Ei ole normaalne, et inimene, kellel pole absoluutselt aega käsitööd teha ja kes pole ka suurem asi artisaan (Barbie kampsun juba vähemalt pool aastat pooleli), satub Novita Huopaneni viltimislõngast lugedes sellisesse erutusse, et lähebki järgmine päev poodi ja toob lõnga ära. Nomalihtsalteisaand, see sall tundus nii kihvt ja viltimine on mind ammu huvitanud. Heegelnõel nr 10 oli ainult kallis, raisk. Üle 50 krooni. Müüja nentis emotsioonivabalt, et mida suurem, seda kallim. Aga muidu oli sõbralik ja mõtles kaasa. Pro Kapitali maja lõngapoest jutt. Kusjuures ma ei plaani seda salli üldse endale, ei-ei. Aga eks siis kuuleb, kuidas viltimine edeneb.

Ega ökopoest kanepikrõpse ja soolašampooni osta pole kah normaalsuse tipp.

Linnas oli tore, aga kole lärmakas. Kaupsis mingi Hugo Bossi kampaania ja DJd, Tammsaare pargis miski globaalüritus ning Vabaduse platsil jeesusfolk.