Kirun seda Minski mis ma kirun, aga siin leidub aeg-ajalt ikka uunikume. Ma Ukraina päritolu konservidest parem ei räägi, aga eile sattusin Toskaanast pärit puuviljakoogi peale. Ja ostsin mauhti ära. Karp oli küll oluliselt suurem kui kook, aga sisu oli tore - kõva ümmargune plönn, mis koosneb sukaadist, puuviljatükkidest, rosinatest ja millestki veel, mis seda koos hoiab.

Pikantne üksikasi: koogi põhja all on midagi paberisarnast, mis sealt hästi ära ei tule. Kuna isu on suur, siis söön kohati koos sellega ja loodan, et ehk on tegu õhuõhukese vahvliga. Aga võib-olla on see ikkagi paber. Õhuke siiski, seedib ära.

Kuigi pilt hakkab väsimusest tasku minema - preili Mii, homse seisuga ühene, virises öö läbi -, võtame vist täna väikse külaskäigu ette. Sinna, Kust Ma Eelmine Aasta Puugi Sain. Nüüd oleks vaja puugipreventiivset kombinesooni.

Soome pealt hakkab täna "Mulla all" viimane, täpsemalt viimne hooaeg. Pagan, pidin ma seda spoilerit lugema. Nüüd on kõige kurvemad asjad teada. Teadmatus on vahel ikka hea.

Update: ei, tundub, et Eesti oli näitamisega kordki ees. 4. hooaeg. Jälle halb. Teisalt: tööd on vaja teha. Ei pea vaatama.

Veel ilusaid poistebände siit.

Sellised tegelased kah veel. Siit.

Meeldiv näha, et Martha Stewart suudab koduarestis ja jälitusseadmega nii armsaid asjakesi valmis nikerdada. Nojah, ega ta jalgadega õmble (nudge-nudge, wink-wink, say no more!). Igasugused jaapani- ja hiinapärased asjad lähevad mulle ikka hirmsasti peale. Just nõristasin sülge Marie Claire'i sisustuskülgi vaadates.

No ma lihtsalt tahtsin siia üht lõbusates toonides pilti panna, tõestamaks, et ma omadega veel päris õhtal pole. Kuigi õhta juba käes. Aga tööpäev on läbi, Mirr teeb nõudelappidest ja muudest lapikestest parukaid ja mina käin neid ostmas. Kusjuures tuhat kilo raha antakse kundele kauba peale. Vaat selline pood mulle meeldib.

Sellist tunnet, et lained, mitte elumere lained, vaid kohustuste lained löövad üle pea kokku, pole ammu olnud. Nii teravalt vist polegi, sest võrreldes kunagiste sesside ja ekstsessidega tuleb stress nüüd igast suunast. Kui vanasti võisin olla mono, siis nüüd pean olema vähemalt kvadro. Vaat mis emadus ja tööleminek muga teinud on. Närvihaige. Närvihaige. Rrraving lunatic. My eyes are pies!

Mis vahe on tsirkusetrupil ja blondiinidesalgal? "One is an array of cunning stunts." Kui nüüd tavapäraselt humoorikalt ja roppu joont püüda hoida.

Üritasin eile "Tiigrit ja draakonit" vaadata, aga sorri, ei suutnud. Mulle andke ikka "Seksi ja linna". No millised tsitaadid. Charlotte'i pulm. Samantha on just seksinud hõrgu šotlasega, kelle jutust ta midagi aru ei saanud, aga mis siis.

Carrie hääl kaadri tagant ütleb, et Charlotte'il oli olemas kõik, mis pulmaks vaja. "Something old, something new, something borrowed and something Samantha blew."

Elagu batoonid. Täna siis raamatubatoon via Kohvikratt. (Sain ka ühe väljendi jagu rikkamaks. Mis sest, et õige oleks öelda "teatepulk". Aga pulk on ju teadupärast neljatäheline sõna.)

1. Kui palju meil raamatuid võiks olla?
Riiulis ehk ca 600-700, kui Mirri omad kah juurde arvestada. Keldris on veel natuke. Kahju on neist keldri omadest, mõtleme aeg-ajalt, et paneks mõne uue riiuli üles ja tooks nad tuppa. Aga nagu paljude asjadega meie peres, jääb seegi vaid mõtte tasandile.

