Milline sulnis vaikus siin valitseb. Arvuti ainult teeb oma häält, aga tema ma lülitan kohe jälle välja.

Eile vaatasime filmi "Pieces of April", mis oli hea lühike - umbes tund ja 19 minutit. Ja päris sümpaatne. Veidi enne lõppu pistis Mii, kes oli enda kohta võimsalt - lausa kolm tundi järjest - maganud, piiksuma. Leidsin ta voodist istumas, unine ja töts nagu väike põõsas. Nosisime siis - ja järgmised 20 minutit veetsin ma jämekoomilisel moel voodist välja imbudes. Iga kord kui liigutasin, hakkasid mu teksad ilgelt robisema (eblakad kuue taskuga teksad, mis ma Humanast ära tõin - on teised alt ikka natuke liiga laiad juba praegusel vihmaveetoru comebacki ajastul, aga ikkagi toredad; mentaalne noot: kui pükstel ei paista midagi viga olevat, siis kontrolli, kas lukk ikka seisab kinni; see häda on nendel stretšvelvetitel, Humana pükstel nr 2; aga ärge te vahtige midagi, mul on üks nipp, kuidas seda parandada) ja Mii pistis sahmima. Ja kui algab sahmimine, siis lutti ei võeta, sest miks võtta lutti, kui on olemas inimlutt, eks.

Nojah, ja see robisemine ja sahmimine kordus paar korda. Sest kui robin teda üles ei äratanud, siis kääksuv põrand ikka äratas. Aga lõpuks hiilisin ikka uksest välja ja sain filmi lõpuni vaadatud. Lõpus olid eriti nunnud laulud.

Ja kui lõplikult voodisse kobisime, oli Mii võtnud seal L-tähe kuju, nii et mina pidin tema varvaste ümber V-tähe moodustama. Aga magasime nagu rondid päris jupp aega.

Nii. Nüüd on maiuspalad (lisaks juba konsumeeritud kohvijäätisele, mille soetamine oli mulle omaselt jabur. Nimelt uurisin Minski külmletis jäätiseid, et mis ikka lahjem oleks. Tapvalt hea maasikamoosiga plombiir tundus liiga rammus, oma 250 kcal. Ja siis märkasin äkki Valio uut kohvijäätist, ja kesse siis kaloreid enam vaatas. Kodus ilmnes, et samuti ca 250. No aga olid ka kalorid! Jube hea. Kindlasti selles uues Selveris seda jätta pole ja ma pean hakkama Minskis sõnu söömas käima. Mitte et ma Selverisse praegu mahuksin. Kogu Koppel ja Pelgurand on sinna kogunenud, ei tea, mida nad seal teevad.): Areen, Soome Iidolite-saade lindis (hea on ju inimeste mõnitamist vaadata), uus "Edevuse laada" film. Ega ma palju jaksa, aga ikkagi. Illusioon loeb. Reede õhtu!

Ehh, sain selle vastiku töö kaelast ära. Bluffisin ja loodetavasti väga mööda ei pannud. Ja mu beisik võileivatort ja beisik küpsisetort said sööjatelt kiita.

(Retseptihimulistele: võileivatordi kihid olid piimaga immutatud ja vahel segu 200 g makraribadest, 4 munast, 300 g majoneesist, karbist küüslaugumaitselisest Creme Bonjourist, peal kaunistuseks 2 muna ja 100 g krevette pluss hakitud rohelist; neli kihti vist tuli kokku, tegelt pidanuks need saiad ruudukujuliselt laduma ja siis küpsetuspaberi abil rulli keerama, aga ma ei julenud. Lörrimineku oht tundus liiga suur.

Küpsisetort käib Selga šokolaadiküpsistest, mis samuti on immutatud piimaga - hea, kui seal on ka sorts viskit või konni või amaretot -, vahele riivitud halvaaga segatud hapukoor, ühele kihile vahelduseks moos, peal sedapuhku kaunistus rosinatest šokolaadis.)

Siin praegu lisati kompliment, et olevat olnud ädvaanst võileivatort, aga pold ühti, ärgu meelitagu. Mahlane ja njämkar oli küll.

