Tavaliselt mõjuvad naisteajakirjad mulle ergutavalt ja raamatud uinutavalt. Aga eile öösel kell pool kolm pidin tule põlema panema ja une tulekuks Vogue'i lugema (oh Betty, ma olen endistviisi nõretavalt tänulik), sest äsja lõpetatud raamat ei andnud mulle rahu. Esimest korda elus tundsin, et pean otsast alustama, muidu ei saa olla. Ja öösel polnud selleks õige aeg. Aga mingid asjad jäid kirvendama, mingid asjad vajasid ka lõpuks selgunud asjade valgel klaarimist.

Ameerika kirjanduse noor esipaar on mulle ikka väga sümpaatne. Kraussist on siin üks lugu. Ja Jonathan Safran Foeri "Everything is Illuminated" mõjus mulle peaaegu samasuguse laksuga. Tema oli asja veelgi ambitsioonikamalt ette võtnud, mis oli ühtaegu hea ja mitte nii hea. Aga ikkagi. Nad seal ikka oskavad! Samanimeline film on ainult üks liin raamatust.

Imelik aasta on, mingi endasse vaatamise ja otsuste langetamise aeg. Ja need raamatud on täpselt selle aja raamatud. Need kaks olid mul parajad fiksatsioonid - ühe tellisin Krisostomuse kaudu, teise kinkis mulle armas sõber, kes loeb mu soove silmadest (no ütleme nii, tegelikult oli meil sellest teosest juttu). Ja oma kolmanda fiksatsiooni pean vist ikka ära tellima, muidu ei anna rahu. Kuigi südamest aadrit lasta saab selle saatel ohtralt. Ma pole Didioni vist üldse lugenudki, aga miskipärast tunnen, et seda peab. Paar linki veel.

Kummaline aasta. Alpus ja aplus suureneb pidevalt, aga teises suunas jälle mingi tung sügavuse ja lihtsuse järele. Ma ikka väga loodan, et ma ei pea kummastki loobuma. Olen alles frukt.