2. Viimane raamat, mille ostsin ... Ma ostan raamatuid haruharva. Kasutan agaralt meie kohaliku raamatukogu teenuseid ja kiidan neid ikka. Ja kasutan ära oma sõpru, kes ohtralt raamatuid soetavad. Aga mis ma siis ostsin ... Vist oligi "Evaldi armastuskirjad" see viimatine. Emadepäeval. Mis tõestab, et ma tõesti ostan harva raamatuid. Ostan tõesti vaid neid, mida tahaksin kunagi veel lugeda.

Kas kingiks tellitud raamatud kah loevad? Sel juhul Murakami ja Kristiina Ehini "Kaitseala".

3. Hetkel loen (no hetkel ei loe, ütleme, et eile alustasin) Kate Atkinsoni "Case Histories". Sama autori "Inimkroket" meeldis mulle väga, aga mingi teise rmtu jätsin pooleli. Elame, näeme. (Ja täname veel kord Lumit!)

4. Viimased viis loetud raamatut. Just lõpetasin Dave Eggersi "A Heartbreaking Work of Staggering Genius". Mis polnud nii vaimustav, kui olin lootnud, aga ikka väga-väga mõnnar. Lennukas. Vaimukas. Enne seda lugesin läbi Marie Darrieussecqi "Minu beebi". Poeetiline ja eluline. Vahepeal nii poeetiline, et midagi ei saanud aru. Aga elulistest asjadest beebindusega seoses leidsin muidugi ohtralt paralleele.

Ja jube piinlik, aga praegu rohkem ei meenu. Haugi mälu. Ega ma töö ja Mii kõrvalt suurt midagi lugeda jõua. Pooleli on David Mitchelli "Cloud Atlas".

5. Raamatud, mis on mulle olulised. Mitu John Irvingu teost - "Hotel New Hampshire" ja "Garpi maailm". Enne neid Fowlesi "The Collector". Ja pärast neid Tibor Fischeri "Collector Collector" ja Baricco "Siid". Eugenidese "Middlesex" oli kihvt. Juhan Liivi luulekogu. Viiding vist vanast ajast ikka ka. Jumal hoidku, kas eesti kirjandusest rohkem polegi? "Ajaloo ilu" loen kunagi veel. No ja muidugi "Meistrit ja Margaritat" ka. Ja teisel põhjusel "12 tooli".

Rohkem ei meenu praegu. Kui meenub, panen kirja ... Barbara Kingsolver tuli meelde. Ja Barbara Trapido.

Ja kelle ma siis oma teatejooksuvõistkonda kutsuksin? Kes mind loevad, võiksid oma bloogi üles panna. Need, kellel bloogi pole, kommigu. Mh?

Aiaiai, seda filmi tahaks näha saada.

Piano Man osutus Saksamaa Hillar Kohviks.

Ja veel kauneid plaadikaasi lisaks Triibiku kunagisele Country Churchile! The Sun on ikka hea leht!

Vaadatakse "Sajandi tormi".
"Kas see on De Niro või?"
"Ei, see on DeMunn. Ausalt. Jeffrey DeMunn. Kokku ja suure emmiga."

Bussis pealtkuuldud lause. Kaks väikest koolipoissi.
Üks: "Ma ei suuda vaadata midagi peale õudusfilmide. Kas sina suudad?"

Üleinimliku pingutusega ostsin täna putkast ainult Loomingu ja palusin Kroonika tagasi panna.

Valetan. Pingutus polnud üldse üleinimlik (kuigi äärmiselt vooruslik siiski), sest 1) olin Kroonikat juba töö juures vilksamisi näinud ja see vilks, nimelt Erki Otsmani poolpaljad vormid naiselikus pakendis, oli päris jube, ja 2) tänapäeval täidab Looming juba Kroonika aset, mistap ma Loomingu üldse ostsingi. Pea siis Maimu Bergist lauamängu ei tehta!

