Tänaõhtuses loos läks Jänku-Juss rannas ujumisriideid laenutama ja valis välja imekena roosade lilledega trikoo. Mispeale Mirr kostis: "Jah, aga kellel raha pole, need võivad rannas ju ainult päästerõngaga olla, eks?"

Sellal kui üks mees kodus isiklikku palavikurekordit 39,2 püstitas, sattusin mina Mulla tänaval Emma poe soodukale - kõik asjad kroon tükk! - ja ostsin "Avameelselt abielust". Naljapärast ja sümboolselt kah. Meil seda polnud. Mäletan, kuidas sõbrannaga salaja tema vanemate oma lugesime ja õpetasime ta pisikesele õele selgeks sõna "kliitor".

Elukohajärgses Laine poes toimuv meenutab kunagist seltskonnamängu ühe teise klassiõe sünnipäevapeol. Paarikesed pidid tantsima ajalehe peal, mida siis järjest väiksemaks volditi. Laine uhkeldas pärast remonti algul kahel korrusel - all ringliiklusega poesaal, üleval ärid - keemiline puhastus, Avon leedi, vakstust kingad ja tagid ning hõbedapood (sic!). Nagu arvata võis, ei toimunud seal mingit äri ja ülemine korrus pandi kinni. Alumine aga kolis poole väiksemale pinnale.

Ja nüüd siis on pinda veelgi vähendatud. Võrdeliselt pinna kahanemisega kahaneb ka müüjate eesti keele oskus. Mu eilne poeskäik oli ühtaegu anekdootlik ja masendav. Mirril lasteaias sünnar, vaja kommi. Ei viitsinud vankriga Minskis ringi kolistada, mõtlesin, et Lainest ikka midagi saab.

No nii. "Ma paluksin mingeid shokolaadikomme, mitte karamelli." Tädi pakub karamelli. Mina: "Ei, mitte karamelli." Pakub teist karamelli. No jõuame siis lõpuks teineteisemõistmiseni. Rehkendan kommide arvu ja palun: "Pange igaks juhuks viis kommi veel." Tädi naeratab sõbralikult ja võtab viis kommi vähemaks.

Viimane katsumus. Küpsised. "Palun neid Jaffa küpsiseid." Ainus Jaffa pakk on kõige ülemisel riiulil. Tädi hakkab nõutult alumistel riiulitel sobrama. "Jaffa küpsiseid. Sealt kõige ülevalt." Tädi läheb ühe riiuli võrra kõrgemale. "Jaffa. Kõige ülemine riiul. KALLIS PROUA, TE EI SAA JU ÜLDSE ARU, MIDA MA RÄÄGIN." See oli nüüd minu kohta õige julge lausung. Ei röökinud, ütlesin lihtsalt hästi kõva ja kaastundliku häälega. Ja mõtlesin, et ma vist enam ei taha siia poodi tulla.

Loo puänt. Naasin poole tunni pärast. Komme tundus liiga vähe olevat ja kartsin, et ei jagu kõigile lastele. Palusin kumbagi sorti sada grammi juurde panna. Tädi pani ja keeras kotile sõlme peale. Ja kui ma koti võtsin, sadasid pooled kommid põrandale.

Tänu Tohlile jälle üks ettekääne mitte tööd teha. Minu lemmik.

Ei taha kohe mõeldagi, mis ravikampaaniaid Julk-Jüri ja Imelik juhiksid.

Kui juba perversseks romantikaks läks, siis kena muusikaline lühifilm, mille peale ma absoluutselt kogemata sattusin.

Küll ma olen täna palju kooki söönud. Mõnnar. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ka päris palju grillvorsti - seda kena halli roosaks värvimata soolikat. Jäätist. Kompvekka. Assortiikommide karbi kohta, mille me pidime Tartus ära kinkima, aga mis pererahva puudumisel jäi meile, ei saa vähemalt öelda, et me selle ühe päevaga tühjaks sõime. Kaks kommi on veel järel. Eile tegime lahti. Kõige paremad on need kooretäidisega, onju.

Ja kaal muudkui langeb. Varsti tulen lagedale omanimelise kommi- ja koogidieediga.

Ai, kui stiilne film!

Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli meie neljaliikmelise pere esimene ööbimine mujal kui kodus. Mii pidas end kenasti üleval, Mirr ka, ehkki kui ülejäänud seltskond nautis aeda kaetud hommikusöögilauas pannkooke toormaasikamoosi JA jäätisega, hakkas ta porisema: "Ma ei taha enam Tartus olla, lähme koju Eestisse."

