Jajah, kui oled toidupoes kaenla alla surunud kolm pudelit roosat Provence'i veini ning krabanud kähku kokku mõned hõrgud juustud ja suundud siis kassasse, ilmneb, et iga kassa ees seisab neli-viis prantsuse penskarit, käes vähemalt vöökohani ulatuv ratastega hiilgelkott, mis on toitu pungil. Ja kuna sul tuleb lennuki peale lipata, siis viid veinid viisakalt peaaegu õigesse kohta tagasi ja juustu suskad kalapulkade letti.

Lennujaama poest ostad elu esimesed Godiva šokolaadid. Olla maailma parimad. Näis. Ja Lafayette'i kaubamajas näpid elu esimest kašmiirsviitrit ja mõtled, et järsku. Aga mõistus tuleb koju. Kõige toredam oli ikkagi lastele mänguasju osta. Ja näha, kuidas Mirr oma Littlest Pet Shopi loomakribalatega PÄEV OTSA mängib. Sest lasteaiast tuli ju koju jääda. Kuidas sa lähed lasteaeda, kui siuksed nunnud sul kodus on. Aga kui eile õhtul hakkas jutt, et paha on olla ja peab täna kah koju jääma, siis muutusin vanaks heaks kurjaks emmeks.

Nizzasse jõudmisel sadas. See oli mulle täielik mats. Ma arvasin, et Nizzas ei saja eluilmaski. Naiivitar.

Jajah, aga siin on vahepeal uued tähtkujud tekkinud. Ja tänavune aasta olla pornos, ei, spordis väga edukas olnud.

Hiljem: pagan, Kaljulits oli juba ära parandatud ...

Mii näeb lehes väikest Pronksmehe pilti. "Vaata, üks must kana, kes naerab ja räägib!"

Just siis, kui elu on mõnusalt rööpasse loksunud, võimaldades sulneid õhtuid voodis lugedes veeta, just siis tuleb üks ootamatu põnts. Lõbus ja üllatav põnts küll, aga ikkagi selline, mis mind, kodukana, küüneservi nakitsema ajab. Ja sunnib keset päist päeva väikse valge veini koos mulliveega alla kummutama. Ma ei luba, et see klaasitäis jääb viimaseks.

Äh, pagan, nüüd ma hakkasin luksuma ka. Klassikaline pätinna.

Kodukontori võlud: haarad külmkapi tagant wok-panni ja viskad kümne minutiga valmis kuskilt loetud õunawoki. Pann kuumaks, veidi võid peale. Hapukad õunad koorida ja viilutada, mõni minut wokkida. Peale raputad suhkrut, kardemoni ja kaneeli ning segad tasakesti läbi. Kui nüüd juurde oleks olnud panna väiksemat sorti lahmakas vaniljejäätist, siis oleks juba LIIGA hea olnud ja töömoraalile hävitavalt mõjunud. A nüüd oli lihtsalt VÄGA hea.

Eilne päev olnuks perfektne, kui ma poleks oma päikseprille Kolga mõisa poodi unustanud. Käed kõrrejooke, kukleid ja rahakotti täis, jätsin vist leti peale. Kõiges oli süüdi mõisa restoran, mis otsustas broneeritud olla. Küll õhtust, aga nagu koristajamutt ütles, ettekandjal pole aega meid teenindada.

Aga enne seda jalutasime Kuusalu kandis metsas. Ettekääne oli seente otsimine, aga me ei võtnud seda tõsiselt, vedrutasime pehmes samblas, mõnulesime päikese käes ja korjasime neid väheseid pohli, mida metsal meile pakkuda oli. Kuna Mii jäi autos magama, tegime enne Kolgat tiiru Käsmus ja Võsul. Kummaski olen väiksena õige mitu suve veetnud - elagu nõukogude süsteem ja asutuste puhkekodud. Käsmu pole ma juba oma viisteist aastat sattunud. Heldene aeg, kui kaunis seal oli! Ahhetasin ja ohhetasin ja ainus korrektne iseloomustus tundus: "Nagu Soomes!"

Aga see päikseprillikadu - see oli raudselt kättemaks mu edevuse eest. Inimene ostab augusti lõpus endale uued šefid shade'id, kus see alpuse ots! Aga mul on nüüd uusi vaja ju! Kohutav.

Ma lähen nüüd ära laadale. Vaja on osta sinki ja esemeid.

Pärast: hurraa, prillid tulid autost lagedale! Ei mingit kättemaksu ega moraali.

