Ja helesinised hiina mustriga sussid said Stockmannist ära toodud. Nad on lausa alatult kaunid ja tõstavad vaiba mustust erakordselt esile. Aga ma tunnen end nendega nagu ... ehh. Sellist sõnagi pole veel leiutatud. Kas nüüd on mul olemas täiesti isiklikud külaliste vastuvõtmise sussid? Või raatsin nendega oma argipäevagi kaunistada? Ema ees on piinlik. Depressioonis inimene ei saa ilmselt aru, et üks sussipaar võib niimoodi rõõmu teha.

Aga on ju nii, et kui korter on korrast ära, olgu siis vähemalt jalad korras. Või kui jalad on mustad, olgu vähemalt sussid ilusad.

Vau olen. Ja see pole mingi kuritegu.