Kui me Miiga kell seitse hommikul kahekesi üleval toimetasime ning endale tegevust otsisime (loosi läksid kenasti kõrisev kassitoidukarp ja akvalang), murdsin truudust omaenda kodule ja kujutasin ette, et elangi seal, avaras eramajas maalilise järve kaldal. SEAL ON ISEGI TÜRKIISSINISED KIILID! Kujutasin ette ka seda, kui sumbunud õhk ja segamini toad mind Tallinnas ees ootavad. A polnud see õhk üldse nii sumbunud ja toad nii segamini midagi. Armas oli koju tulla. Aga hirmus armas oli ka ära olla, paadisillal jalgu kõlgutada, veini juua ja juttu ajada. Ja Tartus Raekoja platsil gazpachot süüa, Miinat mööda munakive magama kärutada ja juttu ajada.

Mõtlesin, et kes on esimene tuttav tartlane, keda näen. Kui Raili välja jätta, sest temaga ma pidingi trehvama, siis Ilmar Kruusamäe. Pole paha. Lootsin küll Konsinit kohata ... Aga ju kargles Konsin kuskil juba ümber jaaniku, roosa särgike seljas ja seitset sorti lilled peas.

Võib-olla on Mirr lihtsalt slow foodi liikumise esindaja ja minu röögatused stiilis Suppenführer on täiesti kohatud?

Tuvipeletamisaktsioon kujunes mõnusaks rõdul istumiseks, mida pikkisid lindude etteasted. "Hitleri" hirmutamiskoefitsient oli paraku nullilähedane. Tuvisid raamatuga vehkimine ei morjendanud ja korra sain pihta hoopis mina. Suurem efekt oleks olnud ilmselt Annabellal, mida hüsteeriline Mirr tänapäeva meest tuvitaplusele kupatades talle pihku toppis.

Kui õhtu kiskus rõskeks, tuli inim-hernehirmutis tuppa sooja. Suure südamevaluga loobusin plaanist talle kella neljaks äratuskella panna, et tuvivahti jätkata ;) Hommikuks polnud õnneks midagi juurde munetud, aga keskpäeva ringis algas tiivuliste pealetung uue hooga. Tuli püstitada barrikaad kirjutuslaua juppidest, mis poolteist aastat on rõdul vedelnud ja mille funktsioon lõpuks ometi selgus. Nii moodustuski rõdule kena kaldtee, kuhu isegi loll tuvi munema ei tohiks kippuda.

Mis on selle loo moraal? Ole oma unistustega ettevaatlik, sest need võivad täituda. Sest 18. mail kirjutas Triibik: Aga oravapoegi pole ma elu sees näinud. Tahaks küll. Nagu ka tuvi- ja varblasepoegi. Mõtlen vahel, et kus küll nende pesad on ja mida nad seal teevad.

Vaat nüüd siis olekski teada saanud.

Aga kolumbiaanale vahelduseks tore uudis: "Eebenipuust torni" mängitakse juuli algul Lagedi mõisas ja augustis Kalvil. Lagedi - see on vist isegi minusugusele piimaorjale reaalne.

Dziisös kraist, ma ei usu oma silmi - minu rõdul on tuvimuna. Help!

Update: Tarmo tuli ja viis muna minema. Kaks lollikest jäid naabri akna peale vahtima. Mul on tõelised süümepiinad. Cradle-snatcher. Aga ei saa ju niimoodi! Homme sõidame Tartusse ja pärast on rõdu täis munetud.

Update 2: The Dove Strikes Back. Tuleb tuvi ja võtab sisse munemisasendi. Üritame teda ventilaatoriga eemale peletada. Ei midagi. Cue: tänapäeva mehe võitlus tuviga aka "Inim-hernehirmutis asub tegutsema". Võitlusvahend: põrandaharja vars. Abivahendid: Mirjami tool, raamat "Hitler" ja õlleke.

Sa püha müristus - meie rõdu pole mitte tuvide peldik, vaid lausa kinnisvaraarendusprojekt, Tuvi-Tiskre! Avastasin just rõduseina äärest tuvipesa, mis ilmselt on usinasti tänase päeva jooksul kokku kantud. See seletab ka nahaalset lindu, keda ma pidevalt minema peletama pidin ja kes lendles ringi, oksake nokas. Ja see polnud mitte oliivioksake, vaid pesamaterjal. Mina veel mõtlesin, et vaene tuvi, tal on vist oks nokka kinni jäänud. Oh seda naiivsust! Minupoolset ja temapoolset. Milline tuvi ehitab pesa inimeste maja teisele korrusele?!

Kas pesapunumisega pole mitte hiljaks jäädud? Tarmo avaldas küll lootust, et seaduslik naisuke on tuvi välja visanud ja too tegeleb nüüd Pino moel bachelor-pad'i sisustamisega. Aga ei, märkasin rõduesisel juhtmel istumas KAHT lindu, üks väiksem ja teine suurem. Ausalt öeldes oli üsna hale neid kogutud oksi üle rõduääre välja visata, aga mis liig, see liig. Õnneks polnud sinna veel midagi munetud.

