Mind ajas - vabandage väljendust -SITAKS närvi juuksuri ja keemilise loki vedeliku all vanamuti jutt üle minu pea. Juuksur rääkis reisimisest ja vanamutt, kes polnud kuskil käinud, kiitis takka. Aga kuna ta hästi ei kuulnud, siis tekkis väikesi arusaamatusi ja neid siis tuli klaarida.

Enne oli mutte kaks ja üks neist kirjeldas meeleolukalt, kuidas ta hakkas enda arust ära surema, aga põhjuseks osutusid hoopis vaigused kõrvad. Ja siis ta kirjeldas, kuidas küünla abil vaiku kõrvast kätte saab. Mis vallandas muidugi arutelu stiilis "tänapäeval on ju apteegis kõik nii kallis". Ja kuna mõlemad mutid olid raamatukogus töötanud, siis nad arutasid ühiste tuttavate elukäiku - kes surnud, kes elab veel. Ja kõik nimed olid stiilis "Maaroos, Meeri". St mitte Maaroosi Meeri, vaid familija, imja. Vana kooli värk.

Loo moraal on ikka see, et 65 krooni eest peab kõrvad lonti laskma ja ära kannatama nii muttide mölina kui ka Jüri Homenja uusima plaadi.

Mii on harmooniline hübriid Imelda Marcosest ja kaablikutist - närib kingi ja juhtmeid. Mis tuletab mulle meelde, et telefonijuhe tahab seina külge löömist ja kingakapp koristamist. Ja kingapood külastamist. Kuna möödunudnädalaselt Kristiine retkelt (raskusaste umbes sama mis Erna retkel) ei leidnud ma seda, mida tahtsin. Tahtsin musti espadrille. (See sõna lausa nõuab riimimist "krokodilliga". Kui on jalas espadrill, siis ei ampsa krokodill.) Walkingis olid mõned jube odavad, aga ka jube ebamugavad. Odav ja mugav - vaat see oleks alles saak.

Panin ühe muna keema. Plaanis on redise ja värske kurgi salat. Aga muna teeb alati kõik asjad ilusaks (keh-keh). See on nagu üks Kreisiraadio varajasem jutt sellest, kuidas Palli Peet ja Palli Naeris reisile läksid, keedumunad kaasas. "Siis tuli peatus. Ja siis ma sõin oma muna ära."

Mu luuletus tuletas jälle meelde silti Tartu maanteel, mis kõlas umbes nii: "Tramm ja buss nüüd peatu sa/rauapoodi tule ka."