Olen suutnud terve pärastlõuna arvuti taga maha molutada. Hämmastav. Mitte mingit kasu sellest pole olnud, tööst on valmis vaid kolmandik ning ka uus fiksatsioon pole klaarunud. Nimelt, olles hulgaliselt riidepoode läbi sõelunud, jääb mulje, et mingit unelmate mantlit seal pole. Vähemalt sellist, mida osta jaksaks. Leidsin hirmus armsa mantlikese, mis põhimõtteliselt polekski täiesti üle jõu käinud. Aga ta ajas karva. Seletan. Mustast villasest riidest, kõrge kraekesega poolmantel valgete tikanditega, mis olid ilmselt mohäärist ja ajasid pikka karva. Ta polnud ka ausalt öeldes nii kvaliteetne, et kolme tuhandet väärt olla.

Sestap tuli tagasi suvine mõte kaunistada oma iidne Ivo Nikkolo kauni rahvusliku tikandiga. Oleks ju parajalt öko hoiak, sest vanal mantlil pole häda midagi, olen tast lihtsalt tüdinud. I'm thinkin murtudsüdamed, I'm thinkin punased moonid mõne väikese rukkilille või, jah, presidendivalimiste taustal, seksika mulgikapsaga. Nujaa, aga kui kudumise ja heegeldamisega saan hakkama, siis tikkinud pole ma keskkoolist saadik. Küllap muneksin midagi valmis, aga siis oleks ju vaja lõnga ja mustrit ja harjutada ja. Aega aga teadupärast vähe.

Siis juba mõtlesin, et tellin kelleltki tikandi. Aga siis jälle, et eh. Ja siis jälle, et möh, kama.

Aga tuleval nädalal algab kaks toredat sarja, "Extras" ("Kontori" tegijate uus asi, oli vist ETV, geniaalsel, rrrr, ajal 00.20, kui ma ei eksi) ning "Weeds" - meeleheitel koduperenaine hakkab marihuaanat kasvatama. Homme on "Miljoni dollari tüdruk", nädala lõpul "Untergang". Sügis on ikka mõnna. Eile katsetasin hallitusjuustu-õuna-kardemoni (see sõna ei tuld praegu meelde, tahtsin kirjutada marihuaana, siis mormoon) pirukat lehttaignal. Geniaalne. Ainult suhkrut peab natuke siputama, kui õun on hapupoolne.

Ei, kui ma juba küpsetan kah, siis käsitööd teha ei jõua. Ei jõua. Ei tohi end lõhki rebida. Pole ju aega lugedagi. Ah jaa, eile öösel lugesin peaaegu sada lehekülge magama jäämata. Võimas! Ja täna sai raamat läbi. Hea oli. Üks artikkel kah autorist.