Küsimise peale seksi ärakasutamise kohta näidendi reklaamis hakkab Prits naerma: "Reklaamis näidati nii t...i kui t...i. Üks kohalik olevat kiiresti oma viinasosku tühjaks joonud ja teatanud, et nüüd lähen minagi teatrisse. Pärast olevat ta olnud küll pettunud, sest paljast ihu näidatakse etenduses vaid varemfilmituna ekraanilt."
Tore teatriarvustus Põhjarannikust. Olen avastanud www.jah.ee võlud.

Update: Põhjaranniku toimetus asub Kohtla-Järvel Tuuslari tänaval ja seal töötab reklaamiosakonna müügijuhina ... hm-hm-hm-pup-pup-pup, vaadake ise!

Sain teada ka seda, et Põhjarannik kandis algselt nime Rohkem Põlevkivi!

Põhjarannik päästis mu päeva.

Kell kolm öösel on kombinatsioon "titt hambub ja kõrvus mul kumiseb "Lolita" Mait Maltise esituses" täiesti tappev. Selle meenutamiseks tahaksin siia üles panna midagi veelgi hullemat, nimelt reipa kantriviisi "Louisiana Woman Mississippi Man", aga tervenisti kahjuks ei saa. Jupike vähemalt - play the sample and look at the dorks.

Hey Louisiana woman Mississippi man
We get together every time we can
The Mississippi River can't keep us apart
There's too much love in the Mississippi heart
Too much love in this Louisiana heart

Kui juba kantrilainel oleme, siis ka üks tasuta e-kaart. Kahju, et midagi haigemat ei leidnud.

Ohoo, juba hakkab minema. Muusikat ma kahjuks ei kuule, kas keegi kuuleb?

Tõeline sõber kingib sulle imehead kommid ja aitab neid kaussi valada. Kui sa imestad, miks ta nii vähe valab, siis pilgutab ta silma ja ütleb: "Siis jääb sulle endale rohkem!"

Narva kohviku moonirullidest. Moonirull nr 2 oli oluliselt parem. Moonirull nr 2 oli ka oluliselt väiksem kui nr 1. Järelikult on seemneid ja glasuuri ühepalju, olenemata moonirulli mõõtmetest. Mentaalne noot: palu väiksemat moonirulli.

Kas seda saab ka mingiks eluliseks moraaliks laiendada? Osta endale väiksemad püksid? Osta endale väiksem auto? Väiksem teerull, väiksem niidirull, väiksem musirull, väiksem lokirull? Toomas Rull? Ivo Rull?

Vaevalt.

Esimesed päevad täiskohaga online-Kodutriibikuna. Puhh, ma ütlen. Ja öök, ma ütlen. Ja Miina, miks sa kogu aeg karjud ja mul seeliku küljes ripud, kui ma arvutis olen, ma ütlen.

Tarmole küll meenus, et Mirjam käitus siis, kui ma tema kõrvalt täie rauaga tööd tegema hakkasin, samamoodi.

Vast ikka laabub see asi. Peab laabuma, muidu pole võimalik. Tuleb planeerida, organiseerida.

Positiivse poole pealt: eile olid armsad sõbrad koos ja ma sain endale ammuigatsetud Aalto-vaasi. Ja tiramisu pälvis ohtralt kiidusõnu. No ma ütlen!

Erinevalt p-karust läksin mina Bestsellerisse sööma peamiselt seetõttu, et Imre Ise leti taga oli. Sädistas teine nii kenasti ja pakkus "tüdrukutele" - näe-näe, niipea kui eitesid, no ma liialdan veidi, tüdrukuteks nimetada, tellivad nad mida tahes - kreembrüleed, nii et seda siis lisaks tarte tatin'ile võtsimegi. (Ja lisaks sibulasupile ja kukeseenerisottole ja ehtsale siidrile.)

Ja siit tuleb resümee:

hea oli Imre kreembrülee,
aga Spiriti kohvikus Mere puiesteel
oli paremgi veel.

Imre juures ma ilmselt enam ei einesta, sest seal oli kole lärmakas. Aga Spiriti kulinaarsesse nirvaanasse ihkan tagasi. Tore oleks olla seal üksi või kaksi, mitte lastega nagu toona - saaks mõnuga molutada ja söögi juurde ajakirju sirvida.