Punun pesa endale nagu tuvilind ...

Miina tuulerõuged osutusid maasikaallergiaks, mis ühe päevaga üle läks. Maasikat ta niisiis enam ei saa, vaadaku mulle kui tahes himura pilguga suhu, kui ma maasikat söön. See-eest lähevad meil virsikud nii mis ludiseb. On lohutav pensionipõlvele vastu minna, teades, et ka 2,2 hambaga on võimalik virsikut järada. 0,2 hambaks loen kahte teravat triipu, mis end paari viimase nädalaga on ülemisest igemest välja ajanud.

Nüüd on meil mõningased nohuilmingud, aga ma pean, ma pean homme Tartusse pääsema. I must, I must enlarge my bust.

Olen avastanud, et Ristiku põhikooli õu on mõnus paik, kus Mii saab magada ja mina raamatut lugeda. Eilseks raamatukõrvaseks võtsin Kolde poekesest kaks hapukurki ja tüki hapukoorekreemiga meekooki. Täielik rasedamenüü. Kaalusin pisikest Saku On Ice'i, aga see oleks juba liiga dekadentlik olnud. No vast saab Tartus suu seks. (Nagu Rein Tigane kirjutab - "suus seks". Kusjuures ta mõtleb ikka seda mis mina, mitte mingit roppust - vahelduseks.)

Lost socks have been sought with more passion than this lost wife. On balance, there's more psychological depth in Calvin Klein's Obsession than in Paulo Coelho's Zahir.

(Coelho uue tähtteose arvustus Guardianis.)

Huvitaval ja kurval kombel on tuvid avastanud täpselt samal ajal kui mina, et meie rõdu on suvise ilmaga päris meeldiv paik. Mina käin seal õhtul Mirriga kibuvitsa nuusutamas ning pääsukesi ja loojangut vaatamas. Eile rüüpasin taevalikku maasika-jäätisekokteili (otsige poest lätlaste Aurumi-nimelisi ovaalseid karpe vanillijäätisega - mmuah!), Mirr krõbistas vahvlijäätist ja jõi seda kõrrega nagu mina oma kokteili. Aga tuvid käivad meie rõdul ... jajah. Nõjatusin ükspäev üle rinnatise ja pärast ilutses mu pluusil tuvisitast orden. Ju ma siis emamedalit ei vääri. Aga lohutan end, et lehmakoogiorden oleks veelgi karmim.

Venkude rõdudel nad ei käi, sest venkude rõdud on kinni ehitatud. Meie omal siis hea patseerida. Jalgade trampimise ja röökimise peale ei liiguta nad oimugi. Ülbed. Mida teha? Hernehirmutis? Ma ise olen praegu oma briljantroheliseplekilise seelikuga üks paras hernehirmutis, plekkmannergud ainult puuduvad. Ja kübar.

Aga nädalavahetus oli armas. Tõestamaks, et ma iga jumala päev hernehirmutis ei ole, viisin oma Andres Aagi nimelise seeliku Raekoja platsi käsitöölaadale. Seal kohtus ta ka Manniga ja nuias minult välja samasugused kõrvarõngad nagu Kajakal. Lisaks ostsin suures koguses viiekrooniseid vidinaid lapsukestelt, kes kõrvetavkuuma päikese käes pidasid omaenda käsitöölaata.

Edasi leviteerisin mööda Niguliste tänavat Matilda-nimelise uue kohviku poole, mida EPL kohvimutid kõvasti kiitsid. Musist möödudes põikasin küll sinna ja sosistasin higist leemendavale baarimehele: "Teil on siin nii vaikne." Vaikne oli sellepärast, et ehkki uks oli lahti, oli Musi ametlikult kinni. Paluti poole tunni pärast tagasi tulla. Aga see andis võimaluse ikkagi Lühikesse jalga minna ja veenduda Matilda-preili armsuses. (Liiatigi lubas Tarmo mind ise Mussi viia.) Matildas oli laimi-mascarponekreemiga beseekook, cafe au lait ja aknaalune punane pehme tugitool pluss hea raamat. Ahvimõnu.

Eile viisin ellu ammuse plaani rabarbrikooki teha ja leidsin sellise retsepti. Kõik sööjad kiitsid. Ise kiitsin ka. Kusjuures ise kiitsin seda kõige kõvemini just täna hommikul (kohutava eneseületusega olin paar tükki hommikuks jätnud). Oh, kui mõnus on ärgata, kui meenub, et kapis on kooki.

