Läksin eile postkontorisse, aga sattusin hoopis seemnepoodi. Mul polnud selle olemasolust aimugi. Ja kuna mu viimase aja kinnisidee on olnud basiiliku kasvatamine kodustes tingimustes, st rõdukastis, siis hakkasingi asja uurima.

Esmalt olgu öeldud, et olen absoluutne võhik. Paar potilille mul küll kasvab, ja väga ilusti, mis sest, et minupoolne hoolitsus piirdub kastmisega, kui nad juba väga kõvasti viiksuma hakkavad. Aga nüüd siis naasin poest seemnete ja nelja turbatabletiga, milles paar taime ette kasvatada. Geniaalsed asjad. Kroonise mündi suurused plönnid, mis vees (ja omaenda suka sees) paisusid kenadeks turbajunnikovideks. Keskel oli auk, sinna torkasin paar basiilikuseemet. Ja juba paistabki mingi elutegevus. Elame - näeme.

Ostsin ka koriandrit ja põld-võõrkapsast. Mida tuntakse rohkem rucola nime all. Viimast soovitas asjatundlik müüjaproua külvata tuppa niiske köögipaberi peale. Et tema teeb nii, ja kasvab nii mis mühiseb. No vaatame seda asja.

Täitsa naljakas on. Ega ma eriti usu, et midagi välja kukub, aga nii tore oleks ju salati peale oma käega kasvatatud rohelist naksata. Kunagi mul küll oli üks basiilikutaim mingis plekkpurgis, aga tema, orvuke, kasvas hirmus pikaks ja igerikuks. Ja mina ei teadnud, et basiilikul tuleb latva halastamatult maha kaksata - alles siis hakkab ta end laiali ajama ja kosuma. Loll loomake. Vaatame, mis me kasetriibiku rippuv vorm siis taimerindel korda suudab saata ;)

Muffinid tulid oivalised. Korter jõululõhna täis, mis eilse kõleda ilmaga oli väga paslik. Igaks juhuks retsept ka. Kuna tainast oli keeksi kohta väga vähe, siis valasin selle muffinipannile. Üheksa meest kukkus välja. Tänaseks - netu.