Kuidas Triibikut vihale ajada? No viimasel ajal on see ülimalt kerge. Näiteks saan täna, novembri viimasel päeval sõnumi, et meie firma lapsi ootavad personalijuhi juures jõulukalendrid. Häh, iga korralik emme-issi, kel kalendrivärk plaanis ja eelmise aasta totaalne defitsiit meeles, on oma kalendri 1. detsembriks ammu ära ostnud.

No siis saame sel aastal ka meie Tarmoga omad jõulukalendrid. Mis pole ju tegelikult üldse paha. Ja personalijuht lisas nüüd, et sellist kalendrit pole küll kellelgi. Järsku on liköörikommidega? No see mulle juba meeldiks. Kas olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?

Täiendus: isand T käis kalendritel järel ja helistas hingeldades, et nii kauneid jõulukalendreid pole tema silm veel näinud. Nii et võtan kõik kobinad tagasi.

See loom, kes eilse sitasitasita päeva kiuste ja tõttu kell kaheksa õhtul vatid selga tõmbas ja end ujulasse lohistas, sai mitu preemiat. Esiteks polnud röökivaid aeroobikuid ja mürtsuvat eurodiskot, mille tõttu ma õhtuse aja peale rihtisingi. Teiseks sumasid teisel basseinipoolel ringi vesipallurid nagu mingi eksootiline loomaliik. Tõsi, karjusid nemadki, ja vene keeles pealegi, aga seksikal mehisel häälel. Aeg-ajalt vilkusid mu silme ees vesipallidega dekoreeritud ujumispüksid (tervel meeskonnal ühtemoodi, kui nunnu!) ja sinised kõrvaklappidega kosmonaudimütsid.

Ja mul oli isiklik rada. Ja keegi ei hüpanud mulle pähe ega ujunud otsa. Ja saunas kõlas kell kümme õhtul üks mu lemmiklaule, Jimi Tenori "My mind (is an open book for you honey)". (Seda saab kuulata siit.) Sauna-DJ on seal Kalevi spaas küll tasemel.

Pingelised ajad. Ostsin kõige karmima ženšennilaksu, mis apteegis leidus.

- Oota, Miina, ma panen sul särgi püksi.
- Jah, muidu jõuluvana hakkab näpistama mind.

Ma ei saanud tükk aega aru, miks meil nii kirevase palju kempsupaberit äkki on hakanud minema. No täitsa lõpp. Enam-vähem rull päevas. Siis tabasin süüdlase. Mii käib nüüd ju ise potil. Ühel päeval nägin, kuidas ta kõigepealt tõmbab mitu head meetrit lihtsalt poti kaunistuseks. No et midagi seal enam välja ei paistaks. Ja alles siis toimetab enda kallal. Mu laps pissib mind paljaks!

Mehed, need on ju ses mõttes head odavad pidada. Küsisin kunagi isalt, et kuidas neil siis püksid kuivad püsivad. No ja isa ütles, et löövad tilli seina külge kuivaks.

Just minu mõte, härra Hani!

It is all ridiculously enjoyable, because the smirking and the quips and the gadgets have been cut back - and the emotion and wholesome sado-masochism have been pumped up. My only regret is that the classic Barry theme tune is saved for the closing credits. Mr Craig brings off cinema's most preposterous role with insouciant grit: I hope he doesn't quit too soon. I'd like see the next few films tackle 007's off-duty life more: his hangovers, his money worries. Daniel Craig could make it work. For the first time in ages, I am actually looking forward to the next James Bond movie. (Peter Bradshaw, The Guardian)

"Dannieeel ... (inisen Elton Johni viisil)." Mis te arvate, kelle pilt mul nüüd MSNis on? Ja mis riietuses? Eh, hea on olla vanamoor ja kena kalki liha kaugelt imetella. Mu magamistoa seinad on mentaalseid plakateid täis. Mul on mentaalne pinal mentaalse kustukaga, mida kaunistavad Danieli trii-, bii- ja muutsepsid. Kuidas, oo, kuidas küll elada järgmise Bondi-filmini?