Töökoha väisamine tekitas tunde, nagu oleksin Kuu pealt kukkunud. Kõik siblivad oma asju teha, asendaja on saavutanud minuga segiajamiseni sarnase stiili. Ehmatav. Narva kohviku moonirull on kah alla käinud.

Bussi tagareas (sõna "tagareas" tuleb iniseda Siiri Sisaski häälel), kuhu end suure toidukotiga vinnasin (kilo mascarponet, kaks pakki vahukoort, 12 muna, küpsised ynnä muu - kui Triibik lubas külalistele tiramisut, siis seda peavad külalised ka saama), küsis keegi kergelt defektiivse välimusega vene nooruk mult kella. Kraamisin mobla välja ja ütlesin. Ehkki siis lipsas pähe mõte, et olime koos umbes viis minutit bussi oodanud ja meil kummalgi oli küllalt aega terminali kella vahtida.

Kui meie kahe vahele prantsatas istuma keegi habemik, kes polnud küll prükkar, aga lehkas siiski tublisti, tegi nooruk temaga juttu. Ja kui ma siis lõpuks oma pambuga väljuma asutasin, kuulsin nurgast vilet. Wolf-whistle'it. Mõtlesin, et kuulsin valesti. Aga kui vilele järgnes sordiinialune venekeelne kiitus ilusale tüdrukule, mõistsin, et defektiivne oli kella küsides üritanud minuga juttu teha. Tahtnuksin öelda, et honey, ma võiksin sulle emaks olla. Ja siis mõistsin, et minu vanuses peab olema juba uhke ja tänulik, kui mõni defektiivne mind pandavaks tšikiks peab.

Teisalt - kuidas seal Tarmo Tederi EE-loos öeligi: "Naine on vana siis, kui ta on kaks nädalat surnud."

Ema haiglasse viidud, ise üritan omaenda kilde kokku korjata. Edukalt, sest mul on ju seesamune ... Noh, see, kus kinki antakse ja. Ilmselt on vähe neid kodusid, kus lisaks kingile (raamat pluss Body Shopi kinkekaart - sulnis kombinatsioon ihu ja vaimu poputamiseks) saab sünnipäevalaps ka spetsiaalselt tema jaoks nikerdatud trühvleid. Mmmm.

(No seda ma hommikul mõistatasin, et miks on pesumasina peal Amaretto pudel ja tinakulp. Amaretto oli ühe trühvlisordi maitsestamiseks ja kulbi sees sulatati šokolaadi. Mis seletab ka eileöiset magusat kõrbelõhna. Hommikul oli lauale ununenud paber retseptiga, aga see selgus hiljem, sest üllatusmomendi säilitamiseks pigistasin silmad kinni ja keerasin paberi tagurpidi. Ja külmkapis liikusin kah igaks juhuks käsikaudu.)

Ei tea, kas seepärast ütleski Mirr, kui eile õhtul arutasime, mis minu eksliibrise peal võiks olla, et trühvel. Tema enda eksliibris kujutaks tuuletüdrukuid (praegune lemmik, mida ta kõikjale joonistab), Tarmo oma arvutimängu ja Miina oma ... muidugi tissi.

Muidu on meil kombeks sünnipäevalaps laulu ja lilledega üles äratada, aga olude sunnil lahkusin täna kodunt juba enne õnnitlusi. Aga seda mõnnam oli tagasi tulla. Jooksin läbi metsa ja avastasin vaarikapõõsad, mida õhtupoole peaks nokkima minema.

Hullud päevad sans kollane kilekott. Et ma nii ropult ja valjult ja fantaasiarikkalt - needmiseni välja - sõimata oskan, seda ma enne ei teadnud.

Ah jaa, Akunini sõpradele selline intervjuu.

Peamine reisunali. Vaat mis juhtub, kui inimene looma üle tee aitama läheb.

P.S. See polnud siiski mina, vaid mulle väga lähedal seisev isik.

ÕUDUSTE ÖÖ SÕLE TÄNAVAL
Ema: "Ta tahtis öö läbi tissi!"
Isa: "Ta peksis mind pidevalt jalaga näkku!"
Kas tõesti hambad tulekul?