Kuna üks vars rabarbrit jäi üle, ei välista ma, et teen täna pisikese laari rabarbrimuffineid.

Miinal siis kah tuulerõuged pluss silmapõletik, nohu ja lõikuv ülahammas. Nii palju siis sellest edasilükatud Tartu-sõidust. Sulnilt suvist õhku nuusutan juba teist päeva ainult rõdult.

Aga pole hullu. Tarmo rääkis toreda anekdoodi.

Mees leiab pudeli, kust tuleb välja dzhinn, kes lubab täita tema kolm soovi. Mees soovib, et ta oleks püstirikas, et tal oleks imeilus naine ja et ta läheks ajalukku. Järgmisel hommikul ärkab mees siidlinade vahel rikkalikult sisustatud toas. Uksest astub sisse imekaunis daam ja ütleb õrnal häälel: "Tõuse üles, Ferdinand! Aeg on Sarajevosse sõita!"

Mõtlesime, millised variandid sel anekdoodil veel võiksid olla. Sõelale jäid: "Tõuse üles, Marat, vann on valmis!" ja "Tead, Abraham, ma sain meile täna õhtuks teatripiletid!"

"Mulla all" jäi vaatamata. Pagan.

Artikkel sellest, kuidas tänapäeval ei julge kaks meest enam koos sööma või kinno minna - noh et kohe tembeldatakse pedeks.

Tahtsin kirjutada Pilukellukese isa raamatust, aga see on nii jälk, et ma parem ei hakka. Kaks toredat tsitaati siiski: "vallutaja Belle" (see polnud nali, vaid lihtne näpukas) ja "ilusas näos nii koledad jalad".

Meil siin on tore raamatukogu. Kuna ahnitsen alati hunniku uudisteoseid kokku ja tahan veel Mirrilegi midagi võtta, siis soovitas raamatukoguhoidja eile Mirrile eraldi lugejakaardi teha. Tegigi. Peen.

Päeva Freudian slip tuleb mu emalt. Ei saa ma Miinat kuidagi magama. Tulen resigneerunult magamistoast.

Ema: "Aga tussiga? See tähendab, tissiga?"

Mina: "Ei tissiga, ei tussiga."

Nädala nime omanik on Eesti peresõbralikema ettevõtte Vain & Partnerid müügikonsultant Hard Perk (tal on ehk õde Soft Perk?).

Nädala filmipealkiri tuleb tänasest telekavast: "Jess, olümpialased, ütles Ryhmy" (Soome 1952)

Ja nädala soovituse annab meile Pampersi instituudi perenaine Jolanta Bylica: "Asetage tualetipoti äärde väike redel või pingike ja potile sobiv prill-laud." Siia sobib nagu rusikas silmaauku Mirri esimene luuletus: "Mul on väike redelike, sinna tilkus vedelikke."

Ei, ma kohe ei saa kirja panemata jätta mu Postimehe lemmiku Kristel Kossaka lauset Vahur Krafti loos: "Minu ees istub looja." Vaene looja oli fotodel nii äraloodud näoga, neilt paistes palgetelt ei tõmmanud tähelepanu eemale isegi boheemlaslikku aktsenti taotlev kirju särk. Ilmselt pole siiski tegu loodiku, vaid lugupeetud, kuid vedelikupeetuses kodanikuga.

Huvitav, netiversioonis seda lauset polnudki.

Jajah, ja õnneks on täitnud Lupetta lubaduse üles riputada selle tapvalt hea rabarbrikoogi retsept, millega ta meid nädalavahetusel kostitas.

Ja kui ma nüüd veidi mõtlema hakkan, siis on mu uus Zara seelik väga Andres Aagi seeliku moodi. Mitte et ma oleks seda kanda saanud, ei, kussa-kussa. No hea paksu sukkpüksiga ehk saaks, siis vast kints ei külmetaks (ma natuke liialdan praegu, aga mis siis), kuid ma ei suuda kunagi unustada ülikooliaegseid piinu vintis sukkpükstega. Kui pikk, kui pikk tundus Ülikooli tänav. Kusjuures keegi tegelikult ju ei märka, mitu vinti sul ümber pahkluu on. Aga tundub, et sellest teab kogu maailm ja naerab mürinal.

Ohoo, reede-laupäev on raekoja platsil rahvakunstilaat. Ja ma võin teile salakesi sosistada, et sealt tasub otsida ka Heegeldajat, kes kohalikke bloogimutte oma kaunite nikerdistega juba jupp aega hullutanud on!

Mirril tuulerõuged, Miinal kergekujuline silmapõletik ning nohu ja köha. Hoirassaa. Hakka või uskuma seda koolkonda, kes väidab, et laste haigusi põhjustab ema stress. Stressipüksid ja -pluusi tõmban ma selga küll. Mõned näited.