Kui Mii oma elu esimest võileivatorti laual nägi, hakkas ta jämeda häälega "mämm-mämm" tegema ja üritas lauale ronida. See lauale ronimine on meil üldse viimaste päevade (või)leivakas. Ei mäleta, et Mirr oleks seda teinud. Aga Mirr polnud nii jõrm mutt kah.

Näitasin Miile ükspäev jõrmi suvemehe pilti. Vaatas seda häbelikult, naeratas ja tegi auto häält. Sest suvemehel, kes kosmosest ämbriga kartuleid käib toomas, oli auto istumise all.

Päeval oli selline tunne, et pea sees on ajusuurune klimp, väga vintske klimp, mis pungitab väljapoole ja tahab silmist välja tungida. Ükski mõte ei liikunud. A...

A nüüd pole aega haliseda, sest Mirr on vaja voodi saada, ja siis kööki salasööki tegema. Homseks. Ühel härrasel on sünnar. Mitte et ma suudaksin tema tehtud trühvleid ületada. Väga beisik, väga beisik plaan on.

Mind on hästi kerge nutma ajada, aga õnneks on sama kerge mind ka naerma ajada.
Nutma: saan vinguva Mii lõpuks ometi rõdul magama - ja seepeale visatakse neljandalt-viiendalt korruselt müraki alla osa aknaraamist. Ja neid juppe hakkab sealt kolinal edasi tulema. Näis, kui kaua laps magab. Pärast viskamisosale järgneb ju vist puurimine.

Naerma: vanutasin siis lõpuks pesumasinas ära oma salli, venitasin ära ja lõikasin vajalikud jupid küljest. Ja tuligi täpselt samasugune nagu pildil, ainult et punane! Olen vaimustatud, tunnen end tapvalt hea käsitöökunstnikuna ja tagatipuks tuli mulle geniaalne idee, mis järele jäänud punastest nupsudest teha. Nüüd jääb veel küsimus, kas raatsin selle ära kinkida. Raatsin vist ikka, sest see sall on minu meelest just selle kingisaaja moodi.

PS Üritasin spämmivastase kaitse peale panna, nii et kommijatele pikka meelt. Mitte et neid komme nüüd nii kole palju oleks ...

Uhh, ma olen käsitööline! Hakka või uut ajakirja tellima. Annan endale ikka aru, et mul kahjuks pole aega selliste asjadega tegelda. Aga vahelduseks oli jube mõnus. Kahe õhtuga sai sall valmis.

Naerma vol 2: tuli meelde õngitseda pesumasinast ka kolm punast vildipalli, mis prooviks tegin. Nunnarid! Täielikud nunnarid! Üks küll teistest veidi väiksem, aga ikkagi. Hoia alt, Mann!

Kahju, et isegi luuletaja/kirjanik/kaitseminister ei oska sõna "baptist" õigesti kirjutada.

Eile etenduselt tulles ja Miid öökombesse püüda üritades mõistsin, kust on pärit meie sit on my face and tell me that you love me-imetuskoreograafia. Ja mähkmevahetusmaaldus. Puhas Pepeljajev.

Aga etendus oli jumalik ja Pepeljajev geenius.

Tänane hommik seevastu rõõmustas ajakirjandusliku toidupornoga. Üleväetamata aiavili on ju elus, porganditest kasvavad pentsikud vigurid, tomatid on lihavad, liibuvad magusalt huultele, ja vats rõõmustab. No Juune Holvandus, kesse muu.

Sattusin taas nende irisejate kodukale ja sealt tore õelutsemine Dunsti kallal:

Judging by this reader-submitted photo, Granny Dunst is getting ready -- sartorially speaking -- to buy a condo in Naples, Florida, where her braless breasts can finally complete their frantic surge toward her knees.

Briti poeetidel paluti kaasaegset lasteluulet kirjutada. Riäliti straigib ikka karmilt, aga naljakas on kah. Teisi näiteid siit.

The Manby
Andrew Motion

Mother! Mother! Why's that man
Behind us on the bus?
Sssh my darling, look away
And he won't look at us.

Mother! Mother! Why's his face
So angry and so cold?
Sssh my darling, never mind
And do as you are told.

Mother! Mother! Why's that clock
Tick-tocking on his chest?
Sssh my darling, take my hand
It's just the way he's dressed.

