Hommik!

(Ma lasin end sellesse teemasse nii sügavalt sisse imeda, et sarnanesin juba natuke Liza Minnelli eksabikaasa David Gestiga. No Shirley Temple'ile pühendatud tuba, nagu temal oma kodus on, mul siiski veel pole.)

Kõiges on süüdi Kalevi spaa. Kuna juhe oli totaalselt koos ja eile sai kogu firma preemiat, otsustasin minna šokolaadihooldusse. Helistasin siis mina usinalt kell üheksa hommikul, et zdravstvjuitje, ja vaša tjotja, ma nüüd tuleks siis - ja mis mulle öeldakse. Öeldakse, et kõik ajad on Soome vanamoore täis ja tuleb mitu nädalat ette helistada.

Kuna tahtsin pärast hommikust ujumist ikkagi mingit sõtkumist või katkumist, siis astusin Aia tänavas Hely-nimelisse putkasse sisse, eeldades, et siukse nimega putka võtab kliente avasüli vastu. Sittagi. See tähendab, teisi võttis, aga mind visati välja. Kõik ajad kinni. No käisin siis kupsus ära ja päike hakkas paistma ja ma uimerdasin, õnnis ilme näol, Katariina käigust läbi. Perversse salaplaaniga, et Basiil salongi nimelises urkas nagunii kedagi pole. Oligi, jah, viis vene moori, kellest üks ütles, et pediküür on kakssada kümmendviis krooni. Ja ma siis masohhistliku naudinguga lasin endale lo-fi pedikat teha, saateks muttide lõppematu kaagutamine. Et see oleks tagumine kord. Kui juba, siis juba glamuurselt. Või kui mitte glamuurselt, siis vähemalt odavalt. Mitte kahesaja kümmendviie krooni eest.

No varbad ilusad, oli järgmine peatus Meistrite Hoovi sulnis šokolaterii, sest võrreldes šokolaadihooldusega oli see kõik ju kökk-mökk. No kuidagi sattusin 65-kroonise koogi otsa. Ja siis läks lahti. Lõngapoest Mirrile kampsuni jagu helesinist meriinolõnga. Kaubamaja Annist Dr Hauschka sidruni-kehaõli. Aga see oli endiselt täielik köömes, sest siis ma sattusin suurepärasesse NS kingapoodi (on vist?). No sinna, mis kohati pakub poole ostuhinna eest lisajalanõusid juurde. Ja kohati, nagu näiteks täna, võtab hinnad 50% alla.

Ei, mul ei olnud neid saapaid nii hädasti vaja. Aga jaa, nad olid mõnusad ja ilusad. Issi reageering kodus: "Oh sa helduse vägi!" Mirri reageering kodus: "Ah, eputamine!" Heitsin nendega voodisse ja väänlesin iharalt, matsakad reied taeva poole laiali.

Kalevi spaa on süüdi.

PS Meelest läks ära, et ostsin ka raamatu. Ja ühele käkile guašid ja teisele vesivärvid.

Pereema meeliskelu "Massaaž või ujumine? Ujumine või massaaž?" lõpeb kohe, kui üks laps alustab hommikut köhides ja tatistades ning teine pasandades ja oksendades. Kõhugripp teeb meil juba teist ringi, mina olen küll (ptüi-ptüi-ptüi) veel kõige kergemalt pääsenud. Nii möödusidki esimesed hommikutunnid mul oksekausi ja kempsupaberiga ringi sahmides, väikese vahepalana suurema lapse nina sisse merevett pritsides ja äärmiselt ebapopulaarset köhateed ("See on jökaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!") keetes. Nüüd jäi väike õnnetu oksekott õnneks magama, ehk magab end natuke klaarimaks.

Mirril oli homme õhtuks plaanis printsesside pidu, mille tarvis mult nõuti lossikujulist kooki. No see jama jääb vähemalt ära siis. Eelmine aasta oli täpselt samamoodi. Niipea kui Mirr tahtis lasteaiasõbrantse külla kutsuda, kukkus ta öösel oksendama.