Ei tea, kas hambad tulekul, üksainus vingumine ja süllekippumine. Tarmol ei lase isegi jalakiike teha, mispeale too resümeeris: "Parem staatiline emme kui kineetiline issi."

Iga kord , kui Tarmo Stiili sirvib, järeldab ta sinna valitud meesisendite, hõrkude klubinoorukite ja ärimeeste põhjal, et tema nendega küll ühte sukku ei kuulu. Täna jõudis ta otsusele, et tema on pigem mõni mööbliese. Näiteks kolhoosiesimehe tugitool, krigisev ja viledaks kulunud, põhja peale löödud pruun kore villane riie ja selja taga krobisev dermatiin. Mina ütlesin ohvrimeelselt, et olen taburet. (Lootes, et see väide kummutatakse.) Tarmo siis pakkus, et ehk olen moekas lamp nagu Kõnnukatel. Pole ma nii moekas ja painduv ühti. Ja puhas ka mitte. Aga päris ilusti oli öeldud.

Oleksin meelsasti türkiissinine india diivanipadi.

Kas on kerge olla naisterahvas? Ei ole kerge, väga raske on. Võtkem või mu praegused kuumimad dilemmad. Odav kreem või kallis kreem? Odav vene kreem või odav kodumaine? Odavas on kehvemad koostisosad. Raha jääb alles, aga tunnen end odavalt. Tunnen end nagu Kajaka turg Stockmanni kõrval. Kallima puhul maksan peale tohutute reklaamikulude eest. Aga kallis on kindlasti parem ja teeb heal juhul ka ilusamaks. Või siledamaks või klaarimaks või. Ja tekitab tunde "because I'm worth it", sest ma ju olen vöörth it. Kuhjaga ja sajakordselt.

Siis jälle: looduskosmeetika. Ei ole nii kallis kui kallis kosmeetika. Ja mõjub ehk pikemas perspektiivis paremini. Tekitab natuke vähem vähki. Mõjub enesetundele ökomalt. Aga ehk ei sobi ikka just minu konkreetsele nahale? Ja ehk ikka ei tee ilusamaks ega klaarimaks ega siledamaks ega miskit.

Muidugi jääb üle veel kõige radikaalsem meetod - oliiviõli. Või viinamarjaseemneõli. 100% looduslik. Järelikult tervislik. Odav kah kõige muuga võrreldes. Alati kodus olemas.

Vaat sellised keerulised mõttekäigud. Hulluks võib minna.

Postitus otse maanteemuuseumist. Vihma sajab, õues on valged klaarid ja vitriinis märk "Ich liebe Asphalt"!

Triibik on reisulainel. Kuna põhiline reisunali vajab veel skännimist, siis seniks hoopis üks artikkel.
Ma meelega ütlesin "reisu". Sest kui on suvi ja metsmaasikad ja Rakvere linnus ja Toolse linnus ja Sagritsa muuseum ja külakiik ja jube külm vesi, aga ikkagi vesi, ja metsmaasikad, kas ma ütlesin juba "metsmaasikad", ja ja ja ... siis kohe peab ütlema "reisu".

Kolistasin Perekoolis ja keegi küsis seal, et kuidas võiks sõna "hauapiire" inglise keeles kõlada. Esimene ja ainus pakkuja pakkus "gravefrontier", mis oli nii kohutavalt naljakas, et otsustasin ise asja uurida. Kirjutasin Google'isse "undertaker" ja "tombstone" - ja soliidsete matusebüroode asemel hakkas sadama wrestlingutähti. Nagu ma aru sain, on Undertaker keegi wrestleja ja Tombstone mingi ilge kabelimats, millega vastastel neere lahti põrutada.

Lõpuks sattusin veel Disney-firma kodukale mängu "musical tombstones". Siis muutus asi juba nii jaburaks, et lõpetasin abistamise.

Triibiku moenurk taas. Suures koguses ilgeid pilte ja käsitööteemalisi õelusi leiab siit. (Aitäh Mannile, kes keskendus Barbie-temaatikale.)