Ostsime Rocca-al-Mare laadalt teiste lihatoodete seas ka suure kämaka maasinki. Hommikune singivõileib hapukurgiga, jumalik! Aga veidi kahju oli pekki järele jätta, milline priiskamine, eks. Mitte et mulle see singipekk ei maitseks, maitseb-maitseb. Kuid veidi kaloririkas. Nüüd on õnneks lahendus leitud. Miina tahab sellest singist ainult pekki. Ma algul ei tabanud polti, lõikasin talle üha taisemaid ja õhemaid viile. Kuni mõistsin, et ta näitab kriisates valge osa poole. Lõikasin muiates ribakese, mõeldes, et ajab nagunii suust välja. Tühjagi. Sõi ära ja nõudis juurde. Niisiis, ma söödan oma lapsele puhast pekki.

Nüüd avastasin, et laps on leidnud kapist pooliku lati jaanalinnuvorsti ja järab teleka ees seda. Kirgliselt hingeldades. Jaanalinnuvorst on vähemalt väherasvane.

Kui inimene läheb laadale ja ostab lisaks tavapärasele singile-vorstile-patsijuustule PUUST KÄEKOTI, siis on asi ikka hull küll. A no ma ei saanud muidu, ei saanud. See painutatud laminaadist kott oli nii geniaalne, et mul jäi kõigepealt suu lahti ning ma muigutasin tükk aega tummalt. Siis kiitsin, näppisin ja lubasin mõelda. Ja kõndisin tükk aega ringi, jooksin lasteõuel Mirriga munajooksu, joonistasin tema laastu peale lillekese, aitasin tal kompade peal käia. Mõtlesin, et mõistus tuleb koju. Ei tuld. Kahju hakkas kah sellest puidupainutajakutist. Sest miskipärast kaup ei läinud. Tuldi, näpiti, kiideti ja lahkuti. Kena välismaa proua oli täitsa sillas, aga kahetses, et oli raha juba ära raisanud. Cue kõigi rõhutute ja õnnetute päästja Triibik. Puupea.

Kott on mõistagi triibuline. Diagonaaltriibuga oli ka, aga see oli musta-türkiisikirju. Ja see oleks olnud ikka liig mis liig.

Puupea, ma ütlen veel kord. Järgmine ost on kindlasti mekintoš derevjanõi.

Firmast pikemalt siin.

Sattusin üksõhtu pulti klõpsutades VH1 vaatama - ja seal laulis keegi Corinne Bailey Rae, kellest ma polnud kuulnudki, aga kel oli väga armas hääl ja armas laul, eriti üks vokaalne käik. No nii. Nüüd võtsin netist uurida, kellega tegu - ja sattusin, pauh, tema tõlgenduse peale ühest oma kõigi aegade lemmiklaulust "Venus As A Boy". No originaalsusega just ei hiilga, aga mul tegi jahedast ilmast ja muudest jamadest langenud tuju paugupealt mahedaks. Pean selle Corinne'i telehiti kah üles otsima.

Hiljem: selle hiti video on nüüd siin. Tuleks juba suvi. Ja oskaks ma sellega midagi tarka peale hakata. Alati unistan, praegused kevadlõhnad ajavad ju päris hulluks. Ja siis ... Ongi syksyn sävel.

Uhh, kui võimas mees!

Liisapere tuhnimine issikese taskutes tekitas mus meeletu enesepaljastussoovi. Järsku saab siit alguse enesepaljastuste laine. Naised, mis teie käekotis leidub?

Minu käekott

Türkiissinine, täisnahast, mahutab enam-vähem A4. Pealt võiks paremini kinni käia - kunstipärased paelakesed ei asenda siiski vana head lukku.