Vastus: lõpeta mölin, sa kiimane eit, ja asu töö kallale. Varsti on nagunii "Friends".

Robert Altman on surnud, nüüh.

"Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEEST! MA TAHAN LAULUPÄIKEEEEEST!" Bussi esiistmel, valju ulgumise saatel. Tuleme Miina esimeselt teatrietenduselt "Jussikese seitse sõpra". Päike läks lava taha, põhjustades lõpmata ahastust. Äärmiselt alatul kombel vaikib Mii seni, kuni komm suus sulab, ja hakkab siis jälle lõugama. Ja emotsionaalse intelligentsuse tippnäide: suur õde valib just selle olukorra, et hakata nõudma: "Emmeee, ma tahan hamstrit! Ma tahan hamstrit! Emme, ostame hamstri!"

Kodu tundub tõelise rahusadamana. See tunne jõuab kesta umbes viis minutit, sest vaene Mii põrutab peaga vastu seinanurka ja saab golfipallisuuruse sinise muhu. Oh sa saadana silmamuna, on see vast muhk. Ja on see vast nutt. Lõpuks pikutame teineteise kaisus suure voodi peal ja rahuneme, vaadates, kuidas kajakad, tuvid ja varesed sinitaeva taustal ringi seerivad. Miina küll väidab kurjalt, et tuvi pole lind, aga nutt jääb ikkagi järele ja kõrvad saavad pisaratest puhtaks pühitud. Sokiga. Mis on muuseas puhas.

Ei, kauneid hetki on kahe lapsega ikka ka, ausalt.

Laupäevane menüü: hakklihakissell. Söö ssssssssuppi, Anni Arro! Kui ikka perenaisel jahu pole, siis võtab perenaine hakklihakastme paksendamiseks tärklist nii mis naksub.

Reedene menüü: blogi- ja pärismaailma ühendamine täiesti ootamatus paigas. No missa teed ära, kui vaatad, et heldus, kui tuttav laps, siis et, heldus, kui tuttava näoga mees, aga ma ju ei tunne teda ... Ja siis meenub sulle lapse ja mehega mestis olnud kena kõhukas leedi. Tunnike juurdlemist, et kas ma nüüd ikka lähen juttu tegema või ei, aga kui leedi hakkab juba oma peret ja kodinaid kokku korjama, siis tuleb teha carllewislik (no sorri, ma viibin ikka veel selles ajastus spordildasa) spurt ja elegantselt külje alla ujuda. Riskides muidugi teatava perverdioreooliga ja küsimusega, et mis pagana Triibik, ei tea, pole kuulnud.

Aga õnneks teati, oldi kuulnud. Ma ei tea, minu meelest oli tore. (Siinkohal soojad tervitused Kristale!)Ja tore oli ka kohtumispaik, äsja avatud Kidszone'i mängumaailm Pärnu mnt 139 e. Ma hommikul ei saanud esiti aru, et miks see jalg hästi ei paendu ja tagumik on kuidagi pikal, aga siis meenus korduv pallimerre viskumine ja Mirrile järele lippamine mööda kaunis kõrgeid treppe, et üheskoos liumäest alla lasta. No vana inimene tahab ju kah trallitada. Seal oleks kihvt omaenda sünnarit pidada, kui see võlavanglasse ei viiks. Mul on ikka südame peal vateeritud sumomaadlejakostüüm, millega oleks väga šikk selili prantsatada ja siis nagu sitikas abitult jalgu siputada ja oodata, kuni keegi sind suvatseb jalule tõmmata.

Minu nimi on Triibik. Kodutriibik.

Uskumatu, aga meie kodus leidis aset järgmine vestlus.

