Eilne päev olnuks perfektne, kui ma poleks oma päikseprille Kolga mõisa poodi unustanud. Käed kõrrejooke, kukleid ja rahakotti täis, jätsin vist leti peale. Kõiges oli süüdi mõisa restoran, mis otsustas broneeritud olla. Küll õhtust, aga nagu koristajamutt ütles, ettekandjal pole aega meid teenindada.

Aga enne seda jalutasime Kuusalu kandis metsas. Ettekääne oli seente otsimine, aga me ei võtnud seda tõsiselt, vedrutasime pehmes samblas, mõnulesime päikese käes ja korjasime neid väheseid pohli, mida metsal meile pakkuda oli. Kuna Mii jäi autos magama, tegime enne Kolgat tiiru Käsmus ja Võsul. Kummaski olen väiksena õige mitu suve veetnud - elagu nõukogude süsteem ja asutuste puhkekodud. Käsmu pole ma juba oma viisteist aastat sattunud. Heldene aeg, kui kaunis seal oli! Ahhetasin ja ohhetasin ja ainus korrektne iseloomustus tundus: "Nagu Soomes!"

Aga see päikseprillikadu - see oli raudselt kättemaks mu edevuse eest. Inimene ostab augusti lõpus endale uued šefid shade'id, kus see alpuse ots! Aga mul on nüüd uusi vaja ju! Kohutav.

Ma lähen nüüd ära laadale. Vaja on osta sinki ja esemeid.

Pärast: hurraa, prillid tulid autost lagedale! Ei mingit kättemaksu ega moraali.