Sisu:
Rahakott
Sinised kilesussid
4 pakki post-it märkmepabereid
3 pastakat
2 markerit
1 veekindel vildikas (neli viimast on sõjasaak hiljutisest käigust kontorisse)
Lycia persona deodokas
Jõhvika-Mynthon (Mirri oma)
Niiske salvrätik Nivea deodorant
Sinine kamm (huvitav, miks, ma ju ei kammi ennast. Mirri jaoks vist.)
Huuleläige Lumene Berryfun
Oo, veel üks kirjapulk
Manhattan Pure Colour Gloss
1 valge patsikumm
1 mandel
1 rosin
1 poolik miski samast komplektist eelnevatega
"Narnia" DVD (kingitus ühele lapsele)
2 roosat märkmepaberit
Raamat "Müümata naer" (lootsin arstijärjekorras lugeda)
Veel 1 pastakas
Eskimojäätise pulk (see uus retrojäätis "Tallinn" võimistandongi)
Manhattan Magic Lip Marker
Lancome'i huulepulk (no pagan, liiale hakkab minema juba. Nagu ma oleks mõni kokott! Pärast seda, kui lugesin, kui palju me, naised, elu jooksul huulepulka ära sööme ja mis jura me koos sellega endasse ahmime, läks värvimisisu päris ära.)
Veel 1 pastakas
1 padjake Orbiti kirsinätsu
Guerlaini KissKiss (liiga tume kevadhooajaks)
Karp ravumit.

Äh, laud on kola täis nüüd. Hea põhjus mõned huulepulgad-pastakad-paberid õigesse kohta panna. Kes veel tahab oma kotti korrastada? Ah, ei tohi oodata looduselt armuande. Aruannet ootan Trianglilt, Lupettalt, Puugi emmelt ja Kiisikult (paluks pealkirja "Jah, tädi Triibik, ma tahan sellest rääkida") nagu ükskord ammu. Imepisikesed tsenseeringud on lubatud.

Cannes'is esilinastus Sofia Coppola uus film "Marie-Antoinette". Intervjuu.

Täiendus: aiai, materdada saab! Siin vähemalt.

Muretsesin tööl, et kuidas mu ema Mii tuttu saab, ta polnud seda kunagi tegema pidanud. Lõdva randmega. Veerand tundi laulujoru, ja kõik. Mii oli küll soovinud mingit "eilset laulu", aga kuna mammal polnud aimugi, millist, siis jäi laps niisama magama. Hee, minul läheb viimasel ajal Miina uinutamiseks heal juhul tund aega. Esimeste võõrutamisjärgsete ööde "mull-mull-mullist" ei taha ta enam midagi teada. Ükski laul ei kõlba - "ei tahaaaaa". Uinutavad laulud on talle iseäranis antipaatsed. Eile õhtul hakkasin juba suurest meeleheitest esitama hitte "Skandaal perekonnas" ja "Marii-Marii", need võtsid tal kõrva kikki, vähemalt ei jorisenud. Aga magama kah muidugi ei jäänud.

Täna oli tal tuju õhtuks täitsa läinud, ei päästnud ka see, kui kandsin "Skandaali perekonnas" ette iseäranis täpsete sünkoopidega nagu Harry Belafonte. Nii et kui Mii nõudis "kakalaulu", mida olin seni suutnud laulmata jätta (ühe korra küll alistusin, laulsin: "Kuidas teeb kakake?", ja Mii vastas: "Unn-unn-unn" - päris hea!), siis saatsin pedagoogika kus seda ja teist ning improviseerisin kiirelt:

Elas kord üks väike kakaaa,
kes tahtis püksi tullaa.

Para-bam-bam-bam-bam-bam,
para-bam-bam-bam-bam-bam.
Tara-ram-ram-ram-ram-ram,
tara-ram-ram-ram-ram-ram.

Ja kui tema tuli püksi,
siis emme pesi pepu puhtaks.

Ja siis tuli tema jälle püksiiii
ja emme pesi pepu jälle puhtaks.

Para-...

See oli üks väga eluline laul. Ja pärast seda me enam ei laulnud, vaid olime lihtsalt kaisus. Ja Mii hakkas kustuma. Korra küll alustas mu näo kallal kõpitsemist nagu kosmeetik, aga siis jättis õnneks järele. Ja kell 23 valitses vaikus. Proosit! Lähen kaen, mis mu salasiider seal külmkapis teeb. Hee, kuiv on. Tubli poiss.

Leevikese ema algatatud diskussioon pesemise teemadel (põhiline arutlemine käib kommentaarides) tuletas mulle meelde üht artiklit, mida olin hiljuti lugenud. Juuste pesemisest ja üleüldse pesemisest. Seal väidetakse, et kui juuksed ka tõesti suudavad omaenese jõul puhtaks saada, nagu mõned väidavad, siis nullib selle tulemuse keskkonna räpasus.