Ei maksa kunagi pikki plaane teha, on loo moraal. Ja kõige paremad on spontaansed peod.

Jutu poolest on vanus 1-3 ikka kõige magusam.

Issi tõi Miinale täna keldrist kelgu.
Mii: "Issi, sa oled väga tubli kelgusõber."

Nädal tagasi istub Mii köögilaua taga. "Emme, ma ütlen sulle midagi. Ma elasin su kulmu sees. Seal oli väike majake."

Laupäeva õhtul puhastasin vannitoas nägu. Ja kes mulle peeglist vastu vaatas?

Enn Pant.

Ega see mind ei rõõmustanud. Röstrit meil kah ei ole ...

Mul on selline kiiks, et mulle meeldib õues süüa. Kõndimise pealt. No praadi vast mitte ega mannakreemi, aga pirukat iga kell. Soolast, magusat. Tarmo seevastu armastab kodus nosida, aga mulle on mõte purksi (ma õppisin siit uue sõna, ettevaatust, see on väga ropp film, nii et peenutsejad hoidku eemale) kojukandmisest ja jahtunud peast söömisest talumatu.

Kaks viimast päeva on olnud paradiislikud. Eile tõeliselt plebeilik õnn: rämedas vihmasajus Paldiski maantee ja Sõle ristil BigMaci vohmida, nii et kapsaribad suunurgast väljas. Pime oli ka veel. Ja täna siis Selverist toodud minipitsaga bussipeatuses nahistada. Talvel on muidugi see jama, et ära jahtub. A näe, ikka meeldib.

Mitte et ma suur purksisööja oleks. Ma rohkem ikka pirukapede. Ja mõistagi on ülim nauding mekutada selle kallal latte-klaasi ääres. Aga sisemine siga nõuab vahel väljas söömist.

Eile vaatasin Soome "Idolsit". Väga tore oli. No kes võiks meie žüriis seksika ja kurja karviku osa täita. Pole olemas siukest meest!

Peaks seinale kinnitama plakati "TÖÖAEG ON TÖÖ AEG". Aga ringi töllerdades satub toredate lugude peale.

Näiteks lugu sellest, kuidas üks Ameerika proua otsustas delfiinide dresseerimise võtteid oma mehe peal katsetada. Ja on tulemusega väga rahul.

Või lugu teisest Aamerikamaa prouast, kes hoiab oma ema põrmu akna juures keraamilises palveveskis ja mööda minnes bin-binnitab seda vahel.

Ja kolmas lugu sellest, kuidas kirjanik Ian McEwan vanast peast oma venna üles leidis.

Küll oleks eluke lihtne, kui mind mitte miski ei huvitaks. Nii palju distraktsioone, mis aktsiooni segavad.

Kirjutasin just pika nutulaulu, kuidas Mii ilmselt mahemahlast võimsa toidumürgituse sai ja kuidas ma nüüd oma maheidealismi hukku üle elan. Aga postitus läks kaduma. Peaks kah aadressi vahetama või?

"Himiline!"
"Himiline!"
"Himiline!"

Mii loeb kokku inimesi ajalehereklaamis.

Üks nunnu video ka. Sattusin selle peale siitkaudu, aga ma parem ei hakka So Sylvie'sse süvenema, sest sealt võib nii toredatesse kohtadesse jõuda. Kell on sada ja selg valutab ja aitab tänaseks.

Mirr nuias endale poes välja jäätisekarbi viie jäätisega ja kleepekatega. Leppisime kokku, et jagab kleepekad Miinaga. Oli kolm kleepsu, mis jagunesid võrdlemisi mõistlikult 2:1. Siis tekkis küsimus, et kuhu Mii kleepsu kleebib. Nagu ikka, et kõlvanud Mirrile ükski variant. Mänguköök, kuhu tavaliselt kleepekaid pagendatakse, oli tema väitel täis. Ja raamatukapi ukse sisemus, kust kleepsud kah ülemäära silma ei torkaks, Mirri meelest ei sobinud. "Ei, sinna ei saa, seal on mul üks pehmendus, et kui küünarnukk läheb vastu, siis pole valus."

