Triangli blogist järeldub, et ma pole ainus, keda mütsiteema vaevab. Jah, mõtisklesin minagi eile mütsindusest, kui bussis nii palav oli, et pidin oma uue nokatsi ära võtma. Ajalehepoisi nokats on tviidisarnasest materjalist, hõbeniidid sees - ma oleksin eelistanud pigem hõbeniitideta varianti, aga no kui inimene ostab mütsi, helde taevas, Naomi butiigist (mujal pold midagi), siis peab ta hõbeniitideks valmis olema.

Muidu tore müts, aga kui pikalt kanda, tekitab laubale punase vorbi, mis pole kuigi seksikas. Ja vajutab mõistagi juuksed ludusse. Mitte et mul neid väga oleks. Aga peab ilmselt ette võtma mütsi venitamise aktsiooni.

Mu kaks viimast soni on Tarmo üle löönud. Esimene varastati tal Avenüü kohvikus öösel kell neli ära. Õnneks oli maksnud Kaubamajas umbes 16 krooni ja oli veel pealegi naiste oma. Paras vargale, käib naistemütsiga, höhöhöö. Teine soni on hulga peenem ja kallim, seemisnahast, seest karvane. Vada temaga on siuke pikantne asi, et sees on säärane serv, mida saab välja keerata, et kõrvadel soe oleks. Väga praktiline serv, sest kõrvadel on tõesti soe. Aga natuke rõve serv kah, nii et söandasin sellega ainult kõrvalistel tänavatel või pimedas kõrvu soojendada. Sest see meenutas mulle meie ühistu esimeest ja teisi ontlikke vene mehi, kellel on jope (mille alt võib välja kiigata ka pintsakuserv) ja viigipüksid ja portfell. Ja jope all V-kaelusega nööbitav kampsun.

Nojah, aga see hea soe soni on sügisel liiga palav (ja ma olen tast moraalselt lahti öelnud nagunii), sestap oli vaja mingit õhemat mütsi. Kui külmaks läheb, tõmban pähe oma karvase kunstiteose (mõni võiks öelda, et pussaka) v stõlje Anna Karenina või vürstitar Anastassia, mille soetasin mõni aasta tagasi, muidugi-muidugi, Rocca al Mare laadalt.

Ei, see laat on ikka üks hea asi.