Triibiku uusaasta-spetsiaal. Kõige soojemaid soove kõigile ja endale!

1.
2.
3.
4.
5.

Kell on kolmveerand viis. Kuuest oodatakse meid juba külla - kohta, kuhu juba ammu rõõmuga sibelen -, aga üks väike kõhurääkija manab, laulab ja seletab juba teist tundi oma voodis, nii et mul on veel teoreetiline võimalus juukseid värvida. Värv on looduslik, kuid uus, nii et pole välistatud variant, et lähen pittu, nagu vaevaks mind tähniline soetõbi. Võõrustaja soovitas sel juhul lahkelt riietusele rohkem rõhku panna, aga usun, et kõige rohkemini aitaks pooleldi leekivpunaselt ja pooleldi kiilalt pealt tähelepanu kõrvale juhtida see, kui ilmun platsi ihualasti.

Näis. Mõtlen veel. Mõnes mõttes mõtlen liiga palju ja teises mõttes liiga vähe.

Ah, vait nüüd.

Selle põhjal, kuidas me teise jõulupüha hommikul Jõhvis voodis vedelesime ja kräunutasime lapsi, kellel kummalgi tilpnes uute nunnude alukate küljes hunnik pikki silte, mille eemaldamiseks oli vaja kääre, aga käärid olid köögis vanaema juures ja kumbki laps ei julenud sinna neid küsima minna, aga meie ei viitsinud, sest voodis oli nii mõnus soe ja me oleme ju perekond Lojus, seda ei maksa üldse varjatagi, nii et lapsed kräunusid tubli veerand tundi ja siis ma ütlesin, et issi läheb, sest see on tema ema, ja vist lõpuks issi läkski, sest lapsed said kuidagi riidesse, oleks Madis Kõiv saanud "Moondsundi Vasselile" vähimagi vaevata täiesti pandava järje.

Untergang ehk Kodukontori plussid

Tõusen arvuti tagant, vaatan, et mul on saba taga. Uurin, mis värk on. On roosa rinnahoidja, mis konksupidi mu dressipükste tagumiku küljes ripub.

Jah, ma pole glamuuritar, kalendrimodell ega aeroobikatreener. Aga mul on "Seksi ja linna" kingakarp, "Grey anatoomia" esimese osa DVD, uus Akunin ja uus oranž voodipesu, nii et nutke nüüd!

See stseen meenutab mulle mind. Seda, kuidas ma eile õhtul magamistuppa läksin, et seal purjuspäi mõned kõhulihaste harjutused teha. Ja leidsin koti piparkookidega. Ja tulin süüdlaslikul, kuid õndsal ilmel elutuppa tagasi. Nii palju siis kõhulihastest.

Ilusaidilusaidilusaidilusaid jõule kõigile!

Sel puhul Triibiku väike yuletide-spetsiaal.

1.
2.
3.
4.

Lisalood:
5.
6.
7.

Mirr: "Emme, kujuta ette, kui sa sööksid emakooki ja paneksid pimesoola peale!"

Me olime just rääkinud, kuidas beebi ema kõhus süüa ja hingata saab. Ja Paula-sarja pimesoolika-osa on Mirrile sügava mulje jätnud.

Moodsa aja muinasjutt

Jõuluvana võtab kotist järgmise kingi. "Nii, selle tüdruku nimi on ühes kuulsas muinasjutus, mida te kõik kindlasti teate. Te teate ju seda muinasjuttu küll, eks, kes need seal olid, Hans ja ... ?"

Hääl laste seast: "Hans ja Edvard!"

P.S. See juhtus päriselt ka.

Üks nunnu laululind.

Laboratoorne töö nr 2012
"Ripsmetuši Max Factor 2000 Calorie Dramatic Look pisarakindluse testimine"

Toimumispaik: Mirjami rühma jõulupidu 20. detsembril kell 17.