Ise kadestan Mirri, kelle poolde selga juukseid võib vabalt pesta korra kuus. Nagu meil nüüd juhtus, sest ta oli alailma haige ja minu ema koolkond keelab nohusel-köhasel inimesel juukseid pesta. (Kui olen haige, aga võileib on peas ja rikub tuju, pesen salaja kähku-kähku ära.) Aga pesemise teema on meil endiselt aktuell, sest Mirr on teist nädalat mingi salapärase kõhutõvega kodus. Ja mina muudkui kasin ja kasin. Ravin kah jõudumööda, juba on antibiots mängus.

Eile leidsin kapist kaks Body Shopi vannikuulikest. Selle tagajärjel oli vann nii libe, et oleksin äärepealt kolinal peakat pannud.

Aga täna on elekter kodus ära! Ja mina olen tööl, hurraa! (Need, kes siin päevast päeva rügavad, peavad mind muidugi ogaraks.) Ostsin Novellist kohvi ja pirukaid kaasa ning olin säärases vasikavaimustuses, et unustasin esimese kuumaga kohvi letile.

Nii koleda ilmaga peab vaatama ilusaid asju. Siit leidsin. Esimene on muuseas rahakassa ja gemüüsed on kõristid!

Kes hommikul telekast nähtud uue šokolaadikommidega postmargi peale suurest rõõmust itsitama hakkab, peab veidi napakas olema. Aga ma saan aru, et mu reaktsioon oli vastukaaluks sellele lõputule kasimisele, mis ma eile tegema pidin. Küll ühel piss püksis, küll teisel sitt sääres. Ja vastupidi. Või mis sääres. Ehkki Miile on öeldud, et kakist mähet ei tohi toas ära võtta, läks ta eile õhtul Mirri toas säherdusse sahmi, et kukkus mäkut ära kiskuma. No ja. Oeh. Lõppes see sellega, et ilusa punase vaiba peal oli ridamisi igas mõõdus kakitükke ja Miina mõlemad peod sitased. Meie Mirriga itsitasime ja fekaaltaiese autor kriiskas hüsteeriliselt.

Õhtul mõistsin: sellistel päevadel ei tohi endal ühtki soovi olla peale selle, et kõik see kamp lõpuks magama saaks. Lemmiksarjad tuleb videosse võtta, sest miski pole nõmedam kui kibeleda voodis "Sõprade" alguse pärast, sellal kui Mii veel viimaseid vähkremisi vähkreb. Milleks siis video programmeerimine välja mõeldud on, eks.

Ja siis vaatad oma "Seksi ja linna" ja "Sõbrad" ära. Ja ongi kell üks läbi ja raamatu lugemiseks jaksu pole. Ja kobid ära kotile. Õnnelikult, kusjuures. Või vähemasti rahulolevalt.

Issi kurtis, et mulle valmistatud hõrgud röstsaiad läksid külmaks, sest magamistoast ei kostnud krõpsugi ja ta ei tahtnud meid äratama tulla. Mina jälle olin tasa-tasakesi voodis kössitanud, jalad ristis, sest nina mingeid lõhnu ei tabanud ning suuremat sorti liiklemist ei paistnud korteri peal toimuvat. Mõtlesin, et kuidas ma ikka üllatust ära rikun, ootan veel. Kui Mii üles ärkas ja unise jorina lõpetas ja end poolpaljaks kooris ja magamistoast väljus, söandas tervitusbrigaad mind viimaks õnnitlema tulla. Suure tulbikimbu ja seksika käsitöötrühvlikarbi ja raamatupakiga. Emade unejutud ja Pelagia, jee!

Paari tunni pärast lähme minu ema õnnitlema. Ma ikka ei suuda mõista, kuidas meie põlvkonna emad emaks olemisega hakkama said. Jahtisid poodidest kraami, keetsid, küpsetasid, õmblesid, kudusid, konserveerisid ... Pesupäev, heldus. Pesupäev tähendas seda, et vannitoas undas jõle masin ja kogu korter oli musta pesuvee lõhna täis, emal olid tennised jalas ja ta rassis seal väänata ja tont teab mida teha. See oli ainus päev, kus meie pidime kuidagi põlveotsas söödud saama ja ema oli pahur. Praegu võib iga päev pesupäev olla, kasvõi iga öö pesuöö, massin peseb ja inime naudib mugavat elu.

