Miist on kolme ööga saanud supermagaja, kes jääb issi kõrval paari laulu saatel tuttu ega tõsta öösel mingit lärmi. Lutist vabanemise muret pole meil üldse, sest mina olin ju inimlutt. Nii et kahest vaevast ühe raksuga lahti! Eile naasin õhtul Tartust ja läksin veel hilja õhtul kinno "Walk The Line'i" vaatama, et Tarmo saaks Mii ka kolmandat õhtut ise tuttu panna. Lubas mulle SMSi saata, kui vaikus majas. Film sai läbi, kell sai 11, aga ei mingit sõnumit. Mõtlesin, et huvitav, kuhu selle suure spordikotiga öösel minna. Läksin Westmani ärisse, kus laamerdasin nagu elevant portselanipoes ja tõmbasin kotiga kaks korda mingit träni põrandale. Siis suskasin koti leti alla - ja juba tuligi kõne, et emme fatale võib koju naasta.

Esimene öö, millele suuri lootusi panin, läks muidugi veidi lörri. Esiteks suriseb Päntri hostelitubades külmkapp. Tark inimene soovitas, et tõmmaku ma juhe välja. Tõmbasin. Tuppa sigines sulnis vaikus, aga all kõrtsis mürtsus muusika stiilis "Tantsi nii, et ma tunneks sinu keha". Uinusin. Kell pool kolm öösel ärkasin tilkumise peale. Külmkapp sulas. Ja kõrtsist väljusid ülemeelikud abielupaarid vanuse-bracketis 40-50, kes lõugasid otse mu akna all, keeldusid taksosse istumast ning arutasid piinavalt kaua, kuhu edasi minna. Kahetsesin, et mul ämbrit pole. Oleksin neid jahutanud.

Teise öö seevastu magasin magusalt nagu imik. Päev värskes õhus ja kaubandusvõrgus, koori kontsert ning tantsulõhkumine (who's the grooviest conga line mama in the world, haaa! Mõistagi Triibik!) olid oma töö teinud. Esimene katkestusteta ööuni üle kahe aasta. Nurr. Jah, ema on kah inimene, uskuge mind.

Veel mõned pildid TÜ endiste ja praeguste kammerkoorlaste uu-uu-ussitantsust! Triibik ikka esimene. Oskuslikult valitud kostüüm teeb inimesega imet.