Tingimused: Hämaras saalis pannakse mängima ilus laul jõuluootusest, pidžaamade ja siniste päkapikumütsidega lapsed heidavad patjadele pikali ja teevad terve laulu, nagu magaksid. Viimases salmis, kus juttu on jõulutaadist, astub tasakesi uksest sisse ehtne jõuluvana ja teeb lastele pai.

Tulemus: Triibik löristab nutta, ilma et põskedele tekiksid porijõed. Suurepärane toode!

Oh, pagan, oli mul nüüd vaja veel siia sattuda! Ja siis oleks mul hirmus himu üks nii nunnu asi valmis teha. Aga mul pole ju nööpe! Hakata nüüd vastu jõulu nööbiotsingutele - see on vast liig. Ah, vait nüüd, mingi logorröa või.

Kuna ma sellest keeksist siin nii palju vahutanud olen ja kuna on tekkinud esimesed huvilised, siis panen retsepti kah üles. Kerge teha ja vääääga hea. Mis kõige parem: jõuluõhtul muretu olemine, võtad aga külmkapist välja. Ja mida kauem seisab, seda parem.

Seega: inglise jõulukeeks

Võta liiter kuivatatud puuvilja (mul olid rosinad, aprikoosid, kirsid ja maasikad, võib sekka panna ka pähkleid ning purustatud või tükeldatud konservananass annab kah kenasti massi ja mahlasust) ja pane konjaki või viskiga paariks tunniks maitsestuma. Retsepti järgi peaks panema paar supilusikatäit napsi, aga mina panen ikka heldel käel. Tuleb parem. Kaas pane peale, las seisab seal ja mõtleb.

Samal ajal asetab Triibik radiaatori peale paki võid ja teisest veel natuke. Kuna paari tunni pärast on sellest saanud kaunis vedel ollus, siis võib ka rahulikumalt võtta. Ühesõnaga, 250 grammi toasooja võid. See vahustada 2,5 dl suhkruga. Jätka vahustamist, lisades ükshaaval neli muna. Veel tuleb segusse lisada 5 dl jahu ja 2 tl küpsetuspulbrit. Veidi jahu raputa puuviljadele, sega läbi ja kalla taignasse. (Mina ei raputanud ja mitte midagi hullu ei juhtunud. Nii et rahu.) Sega korralikult, pane võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud rõngasvormi ja küpseta 175 kraadi juures umbes tund. Mul läks küll kümmekond minutit vähem.

Jahtunult paki hoolikalt hõbepaberisse ja pista külmkappi. Mida kauem seisab, seda parem. Korralikud inimesed (kelle hulka mina ei kuulu) teevad valmis juba mitu nädalat enne jõulu.

Muah!

Ja veel: kui piparkoogitamine läilaks läheb, võib taigna katta hallitusjuustutükikestega, rulli keerata ning sealt lõigata umbes sentimeetripaksused kettad. Veidi ümaramaks kohendada ja ahju. Uah!

Update: mulle meenub, et leidsin selle mõtte Nami-namist. On vist viisakas viidata. Oh, Nami-nami ruulib!

Mul tõesti polnud õrna aimugi, et mul on jõulutundest puudu ainult lume ja päikese komplekt. Ma olin ju nii rahul selle lumeta=porita talvega. Aga vat mis lugu nüüd. Öösel, kui äkitselt valgeks maalitud õue märkasin, olin täiesti veendunud, et see oli preemia vapra piparkoogi- ja keeksitootmise eest. Mida me tegime veel tagatipuks omaenda laulujoru saatel, et veelgi jõulusem oleks. "Joru" on nüüd halvasti öeldud, me moodustasime Tarmoga harmoonilise meesduo ja tegime vägagi ooperlikke hääli.

Jõuluvana andis teada, et ta tuleb sel aastal ikka ise. Kaks viimast aastat on ainult koti jätnud. Aga nüüd mõtlesin, et tulgu ikka isiklikult, varsti teda enam ei usuta ja ...

