Kes võinuks arvata, et kesköötund leiab mind ja pereisa, läpakas süles, diivanil karaoket kõõrutamas? Bowie repertuaar läks meil minu arust päris hästi ("This is ground control to Major Tom" lausa kahehäälselt), Bacharach oli veidi keerulisem, aga selle hüvitasid Tarmo hingestatud tõlgendused The Smithsi ja The Cure'i hitiparemikust. Kui me aga itsitades, kuid seksikalt Prince'i "Kissi" säutsuma hakkasime, pistis noorem daam oma koikust midagi uniselt halama ja pidime vaiksemaks võtma.

Vahepeal oli meie tähelepanu köitnud ka tummprogrammil mängiv telekas, kus musitseerisid mikrofonpeaga ja helesinise nailonpalloniga mehed ja laulis keegi 70ndate lõpu sitskleidis brünett, mikrofonikolakas peos. Täielik karaoke! Aga siis hakkas mulle tunduma, et klaveril mängib Karel Gott. Panin hääle erutunult peale - ja pagan, ei olnudki Gott, oli hoopis Jobim. Ja kontsert koosnes bossadest. Nii hea asja olime maha kõõrutanud. Aga olgem ausad, ega me kah mingid papist poisid olnud.

Äratus oli ootamatult vara, kell seitse. Kuulsin mingit kolinat, arvasin, et Tarmo seab Miile lillekimpu valmis, aga see oligi juba sünnipäevalaps ise, kes oli elegantse liigutusega mäkud eemaldanud ja kolinal oma potikesse pissis. Üritasin teda veel magama suruda, aga varsti löödi uks lahti ja vastne kaheaastane nõudis: "Emme, issi, kus kingid on?" No ega ta ise poleks osanud, suurem õde, kes ei saanud eile suurest erutusest magamagi jääda, oli sosinal käsu andnud.

Tegelikult ei olegi Mii veel kahene. Kell kukub 13.53. Mäletan, et hommik oli vihmane ja kurvastasin, et lapsukesed peavad kooli minnes märjaks saama. Aga päeva peale tuli päike välja. Praegu särab kah ilusti, aitäh talle. Sünnipäevalaps on tubli. "Emme, tahan seda kollast pilli, mida saab pulgaga mängida!"