Ai, kui seksika retsepti ma täna Naminamist leidsin! Väsimus ja tüdimus olid paugupealt pühitud. Niisiis, õuna-hallitusjuustu kook. Kate koosnes neljast viilutatud magusast õunast, mille peale tuli raputada teelusikatäis jahvatatud kardemoni ning peale tükeldada 100-150 g hallitusjuustu. Põhja retsepti ma siia ei pane, liiga rasvane ja magus tuli. Järsku hoopis lehttaignaga teha. Aga kate - see oli oluliselt saatuslikum kui pühapäevapärastlõunane piparmündinaps!

Tavaliselt mõjuvad naisteajakirjad mulle ergutavalt ja raamatud uinutavalt. Aga eile öösel kell pool kolm pidin tule põlema panema ja une tulekuks Vogue'i lugema (oh Betty, ma olen endistviisi nõretavalt tänulik), sest äsja lõpetatud raamat ei andnud mulle rahu. Esimest korda elus tundsin, et pean otsast alustama, muidu ei saa olla. Ja öösel polnud selleks õige aeg. Aga mingid asjad jäid kirvendama, mingid asjad vajasid ka lõpuks selgunud asjade valgel klaarimist.

Ameerika kirjanduse noor esipaar on mulle ikka väga sümpaatne. Kraussist on siin üks lugu. Ja Jonathan Safran Foeri "Everything is Illuminated" mõjus mulle peaaegu samasuguse laksuga. Tema oli asja veelgi ambitsioonikamalt ette võtnud, mis oli ühtaegu hea ja mitte nii hea. Aga ikkagi. Nad seal ikka oskavad! Samanimeline film on ainult üks liin raamatust.

Imelik aasta on, mingi endasse vaatamise ja otsuste langetamise aeg. Ja need raamatud on täpselt selle aja raamatud. Need kaks olid mul parajad fiksatsioonid - ühe tellisin Krisostomuse kaudu, teise kinkis mulle armas sõber, kes loeb mu soove silmadest (no ütleme nii, tegelikult oli meil sellest teosest juttu). Ja oma kolmanda fiksatsiooni pean vist ikka ära tellima, muidu ei anna rahu. Kuigi südamest aadrit lasta saab selle saatel ohtralt. Ma pole Didioni vist üldse lugenudki, aga miskipärast tunnen, et seda peab. Paar linki veel.

Kummaline aasta. Alpus ja aplus suureneb pidevalt, aga teises suunas jälle mingi tung sügavuse ja lihtsuse järele. Ma ikka väga loodan, et ma ei pea kummastki loobuma. Olen alles frukt.

Annushka vahendusel.

Üks mu lemmiksketše. Johnny Depp perverssete meesterätsepate küüsis.
Ja üks pisike Björk ka.

Sõbranna Sandra oli pannud Mirjamile lasteaia kappi kauni kaardi sõnadega, et tema tuleb ööseks meie juurde. Kui lubatakse. No me vaatame seda asja, ta pole kunagi olnud. Aga Mirr kirjutas talle nüüd arvukalt kaarte vastu.

Esimene.
SANDRA.TULEP.MIRJAMI.JURDE.ÖÖSEKS.KUI.LUBATAKSE. SIIS SANDRA. MAGAP.PÕRANTAL.MADRATSIPEAL.JA.VATAP.ET.MIINA.VOTST.VÄLJA.EI TULES!JAKUI.TULEB.SIIS.SANDRA.PANEP.UKSE KINNI.JA.PANEP.MIINA.VODISE.TAKASI!

Teine.
SANDRA.JÄB.MIRJAMIJUURDE.ÖÖSEKS.JAME.TEME.DISKOT!

Selle juurde on joonistatud kaks ühesugust tuuletüdrukut Sandra ja Mirjam ning väike Miina. Ja all on ruuduline põrand. Ja üleval on diskopall.

Complaining

Always complain in a slow, low voice. If you start in a screech, you will have nothing to crescendo up to.

Understanding your silhouette

"A woman's dress should be like a barbed-wire fence: serving its purpose without obstructing the view." (Sophia Loren)

Ma arvan, et see raamat täitsa meeldiks mulle. Kapilehtsaba nagu ma olen.

Vanainimese virin - selg valutab. Kaks varianti, kas olen ära tõmmanud või mingi neeruvärk. Vänged unguentumid pole suurt aidanud, täiesti ebaseksikas villane rätik tagumiku ümber kah mitte. Olin valmis juba vajalikku purgikest kähku kuhugi toimetama, a siis öeldi, et hommikusest.