Uut habet on vaja. Eelmine, mis kuulus superodava jõuluvanamantli juurde (elagu Jysk!), on üks igavene valge narts. Riidest pealegi. Lokke oleks ikka vaja. Kiharaid. Nagu see Anne Veski juuksepikendus, mis tal kunagi naelaga kuklas käis.

Ega nüüd pole pääsu. Saabus piparkoogitaigen ja vaabavalik, mille Mirr üles leidis. Olin küll plaaninud täna keeksile keskenduda, aga mis seals ikka. Teeme mõlemad. Nada, Fedja.

See jõulufiilingu doseerimine on ikka maru peen kunst. Vaatasin õudusega, et ameeriklased panevad juba novembri lõpus kuuse kodus üles. See on ikka ilmne üledoos. Aga kui panna jõululaupäeval, siis on nagu seal anekdoodis, kus trummilööja dirigendilt oma ainsa pläraka viibet ootab. Niuh, ja möödas.

No nädalake enne jõulu võiks minu poolest juba hakata fiilingut üles kruvima. Sellest jõuluhüsteeria manamisest ma hästi aru ei saa, sest mu päevad ei möödu ostukeskustes, vaid kodus tolmurullide ja rämpsuhunnikute vahel. Ka jõululaule ei kuule ma peaaegu kuskilt, sest raadiot ma ei kuula. Nii et magusa jõuluootuse tekkimist takistab, mõtlesin välja, tegemata tööde nimekiri. Jõulutunne saab mul tekkida ainult siis, kui kodus suurem kaos likvideeritud. Aga kaos ju tekib iga päev uuesti. (Pilk eile õhtul veel puhtale põrandale: nüüd vedelevad siin Mirri lakk-kingad, mida väike käkk õe äraolekul proovis; kõhukott, mille Ina eile tagastas ja millega lapsed enne magama minekut kõvasti mööbeldasid, mille ma siis kokku pakkisin ja mis nüüd uuesti laokil on; päkapikult saadud nunnu lepatriinuga pliiats; kilekott; no tegelikult on see likvideeritav, aga päev on ju alles noor.)

Ah, riiulitest ma parem ei räägi. Don't get me started. KUHU te küll kõik need pudinad panete, mis põrandalt, taskutest, kottidest lagedale tulevad? Vanasti oli meil nende jaoks mõeldud kõige ülemine sahtel. Aga nüüd on see juba ammu pudinaid täis, nii et uus kraam kuhjub riiulitele, mis vanasti olid seksikalt lagedad.

Eile saatsin kõik kohustused seenele ja lubasin endale vagura õhtu kahe küünla, ühe kohvijäätise ja Debora Vaarandi mälestustega. Juba hakkas nagu looma. Käkid halastasid õnneks ja jäid ilma mind pikalt jooksutamata magama. Täna õhtul siis järsku jõulukeeks? Minu oma on lihtsalt nii hea, et mingid poekeeksid ei tule kõne allagi. Ohtralt kuivatatud puuvilja ja armsat alkoholi. Kolmapäeval või neljapäeval siis järsku piparkookide tegemine. (Lugesin kuskilt õudusega Angeelika Kangi kodustest kommetest: et esimesest advendist alates küpsetab ta poegadega iga õhtu ühe plaaditäie piparkooki.)

Ma üldiselt ei armasta elektriküünlaid, aga aeg-ajalt valdab mind hirmus tung osta mõned meetrid elektrivalgust. Pimedas õues kõndides on nii armas neid valgustatud aknaid vaadata. Lastele kah meeldib. Mäletan lapsepõlvest, et midagi nii kaunist kui lasteaia elektrilaternakesed polnud maailmas olemas.

Ma olen õnneks kergesti rõõmustatav.