* Pühapäeval viskasin mulle järjekindlalt vastu hakkavat Mirri tuhvliga. Õhtul panin Miinat 3 (kolm) tundi magama. Vahepeal hakkas mul nina verd jooksma ja teise vahe peal nägime mõlemad välja nagu kaks Nodsu väikest niisket nartsukest - ulgusime ahastuses nutta ning minu IQ, EQ ja kõik teised parameetrid olid Mii omadega täiesti võrdsustunud.
* Eile näitasin viis korda järjest keskmist sõrme vahtralehega autojuhile, kes mu Merimetsa teel läbimärjaks (olgem ausad, poolmärjaks, sest märjaks sai ainult autopoolne külg) kastis. Varsti tuli seesama auto tulede vilkudes tagasi, slepis reanimobiil. Nii et olin sunnitud oma siivutud zhestid tagasi võtma. Õnneks kandsin ka tumedaid riideid.
* Eile õhtul olin Miina läbi häda unele saanud, kui Tarmo riidehunnikus sealsamas magamistoas hakkas plärisema mobla. Kell kolmveerand üksteist õhtul. Mii tegi silmad lahti, mina tormasin elutuppa, viskasin riidehunniku plärtsti põrandale ja naasin sisinal titte uimastama. Pärast palusime Tarmoga vastastikku vabandust. Siis kobisin ära vanni lugema. See on hea stressihävitaja.

Aga nüüd lülitun automaatpiloodile "haiged lapsed, haige ema ja pakilised töökohustused". Bai.

Mirril tuulerõuged. Nii palju siis laupäevasest Tartu-sõidust. Meganuuks.

Oh seda õudu niigi hirmust halvatud Mirri silmis, kui hambaarst mainis ortodondi juurde minekut. TONDI JUURDE MINEKUT!

Miiga käib masendav toitumistsirkus. Suurte inimeste toit pole üldse in, ei tea, kas viga hammaste tulekus või üldises pettumises. Vanasti sai püreed söödud nii, et mamma moodustas üheinimese käteväänamis-kunstiansambli-combo ja mina siis suskasin lusikat suhu. Vahepeal päästis see, kui söömise ajal lapsele pihku pista mingi mänguasi. Aga nüüd on üksainus hälin ja raev. Täna suutsin talle veidi püreed alla suruda sel moel, et tegin jubedat mörisevat häält ja ampsasin siis tema sõrmi. Ja siis välgukiirusel lusikas hambusse. No tubli kolm ampsu saime tehtud.

Muristajakoti mentaalne noot: ära korista koos lapsega. Iga paberilipaka äraviskamise üle, mis on umbes kuu aega riiulis vedelenud, vallandub jube hüsteeria.

Student Kirsten stands next to a coffin looking like a guitar in a museum in Kassel, central Germany, Thursday, June 9, 2005. The exhibition called "crazy coffins" contains 16 different coffins and is open from June 9 to September 4. (AP Photo/Michael Probst)

Tervitused WGTle!

Lihtsalt ühed ilusad sokid siit. Vaatan mina kadedusega, kuidas mõned teevad nii kauneid asju, ja tahaks ka teha. Aga aega on nii vähe, et kui üritaksin midagi kokku pusserdada, siis ei saaks lugeda. Ja ilma lugemata ma ei suuda. Vanasti, keskkooli lõpus ja esimesel kursusel ontlikult ahju taga istudes, olin usin käsitööline. Nüüd ei saa Barbie kampsunitki lõpetatud. Hale.

Veel üks tore mõte, mis meenutab vanu häid vene aegu. Kilekottidest heegeldatud kott. Instruktsioon, kuidas prügikottidest lõnga kedrata, on kah olemas.

Mentaalne noot nr n. Ei maksa põld-võõrkapsast niiske köögipaberi peal kasvatada, nagu seemnepoe müüja soovitas. Idanema läheb, aga lehekesed närtsivad pea. Eks ma isegi imestasin, et kust mu rucola peaks toitu ammutama. Niisiis on laboratoorne töö haledalt läbi kukkunud. Basiilikujupsid siiski oma turbaplönnides kasvavad.

Mida nüüd teha? Rõdukast on vaba, pole viitsinud lilli osta. Tuleb siis uus kevadkülv - põld-võõrkapsas ja koriander? Aga kas keegi palun seletaks, mida tähendab "külvitihedus 5 x 30 cm"? Viis seemet 30 cm peale? Ja miks on soome- ja rootsikeelses versiooniks külvitiheduseks 20 x 25 cm?

Kass kärneriks.

