Liikuva aabitsa saladus.

Miskipärast nimetati seda eelkooli juhendis ladumisaabitsaks. Või lausa -albumiks. No nii, küsin mina siis paberipoest ladumisaabitsat. Müüja vaatab mind nagu perverti. Nagu oleksin küsinud Samboseksuaali ravimit nagu Luule Komissarov uues reklaamis. Lõpuks näitab, et seal riiulis. Seal või? No seal. Seal-seal, seal taga, minge siit ümber nurga ja.

Ongi. Mingid koledad ja pruunid, AUTOGA. Aga meie oleme tüdrukud ja meie tahame ilusat ja nunnut ja loomaga. Lähen Prismasse. Prismas on koledad pruunid ja ilusad helesinised kutsikaga ja ilusad roosad kiisuga, lakoonilistest rääkimata. Valik on nii suur, et saan lausa koju helistada ja küsida, millist Mirr eelistab. Kiisuga. Just minu maitse!

Aga tähti pole kuskil. Otsin-otsin ja ostan siis aabitsa ära. Küll ma paberipoest ostan tähed.

Sittagi, mu sõbrad. Paberipoes kahman igaks juhuks kaks komplekti tähti ja panen letile. Neid ei saa ilma albumita osta, me ei saa müüa neid teile niimoodi. Äkki ikka saaks kuidagi, mul on juba album ostetud. Ei.

Apollos pole. Novaluxis pole. Ahastus.

Õhtul torman enne "Hamleteid" kaupsist läbi. Mäletan, et noorteosakonnas on ka kirjutusvahendeid ja muud. On ta jee. No lõpuks Rahva Raamatust siis. Umbes lae alt, kuhu ilma müüjata küll poleks osanud vaadata.

Nüüd lõikab Mirr neid juba teist tundi lahti. Nii palju siis magama minekust. Aga olemas, see on peaasi.