Vedelen mina diivanil, kael kange ja pisar silmanurgas, mõeldes, et oh kui väsinud ja mida kõik veel tegema peab ja et jõulukeeks, mis võiks juba mitu nädalat kapis kükitada, pole seal veel mette, ja et piparkoogid, issand, millal ma neid küll teha jõuan, ja veel need jõulukaardid, ah, okei, Eesti omadega on veel aega, aga need paar välismaa oma, need peaks ju ära saatma juba, ja midagi tahtsin veel ju juurde panna, mis, pildid, pagan, ei pilte ei jõua küll enam ilmutada, no kus ma nüüd neid enam, ma ei oska digikat ju plaadi peale võtta ja millal ma üldse nendega linna peale jõuan, kus ma enam, ah, kõik on perses, nüüd on veel üks artikkel ka teha ja raamatut pole üldse jõudnud tõlkida, ja nädalavahetus tuleb ja koristama peab, okei, homme on pidu, ehk on tore, aga ikkagi, kurat, nii väsinud ja tüdinud, ja mu isiklikus jõulukalendris polnud täna 15. akent, sest selle oli Miina oma kunagises toorutsemishoos tühjaks teinud, okei, nüüd ta on nii tubli olnud, ei mingit rüüstamist, aga ikkagi, tahaks kommikest, merekivikesed, need seisavad riiulis, keegi ei taha, ise ka ei taha enam, nii kuradi paksu koorikuga, suhkur krigiseb hammaste all, ah, pagan, millal ma seda artiklit nüüd veel täna


ja siis loen telekavast, et esmaspäeval on "Matti: põrgu kuulub kangelastele" - ja tuju on hoobilt hea!

Üks abipalve jõulueelsesse aega.

Vapper-vapper tartlanna Kristin Aavakivi on oma uue südamega taas Roomas. Paari kuu pärast peaks ta tagasi kodumaale ja pere juurde pääsema. Siis on kõige nakkusohtlikum talvaeg möödas. Paraku on Kristini rahalised ressursid lõpukorral. Aasta algul aitasid teda nii sõbrad kui ka täiesti tundmatud kaasaelajad. Kindlasti ka seekord!

Nii et kel on soovi ja võimalust aidata:
Kristin Aavakivi
10102005733008

Aeg-ajalt meenub mulle, et ma pean minema Pärnu maantee Laseringi Peter Gabrieli hitikogumiku järele, mille ma ühel nõrkushetkel tellisin. Võiksin ometi teada, et ma ei kuula enam midagi, iseäranis mitte seda, mille olen ise ostnud, mitte kõrvetanud. A järsku vana Piitrit ikka kuulan mõnel nostalgiahetkel.

See mõte imes mind muidugi YouTube'i sisemuse sisse. Jajah, niipalju siis kesköisest tõlketööst. Aga siin on nii palju toredat.

Näiteks see. No sellest rääkimata muidugi. Mingid täiesti ootamatud asjad. Ja mõni hirmus kallis laul. See on vist mu personaalne Gabrieli-lemmik. Mitte et ma nüüd mingi hirmus Gabrieli fänn oleksin, eks. Mille fänn ma üldse olen, eks. Nii et vabalt võib ka Gabrieli fänn olla.

Tegelikult, TEGELIKULT tahtsin ma hoopis üles panna "Ferris Bueller's Day Offi" lõpustseeni, kus värdjalik koolidirektor (kes on päriselus kah perverdiks osutunud) ribadeks rebitud pükstega koolibussi siseneb. Aga see oli liiga kehva kvaliteediga.

Kunagi ammu võtsin selle video Aleksandri tänava videokinost, nomistandoligi, ja sundisin Tarmot vaatama. (Thalia, ütleb Tarmo.) Siis ta ütles, et pole mind elu sees sellise häälega naermas kuulnud.

Ja TEGELIKULT-TEGELIKULT otsin ma YouTube'ist juba ammu üht lugu, Prefab Sprouti "Jesse James Bolero" (siin on mingi kribal ainult, ma teadupärast olen ju täielik MP3-võhik), mis mind abituuriumis nüühima pani, aga mida seal pole. Need on mingid ammused kihistused, mis vahel välja vupsavad.

Issand, kõik tuleb meelde. Mitte et seal midagi meenutada oleks. Aga tundub, nagu oleks olnud kuldne sügis, pikk must mantel, radikaalne tukk, jube igatsus hinges ja kange hirm, et ei saagi tõelist armastust tunda.