Mirri sõber Jenny teatas lasteaias: "Aga mina elan nüüd Miisu tänaval!" Ja mul oli nii kahju, et tegelikult on see Nisu tänav. Sest Miisu tänav oleks ju imearmas. Muuseas, miks on inimeste nimi Kass, aga Koera-nimelisi pole?

Tänane freudian slip. Vanaisa vaatab Mirri, kes oma pruudilooriga ringi hõljub, ja ütleb: "Kui vaja, saad sa sellega lasteaias õhulist haljast mängida."

Tänaõhtuses unejutus tõi Jänku-Juss endale loomaaiast põrsa. Ja kui kõik vajalik varustus - kuut ja tekike - ostetud, jäi veel kõige tähtsam, nimepanek.
Mina: "No ja vaatas siis Jänku-Juss notsut ühe kandi pealt ja teise kandi pealt, kaugemalt ja lähemalt."
Mirr: "Ja siis vaatas talle pepusse ja ütles: "Hm, pruun triip. Saagu su nimeks Pruuntriibik!"

Mind ajas - vabandage väljendust -SITAKS närvi juuksuri ja keemilise loki vedeliku all vanamuti jutt üle minu pea. Juuksur rääkis reisimisest ja vanamutt, kes polnud kuskil käinud, kiitis takka. Aga kuna ta hästi ei kuulnud, siis tekkis väikesi arusaamatusi ja neid siis tuli klaarida.

Enne oli mutte kaks ja üks neist kirjeldas meeleolukalt, kuidas ta hakkas enda arust ära surema, aga põhjuseks osutusid hoopis vaigused kõrvad. Ja siis ta kirjeldas, kuidas küünla abil vaiku kõrvast kätte saab. Mis vallandas muidugi arutelu stiilis "tänapäeval on ju apteegis kõik nii kallis". Ja kuna mõlemad mutid olid raamatukogus töötanud, siis nad arutasid ühiste tuttavate elukäiku - kes surnud, kes elab veel. Ja kõik nimed olid stiilis "Maaroos, Meeri". St mitte Maaroosi Meeri, vaid familija, imja. Vana kooli värk.

Loo moraal on ikka see, et 65 krooni eest peab kõrvad lonti laskma ja ära kannatama nii muttide mölina kui ka Jüri Homenja uusima plaadi.

Mii on harmooniline hübriid Imelda Marcosest ja kaablikutist - närib kingi ja juhtmeid. Mis tuletab mulle meelde, et telefonijuhe tahab seina külge löömist ja kingakapp koristamist. Ja kingapood külastamist. Kuna möödunudnädalaselt Kristiine retkelt (raskusaste umbes sama mis Erna retkel) ei leidnud ma seda, mida tahtsin. Tahtsin musti espadrille. (See sõna lausa nõuab riimimist "krokodilliga". Kui on jalas espadrill, siis ei ampsa krokodill.) Walkingis olid mõned jube odavad, aga ka jube ebamugavad. Odav ja mugav - vaat see oleks alles saak.

Panin ühe muna keema. Plaanis on redise ja värske kurgi salat. Aga muna teeb alati kõik asjad ilusaks (keh-keh). See on nagu üks Kreisiraadio varajasem jutt sellest, kuidas Palli Peet ja Palli Naeris reisile läksid, keedumunad kaasas. "Siis tuli peatus. Ja siis ma sõin oma muna ära."

Mu luuletus tuletas jälle meelde silti Tartu maanteel, mis kõlas umbes nii: "Tramm ja buss nüüd peatu sa/rauapoodi tule ka."

Guardiani vanemate-eris, mida igal kolmapäeval ikka loen, on tore artikkel võimalikest leiutistest, mis teeksid ema-isa elu hulga kergemaks. Näiteks piimakotiga ühendatud võltsnibu isale või siis labidas, millega magavat titte öösel tema enda voodisse installida. Kakasensorit läheks meie umbsel Miil küll haruharva tarvis. Kakapäevad on meie kodus suuremat sorti pidupäevad, mil heisatakse riigilipp ja süüakse torti, lakk-kingad jalas ja frakk seljas.

Valetasin vist natuke.

Meggiecat pani üles imearmsad vanad pabernukud, mida saab suuremaks klikkida ja välja trükkida.

Haven't y'all ever seen a pregnant lady wear a tablecloth to the video store? Jeez.

Kodus konutav õelusekott nagu ma olen, tunnen ikka rõõmu sellest, kui kuulsused eriti jubedad välja näevad, ja tahan seda rõõmu ka teistega jagada. Pildile klikkides jõuab välja saidile, mis ongi pühendunud staaride moefopaade kottimisele.

Nägin poes leivajogurtijäätist, ei julenud osta. Mul eelmine levelgi - leivajogurt - läbimata.

Sobiv soeng pikkadeks koosolekuteks.

