Muretsesin tööl, et kuidas mu ema Mii tuttu saab, ta polnud seda kunagi tegema pidanud. Lõdva randmega. Veerand tundi laulujoru, ja kõik. Mii oli küll soovinud mingit "eilset laulu", aga kuna mammal polnud aimugi, millist, siis jäi laps niisama magama. Hee, minul läheb viimasel ajal Miina uinutamiseks heal juhul tund aega. Esimeste võõrutamisjärgsete ööde "mull-mull-mullist" ei taha ta enam midagi teada. Ükski laul ei kõlba - "ei tahaaaaa". Uinutavad laulud on talle iseäranis antipaatsed. Eile õhtul hakkasin juba suurest meeleheitest esitama hitte "Skandaal perekonnas" ja "Marii-Marii", need võtsid tal kõrva kikki, vähemalt ei jorisenud. Aga magama kah muidugi ei jäänud.

Täna oli tal tuju õhtuks täitsa läinud, ei päästnud ka see, kui kandsin "Skandaali perekonnas" ette iseäranis täpsete sünkoopidega nagu Harry Belafonte. Nii et kui Mii nõudis "kakalaulu", mida olin seni suutnud laulmata jätta (ühe korra küll alistusin, laulsin: "Kuidas teeb kakake?", ja Mii vastas: "Unn-unn-unn" - päris hea!), siis saatsin pedagoogika kus seda ja teist ning improviseerisin kiirelt:

Elas kord üks väike kakaaa,
kes tahtis püksi tullaa.

Para-bam-bam-bam-bam-bam,
para-bam-bam-bam-bam-bam.
Tara-ram-ram-ram-ram-ram,
tara-ram-ram-ram-ram-ram.

Ja kui tema tuli püksi,
siis emme pesi pepu puhtaks.

Ja siis tuli tema jälle püksiiii
ja emme pesi pepu jälle puhtaks.

Para-...

See oli üks väga eluline laul. Ja pärast seda me enam ei laulnud, vaid olime lihtsalt kaisus. Ja Mii hakkas kustuma. Korra küll alustas mu näo kallal kõpitsemist nagu kosmeetik, aga siis jättis õnneks järele. Ja kell 23 valitses vaikus. Proosit! Lähen kaen, mis mu salasiider seal külmkapis teeb. Hee, kuiv on. Tubli poiss.