-Millal sul see Bond on?
-Homme. Ma juba täna terve päev ... Ehh.
-Kes võinuks arvata, et sa Bondi peale nii erutud.
-No aga milline mees ... Milline jõhkard ... Mmmm ...
Mirjam oma voodist konkreetselt ja rangelt: "Tasaaaa!"

Miks on tolmuimeja toru alati liiga lühike - täpselt nagu suvi?

Mu unenäod on igavad ja viitenumbrid liiga pikad.

Triangli kaudu leitud kaebustelaul sobib tänasesse päeva nagu rusikas. Innole.

"Kolakat saate, mitte pärnaõieteed!" Mul on hea meel, et issi on kah õhtuse kammaijaa pärast endast väljas. Ise olen esimest korda taandunud kööki ja teen nägu, et tõlgin raamatut. Ja issi, kes tavaliselt istub, kõrvaklapid peas, suures arvutis ja laseb mul nende kahe väikese jubeda noormoori kambri vahet joosta, peab ise kaost likvideerima.

Olgu öeldud, et pärnaõieteed ei joo siin majas mitte keegi, käkkidest rääkimata. Eile õhtul nõudsid nad maksavorsti, mida samuti siin ei kohta. Täna tuldi vahepeal tagatoast mingi kuradi keeduvorstijutuga. Sisistasin köögist tigedalt, et tulemas ei ole ei keedu-, ei suitsu-, ei maksa- ega mingit muud vorsti, kui üldse midagi, siis ainult kolakat. Kord on kellelgi kakahäda, siis kurdab keegi punetust teatavas regioonis või ületamatut igatsust emme musi järele. A no kui emme on käinud juba n korda musisid jagamas, tekke peale panemas ja anumas, et kõik teised emmed võivad nüüd ajakirja lugeda, aga näe, teie emme hakkas paksu raamatut tõlkima, halastage, mise-fucking-reeeeeeere, siis ...

"Ei lähe pissule!" röögatab nüüd issi nooremale sitavankale, kes seab end juba vähemalt kolmandat korda poti peale. Ei, sõna "sitavanka" vihjab teoreetiliselt mingilegi produktsioonile, a no sittagi. Saundträkk meenutab seatappu. Saaks köögiukse lukku panna, oleks jube mõnna! Või järsku saaks esikukappi endale mingi pesa teha? Punetagu või munetagu, mina välja ei tuleks!

Triibiku tänane filmisoovitus.

Reedel kl 20.00 Kanal 2 dokfilm "Põrgulikud pulmad". Kui me seda reklaami Tarmoga eile "Sõprade" vaheajal nägime, oleksime äärepealt diivanilt maha prantsatanud. Ma arvan, et see on oma ilguses väga šarmant.

A vat teisipäeval on ETVst geniaalne film, jube stiilne ja vaimukas müstifikatsioon "Esimese inimesena Kuul". Äärmiselt vaatajasõbralikul ajal muidugi, 00.55. Aga milleks meil siis video on, eks.

Triibiku tänane tootetutvustus.

Örtbuljong Herbamare firmalt A. Vogel. Olin paar korda ostnud Rapunzli ökopuljongikuubikuid, aga neil oli mingi kõrvalmaitse, mida ei mina ega mu väiksed koletisekesed ei sallinud. Nüüd aga leidsin Herne tänava ökopoest imemaitsva puljongi. Roheline purk siuke 80 krooni kandis. (Kirjutasin "kraani kondis"). Tänu sellele ja Ökosahvrist soetatud mahehakklihale õnnestus mul eelmine nädal vaaritada totaalselt öko supp, mis maitses totaalselt hästi. Nii hästi, et Miina otsustas korrata oma titeaegseid tempe ning nõudis päeva jooksul neli kausitäit. Hakkas suure jauramisega juba hommikul pihta.

Veel leidsin eile Kaupsist Anni poest punase päevakübaraga rohelist teed. Võiks ju praegusel hooajal päris kasuks tulla. Kotitee, nagu mulle, vanale mazoolile, vabalt sobib.

