mõnekümne aasta pärast samasugune välja näeksin. Ilmselt näen kah. Juba praegugi, nagu võsuke arvab.

Aga hatune vaip kadus juba järgmine päev pärast seda, kui sellest blooginud olin. Järelikult kojamutt loeb mu bloogi! Oh, temast tuleks teinekord pikemalt kirjutada. Jube stiilne parm.

Mitte kodutriibik, vaid kuri öösärgiga majasokk. Ja ometi on kodukontori esimene reegel: pane ennast inimese moodi riidesse!

Selles korteris tuleb teha üks de-cluttering ehk soditustamine. Ma kohe tunnen, kuidas kõikjal vedelevad asjad must energiat välja imevad.

Aga laat oli võimas. Miks ma küll nii vähe raha kaasa võtsin? Oleksin muidu kõik need kompotid ja moosid ise ära ostnud. Sest maakodu ega -vanaema ega miskit aeda meil pole ja pole kunagi olnud. Ja see, kes turult toodud kraamist hoidiseid vorpima hakkab, see pole mina.

Ma tahaks 1) rahulikult kemmergus lugeda; 2) õue minna. Õueks kvalifitseerub varsti rõdu, kus ma Miid magama kääksutama hakkan. Seda kemmerguasja me veel vaatame.

Olen väsind ja tüdind. Töönädal võtab ikka läbi küll. Eriti sul ripub jala küljes üks vinguv laps.

Terve korter lõhnab šokolaadi järele, sest Mirril on homme lasteaias sügislaat ja midagi tuli teha. Tegime äärmiselt lollikindlaid, kuid ka äärmiselt maitsvaid küpsetisi. Noh et kilo lehttainast õhemaks rullida ja pähkli-šokolaadikreemiga kokku määrida. Siis kahelt poolt keskpõrandale kokku keerata, õhukesed viilud lõigata, ja ahju. 220 kraadi ca 15 minutit.

Köök on kringleid täis, no missa hädaga teed. Süüa tuleb. Ja pool purki šokolaadikreemi on alles. Mitte kauaks. Otse veeni!

Fantaseerisin kunagile ühele kaarumsifännile jämeda kaarumsijuhtme, mis tuleks kaarumsivabrikust otse tema lauale. Seal otsas on siis selline pisike giljotiin. Et vajutad pedaalist vajaliku pikkusega vorsti välja ja kaksad siis giljotiiniga. Naks.

Mis juhe mul võiks olla? Zara seelikute juhe. Nussa-juhe (fuih, see kõlab umbes nagu munajuha või siis midagi natuke seksikamat). Pika sooja juustusaia juhe. Mannakreemijuhe.

Aitäh sulle, FHM, ehtsa Peeter Paani eest!

Kui kaks Zarast ostetud trikotaažeset on pärast esimest pesu lirakaks läinud, siis võiks ehk juba nii palju oidu olla, et kolmandat mitte osta, non? Mul kolmandat veel ei ole. Ehk siis ei tule ka. Kuigi Zara militaarmantlid ja -jakid ning kirjud seelikud ajavad mind ikka ihast oigama küll. A vat ei osta. Päikese lasteaed ja Pelgulinna Selver pole vist kõige õigem paik moedemmi tegemiseks.

Ülakorruse joodik kojamutt on sättinud trepikoja välisukse juurde vana rüiuvaiba. Täielik anomaalia. Ühel päeval avastasin sealtsamast seksika uue radiaatori, mis mõjub meie koridoris nagu Gucci kott sea õlal. Nüüd sai siis see seksikas radiaator paariliseks meie maja väärilise vaiba, millest tahaks kangesti üle leviteerida.

Eile vaatasin heegeldamise kõrvale (jajah, blogimuttide lugemine ei mõju mulle hästi, tekib tahtmine niigi nappi vaba aega rosettide nikerdamisega sisustada) tont teab kust lambist MTV saadet "I Want A Famous Face". Ja ei suutnud ära imestada kaht mädavinnilist ja hobusenäolist kaksikvenda, kes tahtsid sarnaneda Brad Pittiga. Noh, pärast põhjalikku koksimist, nüsimist ja lihvimist nägid nad juba täitsa inimnäolised välja. Aga Pittist oli küll asi valgusaastate kaugusel. Törts talupojamõistust, djuudid. Mis sai hiiglasliku ninaga ja lõualotiga maadamist, kes ihkas saada Posh Spice'iks, seda ma ei näinudki. Posh Spice'i ilmselt mitte.