Mul on ikka veel süümekad ühe pihikkleidi pärast, mis ema mulle mingist vanast kostüümist õmbles. Villane pihikkleit, rohekaspruun ehk lapse hinnangul jõletut värvi. Ema, kes enda sõnul tikkida ei oska, tikkis tasku peale villase lõngaga lepatriinu, et lapselikum ja armsam oleks. See lepatriinu oli juuuube nunnu. Mulle nii meeldis see lepatriinu. Aga kleit oli jõletut värvi. Ja ma keeldusin seda selga panemast. Ütlesin vist isegi, et kakivärvi. Ja et sügelema ajab. Emast on ikka veel kahju. Ma pean selle teema täna vist üles võtma.

Vardamoori juurest leitud lehenipp.

Viimaste päevadega haakuv plakat via Ulmeguru. Ma pole küll nii ebadiskreetne nagu Dooce, kelle radadele Triangel mind juhatas. Ütlen vaid, et kodus töötamisel on omad võlud. Katsu sa töö juures ringi käia, rinnahoidja kapsast täis. Ei sünni nagu.

Ai, nüüd läheb huvitavaks. Meil on vesi ära võetud, aga ühe kodaniku triibulistest pantaloonidest tuleb ilmeksimatut odööri. Gotta go.

Rubriik "Kaunitar ja koletis": artikkel iginoorest Isabella Rossellinist ja teine Luis Guzmanist!

Laps võõrutatud nagu niuhti. Magasime teineteise kõrval siivsalt nagu Tristan ja Isolde, mõõkagi polnud vaja. Ärkas öösel täpselt ühe korra, pobises uniselt "emme", tegin talle pai ja magas nohinal edasi. Nagu poleks aasta ja kaheksa kuud mingit öist nosimist olnudki. Hämmastav. Ju siis oli aeg küps. Anna Nicole Smithi büst (päris Lolo Ferrarini ei jõudnud) hakkab kah juba taanduma.

Elukohajärgses raamatukogus on akna all tumba, kust saab võtta mahakantud raamatuid. Varem on seal olnud igasugust prahti. Aga täna oli "Sada aastat üksildust", mis lipsti mu kotti rändas. Mis sest, et mul üks juba kodus on. Nii et kui keegi soovib, siis annan lahkesti ära.

Sellist kotti tahaks. Hee, Hello Kitty tengelpunga või midagi sama lapsikut pole ikka veel otsima hakanud. Mustamäelt Klementi vabrikupoe kõrvalt kotiärist oleksin äärepealt ostnud vaimustavalt sinise rahakoti, veelgi sinisema kui meie esikukapp. Täisnahast, aga väga soodne oli. Paraku kehva generaalplaaniga. Peenrahataskul polnud pealegi lukku, mistap kujutlesin, kuidas käekoti põhjast tuleb sente otsida. Minust see sinna jäigi.

Huvitav, et 1 aasta 8 kuu vanust last rinnast võõrutades olen netiajalukku läinud nn Triibiku juhtumina. Kus on küll lastekaitse silmad, et nad minusuguselt jõhkardilt pole vanemlikke õigusi ära võtnud? Kuidas ma küll söandan kümne hambaga inimest, kes räägib kohati kolmesõnaliste lausetega, tema võõrandamatust öisest tissiõigusest ühtäkki ilma jätta? Mis siis, et ilma öise tissita magab ta nüüd oluliselt paremini kui tissiga. Ja et mul on seljataga elu raskeim aasta, mis on seisnenud kahe väikese lapse kasvatamises poolteisekohalise töö ning haige ema kõrvalt? Et ma pole kaks aastat ainsatki ööd ilma oma lasteta veetnud?

See on nii huvitav, et ma kohe mõtlen selle üle pikalt järele.