Nagu Triangel, olen minagi raamatupoes meelisklenud. Ah, mis ma valetan, tuiskasin korraks täiesti sihipäraselt läbi ja haarasin Viivi Luige esseedekogu. Mul on temaga ikka mingi värk. Vahel käib ta mulle närvidele, aga tavaliselt sunnib ikka mingile mõttetegevusele. Järelemõttetegevusele.

Ja täna-üleülehomme peaks saabuma Kriso kaudu tellitud pamp, sees kaks raamatut. Mõnulen juba ette ...

Mulle nii meeldib lugeda, kuidas inimesed toidust räägivad. Siin räägib näiteks Daniel Day-Lewise õde Tamasin. Toidukirjanik, nagu nad ütlevad.

Ja siin on üks nunnu kodukas, kust käin vahel värvi- ja armsuselaksu saamas.

Kui müts on hõre nagu Trianglil, siis tasuks ehk sellele käepärastest vahenditest vooder meisterdada?

Mis muidugi meenutab mulle mu kunagist imelist krepp-paberist mütsi, mis oli üles ehitatud nailontrussikutele. Algkoolis oli näärinäidend kommidest. Mina olin see komm, kes hõikas saaliuksel seisvale kommile: "Kas tuleeeeb jubaaaa?" Ja teine komm, mu pinginaaber, pidi hõikama: "Ei tuleee veeeeel!"

Ema oli saanud tutvuse kaudu Marxi puiestee lillepoest (sellest, kus nüüd müüjad põhimõtteliselt alati leti taga kartulisalatit ja viinerit näost sisse ajavad) ülidefkat krepp-paberit - ja veel millisel kujul! Erivärviliste volangidena, mida eriti pepsidele asaleapottidele ümber keerati. Ja leidlik nagu ta oli - no tollal pidid kõik emad väga leidlikud olema, aga minu oma oli kõige-kõige -, ehitas ta mu vanadele väljamaa nailontrussikutele (mis olid nii ilusad värvilised, mitte nagu mingid Marati soolikad, aga jube ebamugavad) üles superuhke volangilise krepp-paberist mütsi.

Pinginaabril oli kah šeff müts. Torukujuline, lõua alt rihmaga nagu husaaril. Ereroheline, samuti krepp-paberiga kaetud. Ausalt öeldes oli mul väike kahtlus, et järsku tema oma on šefim. Aga tegelikult ei olnud.

Tegelikult tahtsin rääkida, et kuulasin Oravakese õpetust reedeõhtusest koristamisest ja olen nüüd täielik kettaheitel koduperenaine! Eile, kui olin lapsed peaaegu maha löönud, mõtlesin, et on kaks varianti. Et kas ma hakkangi neid kogu aeg peksma ja nende peale karjuma. See on veidi ebaviisakas, eks. Või siis võtan end vinti ega tee nende pidevast kraaklemisest väljagi. Peale jäi teine variant, mis mõistagi teeb must kiiremas korras pätinna, aga no lastel jäävad kondid terveks.

Täna ostsingi pudeli rislingit külmkappi, et nädalavahetus mommie dearest'iks muutumata mööda saata. Aga siis tekis veel kaks mõtet. Esimene. Kui lastega koos küpsetada, siis nad ei ole teineteisel kõri kallal. No natuke aitasid, rohkem küll sebisid, aga ohjeldamatu kokkamise tulemusel olid nad lõpuks nii näljased, et kruttisid lõhekastme varjus sisse võrdlemisi vintske maheriisi. Ning peaaegu kumbki sõi peaaegu ühe šokolaaditükkidega muffini.

Ja siis teine mõte. Kui end üleinimlikult kokku võtta (ja polnud see nii hull midagi) ja koristama kukkuda, siis ma ei kuule läbi tolmuimeja nende kraaklemist. Ja laupäevahommikut saab ilma koristamisangstita alustada. Mõeldud, tehtud. Geniaalne, härra Hani. Täiesti võimalik, et pudel jääb täna kinni.