His wife, Kathleen, once said there were two types of Tom Waits songs, 'the grim reapers and the grand weepers'. Mõnus intekas Tom Waitsiga.

Ja üks teine lemmik.

Mida teha, kui laupäevahommikusest õndsusest Kalevi veekeskuses on puudu ainult mullivann, aga mullivannis mulistab juba veerand tundi Tõnu Kilgas, ilmutamata vähimatki tahtmist välja kobida? No eks siis tuleb Triibikul maha suruda naeruturtsatused, mõtted Kroonikast, Katrin Karismast ning kilpkonnasupi keetmisest Donald Bisseti moodi, ja Tõnu juurde vanni ronida.

Triangli blogist järeldub, et ma pole ainus, keda mütsiteema vaevab. Jah, mõtisklesin minagi eile mütsindusest, kui bussis nii palav oli, et pidin oma uue nokatsi ära võtma. Ajalehepoisi nokats on tviidisarnasest materjalist, hõbeniidid sees - ma oleksin eelistanud pigem hõbeniitideta varianti, aga no kui inimene ostab mütsi, helde taevas, Naomi butiigist (mujal pold midagi), siis peab ta hõbeniitideks valmis olema.

Muidu tore müts, aga kui pikalt kanda, tekitab laubale punase vorbi, mis pole kuigi seksikas. Ja vajutab mõistagi juuksed ludusse. Mitte et mul neid väga oleks. Aga peab ilmselt ette võtma mütsi venitamise aktsiooni.

Mu kaks viimast soni on Tarmo üle löönud. Esimene varastati tal Avenüü kohvikus öösel kell neli ära. Õnneks oli maksnud Kaubamajas umbes 16 krooni ja oli veel pealegi naiste oma. Paras vargale, käib naistemütsiga, höhöhöö. Teine soni on hulga peenem ja kallim, seemisnahast, seest karvane. Vada temaga on siuke pikantne asi, et sees on säärane serv, mida saab välja keerata, et kõrvadel soe oleks. Väga praktiline serv, sest kõrvadel on tõesti soe. Aga natuke rõve serv kah, nii et söandasin sellega ainult kõrvalistel tänavatel või pimedas kõrvu soojendada. Sest see meenutas mulle meie ühistu esimeest ja teisi ontlikke vene mehi, kellel on jope (mille alt võib välja kiigata ka pintsakuserv) ja viigipüksid ja portfell. Ja jope all V-kaelusega nööbitav kampsun.

Nojah, aga see hea soe soni on sügisel liiga palav (ja ma olen tast moraalselt lahti öelnud nagunii), sestap oli vaja mingit õhemat mütsi. Kui külmaks läheb, tõmban pähe oma karvase kunstiteose (mõni võiks öelda, et pussaka) v stõlje Anna Karenina või vürstitar Anastassia, mille soetasin mõni aasta tagasi, muidugi-muidugi, Rocca al Mare laadalt.

Ei, see laat on ikka üks hea asi.

Anu fotost inspireerituna kah üks reisipilt. See on ka minu lemmikvärv ;) Nizza, 8. oktoober 2006.

Mõni film oskab ühtaegu su hinge verele kriipida ja kohutavalt armas olla. Täna õhtul on üks selline film TV3st.

Aga täna on jälle selline päev. Öelge, kallid pereemad, kuidas te suudate end nädalavahetusel kokku võtta ja kodu ära koristada? Mina suutsin seda ainult tänu klaasile veinile. Kell kolmveerand kaksteist hommikul klaas veini selleks, et koristama hakata. Pathetic.

Mu lapsepõlvekodus oli pühapäevahommikune koristamine nagu aamen kirikus. Kellelegi ei tulnud pähe mõelda, et ei viitsi ja ei korista. Ja eile ütles mulle Mirr, kui midagi õhtusest võimalikust koristamisest korisesin: "Emme, aga me koristame ju ainult siis, kui külalised tulevad."

Elementaarne sanitaarkoristamine ei võta ju tegelikult kaua aega, kui kõigepealt käkkide rämpsuhunnikud (st mänguasjad) põrandalt kokku korjata. Aga riiulid ja kapid nõuaksid ju pingsat, algelementideni ulatuvat kraamimist. Teisalt tahaks ju natuke inimese moodi olla, lugeda näiteks või telekat vaadata. Igavene dilemma, mis järjest rohkem närvidele käib.

Meil on tuttav rikas pere, kus käib koristaja. Ent koristaja tulekuks tuleks ju kõigepealt kodu ära koristada ...

Mul on tekkinud Laulva Nunna fiksatsioon. Õnneks leidsin ka laupäevaõhtuse palaviku mixi. Ja veel ühed armsad nunklid.

Aga tegelikult on mu laupäevaõhtune lemmik hoopis siin. Ja siin ka. Pärismina kougib hammaste vahelt mooniseemneid (teate küll seda nõksu, et porised silmakirjaks lapsega, kes pole oma saia ära söönud, ja siis kargad aplalt kallale), hakkab varsti käkke voodisse toppima ja meeliskleb oma valgest maheveinist, mis teda külmkapis pailt ootab, aga teine mina ajab parajasti latekskostüümi selga nagu Lady Miss Kier.