Mother! Mother! Why's the world
No longer passing by?
Sssh my darling, come with me
It's time we said good-bye.

Ja kuidas see daam veel paindub!

Ja viikon virallinen palindromi:

A Toyota! Race fast, safe car. A Toyota!

Siin on neid veel. Eimaeisaa, ma kohe pean väikse valiku tegema:

Anna: "Did Otto peep?" Otto: "Did Anna?"

Cigar? Toss it in a can. It is so tragic.

Do nine men interpret? - Nine men? I nod.

Evil olive.

God saw I was dog.

I maim nine men in Miami.

Madam I'm Adam.

Naomi, did I moan?

Lollakas, aga naljakas.

No kui juba, siis ikka see ka.

Kui Tarmo juba mitmendat nädalat oli sunnitud mulle hommikul pärast Mirri lasteaeda viimist Kroonika tooma, arvas ta, et ehk oleks siis juba targem tellida.

Mina (ebalevalt): "No kus on selle häbi ots ..."
Tarmo: "Üks ots on siin kodus ja teine Kroonika toimetuses."

Mõnel juba 20 000 sammu, aga meil on senine rekord 15. Aegamööda ja puhkepausikestega, aga ikkagi omil jalul. Ja jube uhke näoga.

Aga täna käsime laadal nagu ikka sügisel. Kui mullu magas paarinädalane Mii Rocca-al-Mares tunde, siis täna piirdus vähem kui tunniga. Aga tore oli ju ikka. Kaubaldasa piirdusime toidukraamiga - sibulate ja õunte ja maasingiga, mille kahjuliku mõju piiramiseks ostsin mate teed. Pidi kolesterooli alandama. Karvamütsi sel aastal ei ostnud. Maasikad, muuseas, olid kummalisel kombel ikka veel magusad.

Tänase päeva eksootilisim and - roosimoos - ootab vist, et ma röstsaiamäšiini üles paneksin.

Update: 20 sammu!

Ei ole normaalne, et inimene, kellel pole absoluutselt aega käsitööd teha ja kes pole ka suurem asi artisaan (Barbie kampsun juba vähemalt pool aastat pooleli), satub Novita Huopaneni viltimislõngast lugedes sellisesse erutusse, et lähebki järgmine päev poodi ja toob lõnga ära. Nomalihtsalteisaand, see sall tundus nii kihvt ja viltimine on mind ammu huvitanud. Heegelnõel nr 10 oli ainult kallis, raisk. Üle 50 krooni. Müüja nentis emotsioonivabalt, et mida suurem, seda kallim. Aga muidu oli sõbralik ja mõtles kaasa. Pro Kapitali maja lõngapoest jutt. Kusjuures ma ei plaani seda salli üldse endale, ei-ei. Aga eks siis kuuleb, kuidas viltimine edeneb.

Ega ökopoest kanepikrõpse ja soolašampooni osta pole kah normaalsuse tipp.

Linnas oli tore, aga kole lärmakas. Kaupsis mingi Hugo Bossi kampaania ja DJd, Tammsaare pargis miski globaalüritus ning Vabaduse platsil jeesusfolk.

Näiteks restoranis: “Meil on tarvis nelikokku laud. Ma tahan laud nurkis. Kelner, palun kandage menüü! Palun arvuline! Mitu mind?” Või hotelli saabudes: “Ma tahan saama kahekohtne number välimusiga. Mittu maksab number ööpäeva? Ei, ta ei ole mulle meeldim. Siin on liiga tihe. Kas teil on midagi parem...? Toredasti, se number mul on meeldim. Palun kandage minu pagas numbri sisse.”

Ma kohe pean linkima selle artikli, sest lehte lugedes pole ma juba ammu niimoodi naerda müüginud. Müüginud jah. Kust, pagan, see "müügima" pärit oligi? Anyone?

Jude Law, Jude Law, you're such a little slut.
And we don't want to hear you say, "Slut? What? But--"
You were CAUGHT IN THE ACT, you committed a sin.
And we've seen far too much of your three-inch foreskin.
Whether it's always that tiny, or just temporary shrinkage of your hawker --
It really doesn't matter, we saw the pictures on Gawker.

