Kes hommikul telekast nähtud uue šokolaadikommidega postmargi peale suurest rõõmust itsitama hakkab, peab veidi napakas olema. Aga ma saan aru, et mu reaktsioon oli vastukaaluks sellele lõputule kasimisele, mis ma eile tegema pidin. Küll ühel piss püksis, küll teisel sitt sääres. Ja vastupidi. Või mis sääres. Ehkki Miile on öeldud, et kakist mähet ei tohi toas ära võtta, läks ta eile õhtul Mirri toas säherdusse sahmi, et kukkus mäkut ära kiskuma. No ja. Oeh. Lõppes see sellega, et ilusa punase vaiba peal oli ridamisi igas mõõdus kakitükke ja Miina mõlemad peod sitased. Meie Mirriga itsitasime ja fekaaltaiese autor kriiskas hüsteeriliselt.

Õhtul mõistsin: sellistel päevadel ei tohi endal ühtki soovi olla peale selle, et kõik see kamp lõpuks magama saaks. Lemmiksarjad tuleb videosse võtta, sest miski pole nõmedam kui kibeleda voodis "Sõprade" alguse pärast, sellal kui Mii veel viimaseid vähkremisi vähkreb. Milleks siis video programmeerimine välja mõeldud on, eks.

Ja siis vaatad oma "Seksi ja linna" ja "Sõbrad" ära. Ja ongi kell üks läbi ja raamatu lugemiseks jaksu pole. Ja kobid ära kotile. Õnnelikult, kusjuures. Või vähemasti rahulolevalt.