Jajah, paned arvuti laupäeva õhtul kangelaslikult tööle, et üks vastik asi ära teha. Ja juba ongi kulunud tund, oled töllerdanud mööda blogisid, jätnud totakaid kommentaare, ja sa tõstad pilgu ja näed, et Mii on end täiesti paljaks kiskunud ja hööritab end diivani otsas, sinu must rinnahoidja kõhu peal tolknemas.

Ja siis kisub end ka teine tüdruk paljaks ja teeb Miinale rinnahoidjast Miki-Hiire kõrvad. No täielik Miki, digikas andis uuesti otsad (ja nüüd pole häda enam tühjades patareides), muidu teeks pilti.

Ma ise mängin musta rinnahoidjaga vahel kärbest. Selleks sobib hästi ilma paelteta rinnahoidja, siis ei tolkne midagi kaadris. (Nüüd jääb mulje, et me filmime seda, a tegelt ei filmi. Ausalt. Ausalt.)

Meie peres kutsutaksegi sellepärast musta paelteta rinnahoidjat kärbsemaskiks.

Miina leidis sahtlist valge sokinutsaku, mille ma olen jämedat soola täis toppinud ja Mirri nohu ravinud. Sõlm on peal. No ja tuli siis Mii jube hella häälega, et see on Poja. Ja nüüd ongi see Poja. Iga kord, kui näeb, hakkab kohe kudrutama oma pojukesega.

Uudissõnu: hommikumantli varrukas on "käpaläbi". Issi ütleb ju, et paneme käpa läbi.

Mul on kuri kahtlus, et Paul McCartney eksnaine tantsiks ka kahe puujalaga kabedamalt kui Vilja Savisaar. Ai, pagan, küll ma ikka hööritaks seal oma ahtrit, kui keegi seda näha tahaks. Aga Vilja-sugust kleidipornot ma endaga küll ei laseks teha.

Gerli Padari tantsu on tore vaadata, ma alati nutan natuke ;) No ausalt. Minu puhul moodustab roppus õrnusega lausa vastupandamatu kombinatsiooni. Aga nüüd mul on uued seksikad teksad, mis moodustaksid mu ahtriga vastupandamatu kombinatsiooni, kui neile veel püksirihm peale soetada. Sest muidu vajuvad alla. Kui püksid tavaliselt alla vajuvad, on rõõmu ju nabani, sest see viitab kaalulangusele. Aga kui täiesti uued püksid (isver-susver, Cannes'ist ostetud püksid veel pealekauba) alla vajuvad, siis on ostja natuke mööda pannud vist. No väiksem numero poleks jälle üle kintsu tulnd. Ergo - vaja on osta püksirihm. Saab siis imet näha, mul pole varem midagi vöötada tulnud. Humana, here I come.

Tõsi, vahel tähendab pükste allavajumine ka seda, et püksinööp ja/või -lukk on lahti. See juhtus kord mu pinginaabri Annikaga võrdlemisi piinlikus olukorras. Igavese Tule valvest minema marssimisel. Õnneks oli Annikal üll kandadeni telkmantel, mis rõvedustel paista ei lasknud.

Seda, et siia satutakse "kotipornot" guugeldades, seda teadsin ammu. Ja see tendents on süvenenud. Popp on endiselt "kari munne" ja "tuti helve". Aga täna satuti triibikla peale sõnapaariga "eestin kotiporno"! Ma toonitan veel kord, et tookord oli tõesti juttu kottidest. Hee, see on sama mis Soome "Kotipizza" reklaam, mida vaadates me alati naerda puksume.

"Sexy leidis" on samuti kindel moodus siia jõudmiseks. Aga teisipäeval lisandus "sexy personal saite". Saite nüüd! Merci!

- Mirr, ütle tädi Bettyle, mis sul selle hiirekese nimi on. Üks oli Tiiu ja teisel oli mingi hästi kaunis nimi, Simona või Petrona või. Mis see ilus nimi oligi?
- Tatt.

Kas keegi on veel minusugune, et kui ajakirjas on terve lehekülg kotte või kingi võivõivõivõid, siis sealt tohib ainult ühe välja valida?

Liikuva aabitsa saladus.

Miskipärast nimetati seda eelkooli juhendis ladumisaabitsaks. Või lausa -albumiks. No nii, küsin mina siis paberipoest ladumisaabitsat. Müüja vaatab mind nagu perverti. Nagu oleksin küsinud Samboseksuaali ravimit nagu Luule Komissarov uues reklaamis. Lõpuks näitab, et seal riiulis. Seal või? No seal. Seal-seal, seal taga, minge siit ümber nurga ja.

