Laps võõrutatud nagu niuhti. Magasime teineteise kõrval siivsalt nagu Tristan ja Isolde, mõõkagi polnud vaja. Ärkas öösel täpselt ühe korra, pobises uniselt "emme", tegin talle pai ja magas nohinal edasi. Nagu poleks aasta ja kaheksa kuud mingit öist nosimist olnudki. Hämmastav. Ju siis oli aeg küps. Anna Nicole Smithi büst (päris Lolo Ferrarini ei jõudnud) hakkab kah juba taanduma.

Elukohajärgses raamatukogus on akna all tumba, kust saab võtta mahakantud raamatuid. Varem on seal olnud igasugust prahti. Aga täna oli "Sada aastat üksildust", mis lipsti mu kotti rändas. Mis sest, et mul üks juba kodus on. Nii et kui keegi soovib, siis annan lahkesti ära.

Sellist kotti tahaks. Hee, Hello Kitty tengelpunga või midagi sama lapsikut pole ikka veel otsima hakanud. Mustamäelt Klementi vabrikupoe kõrvalt kotiärist oleksin äärepealt ostnud vaimustavalt sinise rahakoti, veelgi sinisema kui meie esikukapp. Täisnahast, aga väga soodne oli. Paraku kehva generaalplaaniga. Peenrahataskul polnud pealegi lukku, mistap kujutlesin, kuidas käekoti põhjast tuleb sente otsida. Minust see sinna jäigi.