No näed siis, kui hästi kõik on läinud.

(Jääb mulje, et olen veidi purjus. Õige. Naaaatukene! Elagu jõulupeod, kus pudelid nii usinalt lahti korgitakse, et neid tuleb hiljem pidulistele järele toimetada.)

Mirr protestib supi vastu: "Mulle ei maitse lillkapsas ja brokoli!"
Miina: "Kuule, mulle küll maitseb klokodill!"

Õhtul voodis. Arutame, mis nimed kellegi jalgadel on.
Mirr: "Minu jalad on Lipi ja Nipi."
Emme: "Aga mis Miina jalgade nimed on?"
Mirr: "Paanika ja ... Maasika."
Miina: "Ei, minu jalad on Kaka ja Maasika."

Üle tont teab kui pika aja esimene esmaspäevahommik, mil ma surmväsinud pole. Ju siis oli töö, puhkus ja lõbu tasakaalus. Või on asi piparkoogis, mis mu hambaaugus istub? Ja uues kaneeli-karamelli kohvi lõhnaga küünlas? Igatahes sai tantsida, süüa ja juua. Ning lapsed said esimese jõuluvanaportsu kätte. Mirr ja issi teenisid kingi "Aisakella" refrääniga, minu ja Miina combo kandis ette "Päkapikk-päkapikk olen ma uhke tutimütsiga" (minu poolt laul, Miina poolt pidulikud hüpped).

Kaurismäki jäi olude sunnil küll nägemata, millest on veidi nüüh. See-eest saime eile õhtul varakult koti peale, sest "Kuldrannake", mida kodus vaadata üritasime, osutus totaalseks mögaks. Ega ma sealt midagi ei oodanudki, aga no kuulge ...

Ma üritasin eile õhtul eeskujulik ema olla. Aitasin lastel guaššidega mäkerdada, kiiitsin nende saavutusi ja ennetasin suuremat sodimist. Tantsisin koos Miinaga kuulekalt õpetaja Mirjami käskluste järgi, kükitasin ja kepsutasin, tegin hüpiksammu ja galoppi, nii et keel vestil. Ja tänutäheks korraldasid nad mulle magamaminekul säherduse jonnfesti, et otsustasin endamisi: ei mingit päkapikku, väiksed ussinäod. Tahtsin veel kirjutada hoiatava sõnumi päkapikkudelt, aga ei tahtnud konflikti nii teravaks ajada. Sussid jäid lihtsalt tühjaks.

Ja hommikul polnud plikadel sellest sooja ega külma. Suurepärane, sest mulle on see kohustuslik päkapikutamine aasta aastalt järjest rohkem närvidele käima hakanud. Mõni aasta tagasi käis Mirril sussipäkapikk üle päeva. Minu poolest võiks ta veelgi harvem käia, on ju põnevam. Aga kui lasteaias ikka iga väike überbitš teatab, et tal käivad päkapikud iga päev ja toovad veel teab mis ande, miks siis teine kehvem on, eks? Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, käivad päkapikud ka lasteaias, toovad lõunauinaku ajal sandaleti sisse või maeiteakuhu kommikese. No milleks? Kas lastel on hammastes veel liiga vähe auke või?

Päkapikundusest on saanud üks kohustuslik nühkimine. Eks sellest kogu jõuluvärgist, võib ju öelda. Eile erutusin Kristiine keskuses mingite kirevase kottide peale niivõrd, et otsustasin: palun jõuluvanalt kotti. Jõuluvana Tarmo isikus ei ironiseerinudki hommikusöögilauas mu legendaarse üks-kord-kasutatud puust pauna üle, vaid kahtles, kas jõuluvana ikka oskab õiget kotti osta. "No muidugi mitte," vastasin ma. Ja siis oledki ise jõuluvana ja ostad oma koti ära, et ikka täpselt õiget kinki saada. Aga mis sel jõuludega pistmist on? Nujaa ...