You cheated on Sienna like you cheated on Sadie.
And, Jude? That nanny? She's certainly no lady.
A bit of a cow, and not quite a looker.
Still, you did better than Hugh Grant with his Divine hooker.

Vaat siit.

Aga meil siin ühel on rekordiks 6,5 sammu. Eilse päeva rekord viis sammu tehti mõistagi siis, kui esivanemad end parajasti rihmaks lakkusid. Aga tore oli. Hollandi kuraasi mõjul võtsin end pärast tunnist kihelemist kokku ja tegin tutvust nimekaimuga, ütlemaks, et olen koolipõlves tal süles istunud. Raske on selliseid asju öelda, rõhutamata meie vanusevahet ning jätmata ühtlasi muljet, et löön talle külge.

Aga ühine sugu tegi asja veidi vähem pikantseks. Marek T'le ma näiteks ei läinud ütlema, et mul peaks malevaajast alles olema kummiloom tema nimega. Sest ehk hakkab ta kahtlustama, et mul on kodus terve tuba tema pilte täis kleebitud. Nagu Liza Minnelli nüüdseks juba eksmehe Shirley Temple'i pühamu.

No nii. Purjuspäi läksin ka ülevoolavalt tänama pianisti, keda keegi peale meie ei kuulanud ja kes mängis, nüüh, Billy Joeli "And So It Goesi". Teadmata, et see polegi koorilaul. Nii et sain tänu avaldada ja ühtlasi tarkust jagada.

Üks asi jäi purjuspäi tegemata. Jäi klubi peremehelt küsimata, kas tal seeliku all aluspüksid on või pole neid mitte. Ja jäi ka kirjanike liidu eksesimehelt pärimata, kas pats on pärast ametist lahkumist kasvatatud. Natuke rõve pats oli.

Aga nende vanameeste ja patsidega on viimasel ajal üldse kummalised lood. Mustonenil oli keset hõredat pealage, issand jumal, scrunchie! Üks aksessuaar, ütleme, manus, ütleme manus, sest see on rõve sõna - manus, mida ma ikka üldse kohe ei salli. Aga Mustonen rääkis kah veidra lõbususega. Tal ju rasked ajad, nii et kandku peale seda scrunchie't, kui see midagi parandab.

"Literature is mostly about having sex and not much about having children. Life is the other way round." David Lodge.

Kui kell veerand viis jooma hakata, siis on üheksaks pohmell käes. Mõnna. Järelikult olen elus. Homme ehk pikemalt.

Meesdiktori hääl: "Tõsielusari "Missid"."
Mii: "Tiss!"

Võimalik, te ei ole õnnetu
Võimalik te olete lihtsalt rusutud ...
antisotsiaalse isiksuse poolt.

On kahte tüüpi isiksusi. Sotsiaalne ja antisotsiaalne. On inimesi, kes tahavad, et te oleksite õnnelik ja inimesi, kes tahavad, et teil oleks väga halb. Kuigi antisotsiaalseid inimesi on ainult 20% elanikkonnast on nende varjatud rusuv mõju iga haiguse, iga õnnetusjuhtumi, iga pere lagunemise taga. Sellistel inimestel on iseloomulikud jooned. Saentoloogias on lahendused, kuidas aidata teil leida selliseid inimesi oma elus.

Uurige ise.
Külastage vabatahtlike vaimulike rahvusvahelist hea tahte tuuri.

SELLEGA SAAB MIDAGI TEHA

PALDISKI MNT, 106 SAKU SUURHALLI JUURDE

(No ma ütlen, Kroonikat tuleb lugeda!)

Töö, töö, töö (viisil "Sport, sport, sport"). Aga The Sun pani uue portsu jõledaid plaadikaasi üles!

Ja helesinised hiina mustriga sussid said Stockmannist ära toodud. Nad on lausa alatult kaunid ja tõstavad vaiba mustust erakordselt esile. Aga ma tunnen end nendega nagu ... ehh. Sellist sõnagi pole veel leiutatud. Kas nüüd on mul olemas täiesti isiklikud külaliste vastuvõtmise sussid? Või raatsin nendega oma argipäevagi kaunistada? Ema ees on piinlik. Depressioonis inimene ei saa ilmselt aru, et üks sussipaar võib niimoodi rõõmu teha.