Häbi teil olgu küsida, et kuidas need püksid püsivad. Sest nad ei püsigi. Ma ei saa köögis süüa teha, sest Mii ronib mul mööda jalgu üles ja kisub püksid alla. Peab vist traksidesse investeerima.

Laps, kes enne mängis nii kenasti üksi, vingub mul muudkui jalus ja tahab midagi. Tahab vist, et hambad välja tuleksid. Mirril oli üheksakuuselt kaheksa hammast, Miil ainult kaks. Uued paistavad läbi igemete ja teevad valu. Eile ei jäänud ta rõdul magama, röökis nii kaua, kuni ta välja koukisin, sest naabrimutid vaatasid juba võõriti. Toas ka ei jäänud. Õues siis lõpuks jäi. Oeh.

Tänasida linkisida ära viska homse varna. Väike armas kuri kokkuvõte alasti koka Jamie Oliveri naisukese raamatust, mis kirjeldab minut-minutilt tema laste eostamist ja sünnitamist. Ja blogardite eluring via Triangel.

Triibik hyppab kotis. Meenutus lasteaia piknikust.

Tegelikult tahaksin hüpata mõnes sellises kotis.

Kaks toredat linki, mille sain - üllatus-üllatus! - Stiilist. Eksmodell Marianne heegeldab ja eks-maailmarändur Ea keedab seepi.

No mida ma selles kamabatoonis küll leidsin? Kõhn ja kuivetu nagu esifeministi vanamees ning sama saatuslik nagu käär Viljaveski leiba. Vaat Advocaat on hoopis teine tera - milline magus patt peitub selle kollasinisekirju kahiseva paberi sees! Millised sulnid ja seksikad mõtted mind seda süües valdavad! Ja kui mehine ja intelligentne amet! Kaevur on jälle teistmoodi hõrk - tahumatu, higine, otsusekindel. Teisalt ei jäta mind külmaks ka naiselikud võlud - Tiina, Geisha, Lily, Julia ... Kommide maailm on hulluks ajavalt mitmekesine.

Tegelikult tahaksin hoopis vana head veneaegset marmelaadi, koledat kollast ja koledat pruuni ja koledat rohelist, mitte neid faking falgusfoorifärvilisi feike. Kui Tiina hammastega paljaks koorida, tulebki ilus pruun veneaegne marmelaad välja. Mäletan, et lapsepõlves pidi kõigepealt ära sööma rohelised, need olid kõige hapukamad. Nagu ka hernekommide rohelised.

Olen omal tahtel sattunud võrkturunduse küüsi. Tupperware'i päevalillevormist, mida kõik Perekooli ja Delfi moorid ülistavad, on asi veel õnneks kaugel, aga minu näo ilu eest hoolitseb nüüdsest Mirra-Luxe. Seks-komfordi vahendeid pole küll veel tellinud. Ehk peaks - minu tähtkujuga klappiv Mirra-Lvitsa parandab lisaks seks-komfordile ka emakakaela erosioone ja hemorroide!

Kuna lasteaia piknikul polnud veini, siis tuli teha veikene afterparty meie pool. Sweet alcohol!

Puruväsinud Miina olen magama surunud, nüüd tuleb veel Mirr pruudiloorist ja balletiseelikust vabastada ning unesõnad peale lugeda - ning kui mu väsinud silm veel kinni ei vaju, ongi käes päeva parim aeg. Tänased lehed veel läbi nokitsemata, Eesti Naine pooleli ja Stiil suisa süütult kiles.

- Sten on nii hea poiss lasteaias. Ta on kõige mehelikum.
- Mille poolest ta siis mehelik on?
- Ta paistab kõige suurem minu kõrval. Ma asun nüüd oma ajakirja vaatama. [Barbie ajakiri, mis mult täna linnas välja pressiti. Kuna seal oli pruudiloor, mis on Rebeccal ka.]

Ninnu näitas teed nunnnnnude loomapiltide juurde.

Läksin eile postkontorisse, aga sattusin hoopis seemnepoodi. Mul polnud selle olemasolust aimugi. Ja kuna mu viimase aja kinnisidee on olnud basiiliku kasvatamine kodustes tingimustes, st rõdukastis, siis hakkasingi asja uurima.

Esmalt olgu öeldud, et olen absoluutne võhik. Paar potilille mul küll kasvab, ja väga ilusti, mis sest, et minupoolne hoolitsus piirdub kastmisega, kui nad juba väga kõvasti viiksuma hakkavad. Aga nüüd siis naasin poest seemnete ja nelja turbatabletiga, milles paar taime ette kasvatada. Geniaalsed asjad. Kroonise mündi suurused plönnid, mis vees (ja omaenda suka sees) paisusid kenadeks turbajunnikovideks. Keskel oli auk, sinna torkasin paar basiilikuseemet. Ja juba paistabki mingi elutegevus. Elame - näeme.