Mis pagana pehmendus, küsisin mina. Ma polnud küll midagi märganud.

Läksime vaatama.

Võtsin ukse külge kleebitud pehmenduse kähku ära.

Mis see oli?

Pesukaitse.

Slava bogu, tõ prišol!

Kuna lollused ja ajaraisk on meie peres rohkem minu, Tarmo, rida, siis palus Triibik, et ma sellest sõgedast Austraalia teleshowst siia oma käega kirjutaksin.

Idee on lihtne: tuntud koomik/näitleja/raadiohääl saadetakse kostüümis publiku ette keset lava koos dekoratsioonide ja näitlejatega, kes tervitavad teda lausega "Thank God you're here!" ja ohvril ei jää üle muud kui improviseerida.

Austraallastel tuleb see jube hästi välja, aga ka venelastel on mitu helget hetke.

Kaks õhtut jälle raisus.

PS Ai, pagan, meremehesketši unustasin. Selleta küll ei saa. Ahjaa, see ka. Ja see. Ühesõnaga, vaadake kõiki :)

Lapsed ajavad hulluks. Haltuura on kultuura, aga kurnab. Aga lolli lõusta ja jutuga Mari-Leen vaadaku siit, kuidas rokkima peab. Ja üks teine Soome lugu veel.

Ühe mõtte lisaksin siia võib-olla juurde.

Üks kaunis klimberdus ka.

Eeh, olengi sisse imetud jälle. Sest siin on nii palju elegantseid mehi.

Näiteks see.

Ja see.

Miina on juba mitu hommikut järjest pükse jalga sikutades pahur olnud. Sikutab-sikutab ja venitab ja poriseb, et püksid ei ulatu enam sokkideni. Siis jagasin ise ära ja nentisin: "Kuule, Mii, sa oled ju lihtsalt kasvanud!"

Mii on meie pere kiiresti riide panemise meister. Saateks "maiiiise!". Mirriga küll siukest maiiiiset polnud, aga teda tuleb ka tänini riidesse aidata, et kunagi üldse uksest välja jõuda. Aga Miina maiiiisede peale on Mirr õppinud kähvama: "Maize on läti keeles "leib"."

Aga muidu ikka trullalllaa, mis sest, et tähtaeg läheneb ähvardaval kiirusel. No kui sulle tuuakse poest just akuraatses konditsioonis vanilli-kohvi jäätis (pehme, karbinurgast voolab välja juba) ja hommikusöögilauas loetakse lehest, et Loomingu Raamatukogus on ilmunud Griškovetsi mononäidendite tõlge hinnaga 19 krooni, siis ei saa ju olla muud kui trullallaa! Griškovetšist pikemalt siin.

Mul on nii hea meel, kui mulle moosi kingitakse. Tõsi, praegusel õgimisjärgsel ajal on pannkookide peale mõtlemine keelatud, aga moos on nunnu. Vana-aastaõhtul sain ühe suure purgi - ja täna, kui Miiga oma poeringilt naasime, ootas meid koridoris meie armas kutsutädi, käes purk vaarikamoosi. Et pojal aias vaarikad ja tema kinkis kõigile naabritele. Kas pole venelased armsad?

Kutsutädil on nunnu ümmargune kutsu, kelle ta varjupaigast võttis, ja helge olek ja 80 eluaastat turjal ja minuga ühel päeval sünnipäev. Ja me juba mitu aastat õnnitleme, patsutame ja koogitame-lilletame teineteist - aga tema nime ma, juhmard, ei tea. Nüüd oleks juba väga piinlik küsida ka. Aga küll ta on üks tore ja optimistlik memm. Vana aasta viimasel päeval, kui ma korraks läbi lörtsi poodi kappasin, ise juba natuke närviline ja torssis (pidev mode), lobises tädike kõrvaltrepikoja ees kellegi härrasmehega ja tsiteeris talle Puškini talveluuletust!

Pugin mina siin arvuti taga rosoljet ja loen toredat artiklit ilukirjandusest nopitud toiduretseptidest.