Miist on kolme ööga saanud supermagaja, kes jääb issi kõrval paari laulu saatel tuttu ega tõsta öösel mingit lärmi. Lutist vabanemise muret pole meil üldse, sest mina olin ju inimlutt. Nii et kahest vaevast ühe raksuga lahti! Eile naasin õhtul Tartust ja läksin veel hilja õhtul kinno "Walk The Line'i" vaatama, et Tarmo saaks Mii ka kolmandat õhtut ise tuttu panna. Lubas mulle SMSi saata, kui vaikus majas. Film sai läbi, kell sai 11, aga ei mingit sõnumit. Mõtlesin, et huvitav, kuhu selle suure spordikotiga öösel minna. Läksin Westmani ärisse, kus laamerdasin nagu elevant portselanipoes ja tõmbasin kotiga kaks korda mingit träni põrandale. Siis suskasin koti leti alla - ja juba tuligi kõne, et emme fatale võib koju naasta.

Esimene öö, millele suuri lootusi panin, läks muidugi veidi lörri. Esiteks suriseb Päntri hostelitubades külmkapp. Tark inimene soovitas, et tõmmaku ma juhe välja. Tõmbasin. Tuppa sigines sulnis vaikus, aga all kõrtsis mürtsus muusika stiilis "Tantsi nii, et ma tunneks sinu keha". Uinusin. Kell pool kolm öösel ärkasin tilkumise peale. Külmkapp sulas. Ja kõrtsist väljusid ülemeelikud abielupaarid vanuse-bracketis 40-50, kes lõugasid otse mu akna all, keeldusid taksosse istumast ning arutasid piinavalt kaua, kuhu edasi minna. Kahetsesin, et mul ämbrit pole. Oleksin neid jahutanud.

Teise öö seevastu magasin magusalt nagu imik. Päev värskes õhus ja kaubandusvõrgus, koori kontsert ning tantsulõhkumine (who's the grooviest conga line mama in the world, haaa! Mõistagi Triibik!) olid oma töö teinud. Esimene katkestusteta ööuni üle kahe aasta. Nurr. Jah, ema on kah inimene, uskuge mind.

Veel mõned pildid TÜ endiste ja praeguste kammerkoorlaste uu-uu-ussitantsust! Triibik ikka esimene. Oskuslikult valitud kostüüm teeb inimesega imet.

Ütlesin eile õhtul Miinale: "Esse mit Lust und Liebe, sest homsest algab uus elu ilma diffita." Ja homne päev ongi käes. Kell 16.50 väljub rong Tartusse ja Triibik tõmbab väljateenitud uttu, jättes vaese pereisa Miinale külma kalkunit tegema. Täiesti skisofreeniline tunne on, närv on sees ja nukrus ka. Aga pole midagi teha, nada, Fedja. Õnneks ütleb Tarmo tänane horoskoop: "Hea päev nii enda kui ka teiste muutmiseks. Selle protsessiga võiks täna algust teha. Mõnele rikkis seadmele võiks elu sisse puhuda."

Rikkis seadme koha pealt ma küll halastasin. Ukselukule puhus elu sisse Lukuvana-nimeline noormees, kes kasseeris veerandtunnise nikerdamise eest 650 krooni.

Mirjam korraldas meile Vaiko Epliku ja Eliidi plaati kuuldes säärase häppeningi, et maestro Eplik rõõmustaks. Esmalt ruigas ta kõhuli laua all: "Notsukooris ei lauldaaaaaaaaa, notsukooris ei lauldaaaaaaaaaaaa." Järgnes üha kuumemaks kiskuv tantsuetteaste rokenrolli parimate traditsioonide kohaselt - õhukitarri mängimine, pea loopimine, põrandal aelemine, ooberkörperi paljastamine, siis ka unterkörperi paljastamine kiisupildiga trussikuteni, mille peale võttis tuld ka seni üsna vaguralt heedbänginud Miina, kes kiskus tudukombe ült ja pistis mäkude väel ringi rokkima. Rokenroll sans ridamaja jätkus hommikul, plaat mängib pidevalt ja hakkab vaikselt üle viskama juba.

Aga mina sain teada, et pedajas on mänd. See oli mulle täielik uudis. Nii et peded ei saanud sealt mingeid lehti ega tõrusid korjata. Vaesekesed ...