Kui inimene läheb laadale ja ostab lisaks tavapärasele singile-vorstile-patsijuustule PUUST KÄEKOTI, siis on asi ikka hull küll. A no ma ei saanud muidu, ei saanud. See painutatud laminaadist kott oli nii geniaalne, et mul jäi kõigepealt suu lahti ning ma muigutasin tükk aega tummalt. Siis kiitsin, näppisin ja lubasin mõelda. Ja kõndisin tükk aega ringi, jooksin lasteõuel Mirriga munajooksu, joonistasin tema laastu peale lillekese, aitasin tal kompade peal käia. Mõtlesin, et mõistus tuleb koju. Ei tuld. Kahju hakkas kah sellest puidupainutajakutist. Sest miskipärast kaup ei läinud. Tuldi, näpiti, kiideti ja lahkuti. Kena välismaa proua oli täitsa sillas, aga kahetses, et oli raha juba ära raisanud. Cue kõigi rõhutute ja õnnetute päästja Triibik. Puupea.

Kott on mõistagi triibuline. Diagonaaltriibuga oli ka, aga see oli musta-türkiisikirju. Ja see oleks olnud ikka liig mis liig.

Puupea, ma ütlen veel kord. Järgmine ost on kindlasti mekintoš derevjanõi.

Firmast pikemalt siin.