Issi kurtis, et mulle valmistatud hõrgud röstsaiad läksid külmaks, sest magamistoast ei kostnud krõpsugi ja ta ei tahtnud meid äratama tulla. Mina jälle olin tasa-tasakesi voodis kössitanud, jalad ristis, sest nina mingeid lõhnu ei tabanud ning suuremat sorti liiklemist ei paistnud korteri peal toimuvat. Mõtlesin, et kuidas ma ikka üllatust ära rikun, ootan veel. Kui Mii üles ärkas ja unise jorina lõpetas ja end poolpaljaks kooris ja magamistoast väljus, söandas tervitusbrigaad mind viimaks õnnitlema tulla. Suure tulbikimbu ja seksika käsitöötrühvlikarbi ja raamatupakiga. Emade unejutud ja Pelagia, jee!

Paari tunni pärast lähme minu ema õnnitlema. Ma ikka ei suuda mõista, kuidas meie põlvkonna emad emaks olemisega hakkama said. Jahtisid poodidest kraami, keetsid, küpsetasid, õmblesid, kudusid, konserveerisid ... Pesupäev, heldus. Pesupäev tähendas seda, et vannitoas undas jõle masin ja kogu korter oli musta pesuvee lõhna täis, emal olid tennised jalas ja ta rassis seal väänata ja tont teab mida teha. See oli ainus päev, kus meie pidime kuidagi põlveotsas söödud saama ja ema oli pahur. Praegu võib iga päev pesupäev olla, kasvõi iga öö pesuöö, massin peseb ja inime naudib mugavat elu.

Mul on ikka veel süümekad ühe pihikkleidi pärast, mis ema mulle mingist vanast kostüümist õmbles. Villane pihikkleit, rohekaspruun ehk lapse hinnangul jõletut värvi. Ema, kes enda sõnul tikkida ei oska, tikkis tasku peale villase lõngaga lepatriinu, et lapselikum ja armsam oleks. See lepatriinu oli juuuube nunnu. Mulle nii meeldis see lepatriinu. Aga kleit oli jõletut värvi. Ja ma keeldusin seda selga panemast. Ütlesin vist isegi, et kakivärvi. Ja et sügelema ajab. Emast on ikka veel kahju. Ma pean selle teema täna vist üles võtma.