Ongi. Mingid koledad ja pruunid, AUTOGA. Aga meie oleme tüdrukud ja meie tahame ilusat ja nunnut ja loomaga. Lähen Prismasse. Prismas on koledad pruunid ja ilusad helesinised kutsikaga ja ilusad roosad kiisuga, lakoonilistest rääkimata. Valik on nii suur, et saan lausa koju helistada ja küsida, millist Mirr eelistab. Kiisuga. Just minu maitse!

Aga tähti pole kuskil. Otsin-otsin ja ostan siis aabitsa ära. Küll ma paberipoest ostan tähed.

Sittagi, mu sõbrad. Paberipoes kahman igaks juhuks kaks komplekti tähti ja panen letile. Neid ei saa ilma albumita osta, me ei saa müüa neid teile niimoodi. Äkki ikka saaks kuidagi, mul on juba album ostetud. Ei.

Apollos pole. Novaluxis pole. Ahastus.

Õhtul torman enne "Hamleteid" kaupsist läbi. Mäletan, et noorteosakonnas on ka kirjutusvahendeid ja muud. On ta jee. No lõpuks Rahva Raamatust siis. Umbes lae alt, kuhu ilma müüjata küll poleks osanud vaadata.

Nüüd lõikab Mirr neid juba teist tundi lahti. Nii palju siis magama minekust. Aga olemas, see on peaasi.

"Lõppude lõpuks tuleb välja, et elumatemaatika kõige lihtsam ja kõige raskem ülesanne on see, kas suudad miinusest plussi teha või ei suuda." Viivi Luik

Mõni päev on tunne, et kõigi inimeste eesmärk on mind hulluks ajada. Sel juhul elagu taas kodukontor oma stressialandajatega (külm valge vein, kuum vann - kas on mõni töökoht, kus saab keset päeva kähku vannis käia?). Samas on mu hullumine just sellega seotud, et töötan kodus. Teisalt, kontorisse ei tahaks kah minna.

Mõtlen parem millegi heale. Homsele etendusele näiteks. Ja laupäevasele jalgalaskmisele.

Ma olen üks ablas ja ropp vanamoor, mis ei takista mind nutta löristamast, kui pisike poiss "Laulukarussellis" vapralt trompetit törtsutab. Mis siis tänasel nutukontol veel on? Tõnu Aava suvila muuseas ;) Ja kui kuskil on kasvõi aimus, et keegi hakkab hulgaviisiliselt tantsima (lastest ärme räägimegi, see on difoolt), siis mul on kohe vesi lahti.

Olen suutnud terve pärastlõuna arvuti taga maha molutada. Hämmastav. Mitte mingit kasu sellest pole olnud, tööst on valmis vaid kolmandik ning ka uus fiksatsioon pole klaarunud. Nimelt, olles hulgaliselt riidepoode läbi sõelunud, jääb mulje, et mingit unelmate mantlit seal pole. Vähemalt sellist, mida osta jaksaks. Leidsin hirmus armsa mantlikese, mis põhimõtteliselt polekski täiesti üle jõu käinud. Aga ta ajas karva. Seletan. Mustast villasest riidest, kõrge kraekesega poolmantel valgete tikanditega, mis olid ilmselt mohäärist ja ajasid pikka karva. Ta polnud ka ausalt öeldes nii kvaliteetne, et kolme tuhandet väärt olla.

Sestap tuli tagasi suvine mõte kaunistada oma iidne Ivo Nikkolo kauni rahvusliku tikandiga. Oleks ju parajalt öko hoiak, sest vanal mantlil pole häda midagi, olen tast lihtsalt tüdinud. I'm thinkin murtudsüdamed, I'm thinkin punased moonid mõne väikese rukkilille või, jah, presidendivalimiste taustal, seksika mulgikapsaga. Nujaa, aga kui kudumise ja heegeldamisega saan hakkama, siis tikkinud pole ma keskkoolist saadik. Küllap muneksin midagi valmis, aga siis oleks ju vaja lõnga ja mustrit ja harjutada ja. Aega aga teadupärast vähe.

Siis juba mõtlesin, et tellin kelleltki tikandi. Aga siis jälle, et eh. Ja siis jälle, et möh, kama.

Aga tuleval nädalal algab kaks toredat sarja, "Extras" ("Kontori" tegijate uus asi, oli vist ETV, geniaalsel, rrrr, ajal 00.20, kui ma ei eksi) ning "Weeds" - meeleheitel koduperenaine hakkab marihuaanat kasvatama. Homme on "Miljoni dollari tüdruk", nädala lõpul "Untergang". Sügis on ikka mõnna. Eile katsetasin hallitusjuustu-õuna-kardemoni (see sõna ei tuld praegu meelde, tahtsin kirjutada marihuaana, siis mormoon) pirukat lehttaignal. Geniaalne. Ainult suhkrut peab natuke siputama, kui õun on hapupoolne.

Ei, kui ma juba küpsetan kah, siis käsitööd teha ei jõua. Ei jõua. Ei tohi end lõhki rebida. Pole ju aega lugedagi. Ah jaa, eile öösel lugesin peaaegu sada lehekülge magama jäämata. Võimas! Ja täna sai raamat läbi. Hea oli. Üks artikkel kah autorist.