Ostsin ka koriandrit ja põld-võõrkapsast. Mida tuntakse rohkem rucola nime all. Viimast soovitas asjatundlik müüjaproua külvata tuppa niiske köögipaberi peale. Et tema teeb nii, ja kasvab nii mis mühiseb. No vaatame seda asja.

Täitsa naljakas on. Ega ma eriti usu, et midagi välja kukub, aga nii tore oleks ju salati peale oma käega kasvatatud rohelist naksata. Kunagi mul küll oli üks basiilikutaim mingis plekkpurgis, aga tema, orvuke, kasvas hirmus pikaks ja igerikuks. Ja mina ei teadnud, et basiilikul tuleb latva halastamatult maha kaksata - alles siis hakkab ta end laiali ajama ja kosuma. Loll loomake. Vaatame, mis me kasetriibiku rippuv vorm siis taimerindel korda suudab saata ;)

Muffinid tulid oivalised. Korter jõululõhna täis, mis eilse kõleda ilmaga oli väga paslik. Igaks juhuks retsept ka. Kuna tainast oli keeksi kohta väga vähe, siis valasin selle muffinipannile. Üheksa meest kukkus välja. Tänaseks - netu.

On üks bloog, kuhu ma kunagi kogemata sattusin ja kus aeg-ajalt ikka silmailu, näiteks vanu fotosid või pabernukke vaatamas käin. Sedapuhku annab Meggiecat lingi vanade kübarate juurde. Armas.

Olen raamatulainel. Tellisin Krisost äsja avastatud (kummardan maani, Lumi!) toreda naiskirjaniku Barbara Trapido teose ning selle Dave Eggersi, kellest Teller kunagi rääkis kui absoluutselt hädavajalikust lugemisvarast kõigile, kes end vähegi kultuurseks peavad. No tühja sest Tellerist, aga avastasin Eggersi kunagi Guardianist uuesti ja tekkis kohe hirmus huvi. Tundus piisavalt napakas. Leidsin toona Krisost lausa 10kroonise väljaande, aga see oligi too good to be true - otsas. Aga nüüd, kus jälle tellimiseks läks, palusin ühe kallima Eggersi kah patta panna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid kodumaisest ingliskeelsete raamatute netipoest www.englishbooks.ee, mida peab kunagine rahukorpuslane Scott Diel, kelle raadiosaateid ma Tartus neiupäevil hinge väreledes kuulasin. Ta lasi nii toredat muusikat - näiteks "Modernistide" saundträkki, mis Savisaare-aegses vaestemajas kõlas väegade romantiliselt. No nii, ja nüüd on mister Scott avanud netipoe, kus ta müüb enam-vähem uusi ja kasutatud ingliskeelseid raamatuid. Kuukene tagasi, kui EPL sellest juttu tegi, olid letid jumala lagedad. Aga nüüd leidsin sealt näiteks 3,5eurose "Hotel New Hampshire'i". Mis mul paraku küll olemas on. Nagu ka ingliskeelne "Garpi maailm". Aga mõlemad on võrratud teosed.

Seal oli kraami igale maitsele - Ludlumit ja Crichtonit ja Updike'i ja Toni Morrisoni. Üks Vonnegutki. Ja koguni kaks Barbara Kingsolverit, keda naistele võib soovitada. Ei, ei kirjuta naistekaid. Või vähemalt mitte selliseid naistekaid, mida siin selle sõna all mõeldakse. Seal on ökoteemat ja põlisrahvaste kaitset. Lastekaitset, kui tänast päeva silmas pidada. Aga armastust ikka natuke ka.

Miinal täna - trillallaa! - üheksa kuu sünnipäev. Hämmastav. (Ääremärkus: seda veebibeebi sünnitust oli kuradi igav vaadata. Õige natuke vaatasin. Boooring!) See on küllalt hea põhjus, et üks kiire keeks ahju visata. Kuigi keeksist said koguse väiksuse tõttu muffinid. Aga see-eest vürtsikad. Panen nad nüüd ahju ... Paningi. Miina ega Mirr neid ei söö ja Tarmo püüab õhtul koju laekudes mitte süüa. Nii et! (No ma jätan sulle siis ühe.)

Eile õhtul: väärtfilmi asemel dokkar Michael Jacksoni mõttemaailmast, uus seksikas lesbisari "The L Word" ja Noriko. Ma ei üritagi highbrow olla. Õhtu tegi eriti ilusaks see, et olin päeval Miina kõrval maganud ja silmad ei vajunudki telekat vaadates kinni.