Milline õnn oli ärgata ja mõista, et kunagine sümpatii ja praegune antipatii, akordionisaatür J.V. ei olegi minu vastasmajja kolinud, et minu tegemisi binoklist jälgides mind hulluks ajada, vaid viibib Norras ning lõbustab karusid, kalamehi ja noorloomi.

Huvitav, et pärast nii õndsat päeva selline unenägu. Aga päev oli oivaline. Ammende villa ja zenilt tegutsev lõbustuspark - punase maika ja määrdunud kätega mees paneb tööle just selle masina, mida sa tahad, ja kasseerib oluliselt vähem kui Rocca al Mare tivolis. Ja nii mõnigi atraktsioon oli täpselt seesama mis minu lapsepõlves. Ainult et ise olen suurem ja arem.

Sünnipäevalaps Mii sai kah karussellinduses käe valgeks - "Päikese"-nimelisel minivaaterattal. Ja kaifis trampliini, kus suured tüdrukud hüppasid ja teda loksutasid.

Eilsele päevale oli eelnenud ootamatult tore õhtu. Loivasime unega võideldes külla, aga seal tuli niivõrd tore garden-party koos võrkkiige ja küünaldega, et ohohoo. Tuju tõstis fakt, et majaperemehele oli keegi vihane vant autoukse peale kraapinud kolme muutujaga valemi. Mispeale leiti ühiselt: hea, et vant polnud luulelemb ega kirjutanud näiteks vihast haikut.

Küla, kust naastakse mitme kilo Vanity Fairiga, on ikka superküla.