No päris Ameerikaks meie peres asjad läinud pole. Kingid on üsna kaalutletud või kui mitte üliväga praktilised, siis pole neid vähemalt palju. Lapsed ei saa mingeid plastpäkapikke ega muid jõulujurakaid, suured inimesed kah mitte. Aga juba neljandat aastat järjest ostan ma olude sunnil ise ära peaaegu kõik kingid - vanavanemate poolt lastele, vanavanemate poolt nende tütrele ja väimehele ehk mulle ja Tarmole, vanavanemate poolt minu vennale ... Ses mõttes on hea, et kingid tulevad soovitud ja/või vajalikud, ja ma ei saa ka kurta, et ostmine-otsimine mulle ei meeldiks. Üritan ka šoppamised aegsasti ära teha, et rahulikult jõulule vastu minna.

Aga ikkagi-ikkagi-ikkagi. Kui tore oli olla laps, kes ei pidanud muretsema jõulude praktilise külje pärast. Ja nii pikka päeva kui jõululaupäev, mis ei jõudnud ega jõudnud õhtusse, ei mäleta ma mitte. Ja kui ilusad olid jõululaulud, kui neid ainult Soome telekast näha-kuulda sai. Eh, nostalgia ...

Julgen ma "Paha maad" vaadata või rikun põhjalikult tuju ära? Luksun öösel nutta, silmad pahupidi? Peaks ikka jääma oma liistude juurde - homme on telekast plikapõlve märg unelm "16 küünalt", paari päeva pärast tuleb Soomest "Breakfast Club". Siit puuduvad vaid "Pretty In Pink" ja "Püha Elmo tuled", siis oleks komplekt koos. Jajah, ja "Ferris Bueller's Day Off". No näis.

Hommikul: ah, ei olnud mul siin mingit nutta luksumist. Hea film oli küll.

Teil ikka toovad päkapikud emme saapa sisse Werneri kohviku trühvleid? No vat, seda ma arvasingi.

Miina läbis 1. detsembril põhjaliku instruktaaži, kuidas jõulukalendriga ümber käia. Et ei tohi kõiki komme ära süüa, vaid tuleb järgmise saamiseks oodata järgmise hommikuni. Võttis õppust küll.

Või nii mulle vähemalt näis. Vaatasin hommikul "Tähelaeva", kui Mii, kes oli jupp aega madalat profiili hoidnud, tuli õndsaliku näoga ja seletas, et tema võttis kommi. Ja et olid ikka head kommid küll.

Tormasin tüdrukute tuppa, kobasin läbi kummagi jõulukalendri kõik kotid (no on meil tänavu säherdused uhked punaste kottidega kalendrid), aga kõik kommid paistsid alles olevat. No mõtlesin, et järsku sõi ta ära kommi, mis sussipäkapikk hommikul tõi.

Naiivitar.

Ühel hetkel oli mul asja meie endi magamistuppa. Ja mida mu vaesed silmad peavad nägema: minu isiklik jõulukalender - sest tänavu läks ju nii hästi, et ka emme-issi said kumbki endale kalendri - on brutaalselt lõhki kistud. Aknad eest kogu lihaga ära, küüne- ja hambajäljed šokolaadis (ju ei mõistnud Mii neid kõiki välja kiskuda). Tõe huvides tuleb öelda, et kahju piirdus paari-kolme aknaga. Aga ikkagi. Milline jõhkrus. Nojah, ma ju õpetasin Miile, kuidas ta peab oma kalendriga käituma. Aga minu omast polnud juttugi.

Kapi otsa läks mu kalender. Tarmo oma päästis minijõhkardi käest see, et ta oli reedel Tartusse sõites selle suure kiiruga kilesse jätnud.

Ah, see kirevase päkapikundus nõuaks üldse eraldi teemat.

Ah mind lipakat, ma ei himusta mitte üksnes Bondi, vaid ka tema vihavaenlast Le Chiffre'it.