Triibiku säästutuur: Varraku poes Jacques Prevert'i luulekogu ainult 50 krooni ja Apollos Jostein Gaarderi "Mängukaartide saladus", mille hinnalangust olen aasta-aastalt jälginud, ainult 15. "Sofie maailma", tuleb tunnistada, jätsin pooleli. Ei suutnud lihtsalt kaasa mõelda. Aga "Mängukaartide saladus" on palju põnevam ja loetavam ja mõnnam. Jee. 15 krooni! Kõtt, kähku poodi!

Kuidas Miid enam-vähem hommikuni magama saada? Tuleb enam-vähem hommikuni seltskonnaga kõrvaltoas jaurata. Väga huvitav tähelepanek. Algab läbuajastu!

Aga hommikul kella viieni kestnud läbruntšiku ja tänase siivsa, kuid äärmiselt lõbusa koosviibimise vahepeal jõudsime eile Pärnus käia. Söömas. Romagnas. Itaalia omanikuga itaalia koht Vana-Pärnus Haapsalu maanteel, mis osutus äärmiselt mõnusaks. Pitsa oli nii võimas, et jätsin servad nagu suure U-tähe taldrikule vedelema. Ja itaalia juustu- ja vorstivalikust ärme parem räägimegi.

Kui söögikohast veidi linna poole tulla, avanes jõele täpselt samasugune vaade nagu Tartus. Oma kaarsild on Pärnul ka. Pajud, pardid, paadid ... Ja see oli mulle, kes ma lapsena nii mitu-mitu suve Pärnu rannas olen veetnud, kuidagi täiesti üllatav - Pärnu kui jõelinn. Ja Pärnu jõgi kui Emajõgi. Nii et mu Tartu-nostalgia sai jälle uue hoo sisse ja ma ootan pikipikipikisilmi järgmist nädalavahetust, et saaks vana head sügisest ülikoolilinna nuusutada. Issa ristike, mul on ju isegi ülikooli kohvikus käimata. Kuritegelik. Ebainimlik.

Miinal on meestega sarnane maitse. Küll tema juba oskaks Victoria's Secreti pesukataloogi hinnata. Vaatasime täna Hullude Päevade vihku. Mina üritasin talle ikka titade pilte ette sööta, aga temal jätkus silmi üksnes napis pesus näitsikutele. Suskas neid ja ütles tunnustavalt "tiss".

Aga täna tekkis uus sõna. Sõrm torgati lõbusalt ninna ja öeldi umbes kakskümmend korda "nännä".

Which Victoria's Secret Angel are you? Mina olen Lima. Adriana Lima. Hull, lõbus ja enam-vähem paljas. Jajah, kui mitte arvestada triibulist pusa, punaseid dressipükse ja eri paaridest pärit sokke, siis see ma olengi.

Intervjuu Jarmuschiga. Linnukesed siristasid mulle, et tema uus film tuleb PÖFFile ja pärast ka levisse. Tore. Oh, kuidas tahaks kodust välja. Kui juba kakiste mäkude viimine õue prügikasti kvalifitseerub meelelahutuseks ja enesetuulutuseks, siis on lood küll nadid. Aga ikka olen rõõmus.

Update: üks link veel. (Ma kasutan linkide panekut ka siis, kui ise ei jõua lugeda. Siis hiljem hea leida.) Ja selverites saab 25 krooni eest ülinapaka "Mighty Windi"!

Ma panen siia ühe lingi ka. Epp kahe maa vahel.

Hommikune idüll lastega. Tegime Mirriga uduse akna peale trips-traps-trulli ja avastasime siis, et päike peegeldab meie sirgeldised seina peale - täielik kodukino! Siis tuli ju sinna mõned tuuletüdrukud juurde joonistada. Mirr muud ei joonistagi kui oma tuuletüdrukuid. Kingib neid lasteaias kõigile, mis on jube nunnu ja natuke hale, sest ma kardan, et kõik tema taieseid nii kõrgelt ei hinda. Näiteks Rebekka õde Sassu olevat kodus ühe tuuletüdrukute pildi katki rebinud, sest neid on seal juba nii palju ;)

Miiga tuli selline mäng, et tema kiikus ja mina viskasin talle jalge ette suurt rannapalli, mille ta siis jalgadega mulle sülle virutas. Jube naljakas oli. Ja siis veel partide toitmine - meie kodulähedases tiigis oli kooooohutavalt palju kalu. Täitsa mustas kohe. Ja laukude perekond (Katariina jne, hahahaa). Järgnes kastanite korjamine. Võimsalt, pangetäite kaupa kohe. Pang oli õnneks väike, moosi oma.

Nii et laupäev sans shopping on osutunud äärmiselt kosutavaks. Peaks selle kohta kohe mingi mentaalse noodi tegema.