Aga on ju nii, et kui korter on korrast ära, olgu siis vähemalt jalad korras. Või kui jalad on mustad, olgu vähemalt sussid ilusad.

Vau olen. Ja see pole mingi kuritegu.

Mis uss see Postimehe inimesi on hammustanud, et nad toodavad järjekindlalt selliseid pealkirju?

Mis võiks olla meeldivam kui külaliste ootuses
komme
ükshaaval
karbist
välja
võtta
ja
paadikujulisse
kaussi asetada?
Koos mõningaste kadudega muidugi. Või kadudeta, kui nüüd täpsem olla. Nende kreemitäidisega.

Ei ole mul aega njäugi öelda, bloogimisest rääkimata. Kahju. Tore on see, et Zadie Smith pääses Bookeri shortlisti. Ja et ma nägin unes Sarah Jessica Parkerit, kes proovis Vabaduse platsi tunnelis endale mingit kleiti selga. Ja et homme on laupäev ja lootus minna linna türkiissiniseid hiina toasusse vaatama. Otsige mind Stockmannist.

Nädalavahetus on sõpru täis bukitud. Tahaks end jommi juua. Anoeisaa.

Vahtisin polikliiniku koridoris tõtt veenilaiendiravimi reklaamiga, kus toimeaineks oli kirjutatud OKSERUTIIN.

Mii astus täna esimese sammu!

Paar veikest kirjanduslikku linki.

Nädalavahetus möödus Mii sünnipäevapidustuste tähe all. Eile käisime veel Rocca al Mares vaatamas Nukuteatri uut etendust "Troll-poiss". Kaunis jube. Mirr võdises mul süles ja oli hirmus raske. Mul kohe pea valutas pärast kogu sellest vaimsest ja füüsilisest pingutusest.

Lõbustuspargis sai ta, vaene, õnneloosis auhinnaks ... kotitäie peeruhaisu. Mitte peerupadja, vaid peeruhaisu, mõistate. Nutma hakkas. Eks oli alatu ka. Välja on riputatud uhked kaelakeed ja karvased mänguasjad, aga sina saad peeruhaisu. Ostsime ikka uue loosi. Mingi väike sebra tuli, mille peale Mii haukuma hakkas.

Triibik ostis endale Ülle Kõutsi (!!!) tehtud triibulise (!!!) sõrmuse. Selle raha eest, mis vanemad mulle sünnariks kinkisid. Ei tahtnud mingi tilu-lilu ega moeasja peale raisata. Uus sõrmus nõudis muidugi kohe maniküüri ja seda ta ka sai.

Milline õnn oli ärgata ja mõista, et kunagine sümpatii ja praegune antipatii, akordionisaatür J.V. ei olegi minu vastasmajja kolinud, et minu tegemisi binoklist jälgides mind hulluks ajada, vaid viibib Norras ning lõbustab karusid, kalamehi ja noorloomi.

Huvitav, et pärast nii õndsat päeva selline unenägu. Aga päev oli oivaline. Ammende villa ja zenilt tegutsev lõbustuspark - punase maika ja määrdunud kätega mees paneb tööle just selle masina, mida sa tahad, ja kasseerib oluliselt vähem kui Rocca al Mare tivolis. Ja nii mõnigi atraktsioon oli täpselt seesama mis minu lapsepõlves. Ainult et ise olen suurem ja arem.

Sünnipäevalaps Mii sai kah karussellinduses käe valgeks - "Päikese"-nimelisel minivaaterattal. Ja kaifis trampliini, kus suured tüdrukud hüppasid ja teda loksutasid.

Eilsele päevale oli eelnenud ootamatult tore õhtu. Loivasime unega võideldes külla, aga seal tuli niivõrd tore garden-party koos võrkkiige ja küünaldega, et ohohoo. Tuju tõstis fakt, et majaperemehele oli keegi vihane vant autoukse peale kraapinud kolme muutujaga valemi. Mispeale leiti ühiselt: hea, et vant polnud luulelemb ega kirjutanud näiteks vihast haikut.

Küla, kust naastakse mitme kilo Vanity Fairiga, on ikka superküla.