Ei tohi haigeks jääda. Homseks ennustab Pilvi Kirsi saunapidu, kus tuleb ju triksis-traksis olla, lumme hüpata ja laual tantsida. Ja tšikkide narivoodi nõuab eneseületuslikku haltuura vuhkimist. Ma mõtlesin enne õudusega, et püstitame nari, aga Mii keeldub seal järsku magamast. Õnneks on säärased hirmud alusetuks osutunud. Pärast kümnepäevast edasi-tagasi seerimist võttis tädike kätte ja otsustas hakata rahumeelselt omaette magama jääma. Ma nüüd kohe ootan õhtuid. Eile vaatasime lausa filmi, raamatukesed ootavad ilusti kummuti peal reas.

Defineeringem mõistet "õnn". Õnn on see, kui astud peaaegu puhtjuhuslikult Humanast läbi, satud Happy Houri peale, haarad riiulist täiesti elegantse liigutusega täisnahast, praktiliselt uued Vagabondi saapad, mis on number 38 (sa ise oled 39-40), nendid, et need istuvad nagu valatult - ja maksad nende ees kassas 12 krooni ja 80 senti.

Ja kõige krooniks on sul tagataskus mõtteke, et õhtul saab maisipulgakooki ja veini. Nirvants!

Kuna mu garderoobi sigineb järjest rohkem roosasid asju, sarnanen pensipõlves ilmselt Barbara Cartlandiga. Tema, muuseas, värvis ripsmeid saapaviksiga, sest tundelise inimesena valas ta ühtelugu pisaraid ja ükski ripsmetušš säärasele koormusele vastu ei pidanud. Saapaviks, see on hea mõte.

"French weemen 'ate toe cleavage but I sink of eet as ze second décolleté," states shoe designer Christian Louboutin in his heavily accented, almost pantomime French. "Ze point is, eet's more provocative to show a low toe cleavage zan eet is wearing sandals that reveal all. In flip-flops you see everything but zat ees not at all sexy."

See lihtsalt kõlas nii ilusti. Peaks kohe mingid kotad tuppa jalga panema. Istud arvutamise möšiinis oma varbadekolteega tükkis ja õhkad provokatiivset seksikust.

Kuna eilsest peost jäid pildid tehnilistel põhjustel tegemata (ärge kunagi ostke Nisu peatuse venkude putkast patareisid hinnaga kaks krooni tükk. Meie viimases hädas tegime - muid seal polnud -, ja saate aru, inimesed, faking AINSATKI klõpsu ei suutnud nad energiaga varustada), siis üks veike fotomeenutus eilsest sünnipäevalapsest juuli hakul oma suure õe sünnipäeval.

Miina küll väidab vaatamata põhjalikule ajupesule, et ta on nüüd kuuene. No õde sai kuueseks, kus siis temagi.

Kes võinuks arvata, et kesköötund leiab mind ja pereisa, läpakas süles, diivanil karaoket kõõrutamas? Bowie repertuaar läks meil minu arust päris hästi ("This is ground control to Major Tom" lausa kahehäälselt), Bacharach oli veidi keerulisem, aga selle hüvitasid Tarmo hingestatud tõlgendused The Smithsi ja The Cure'i hitiparemikust. Kui me aga itsitades, kuid seksikalt Prince'i "Kissi" säutsuma hakkasime, pistis noorem daam oma koikust midagi uniselt halama ja pidime vaiksemaks võtma.

Vahepeal oli meie tähelepanu köitnud ka tummprogrammil mängiv telekas, kus musitseerisid mikrofonpeaga ja helesinise nailonpalloniga mehed ja laulis keegi 70ndate lõpu sitskleidis brünett, mikrofonikolakas peos. Täielik karaoke! Aga siis hakkas mulle tunduma, et klaveril mängib Karel Gott. Panin hääle erutunult peale - ja pagan, ei olnudki Gott, oli hoopis Jobim. Ja kontsert koosnes bossadest. Nii hea asja olime maha kõõrutanud. Aga olgem ausad, ega me kah mingid papist poisid olnud.

Äratus oli ootamatult vara, kell seitse. Kuulsin mingit kolinat, arvasin, et Tarmo seab Miile lillekimpu valmis, aga see oligi juba sünnipäevalaps ise, kes oli elegantse liigutusega mäkud eemaldanud ja kolinal oma potikesse pissis. Üritasin teda veel magama suruda, aga varsti löödi uks lahti ja vastne kaheaastane nõudis: "Emme, issi, kus kingid on?" No ega ta ise poleks osanud, suurem õde, kes ei saanud eile suurest erutusest magamagi jääda, oli sosinal käsu andnud.

Tegelikult ei olegi Mii veel kahene. Kell kukub 13.53. Mäletan, et hommik oli vihmane ja kurvastasin, et lapsukesed peavad kooli minnes märjaks saama. Aga päeva peale tuli päike välja. Praegu särab kah ilusti, aitäh talle. Sünnipäevalaps on tubli. "Emme, tahan seda kollast pilli, mida saab pulgaga mängida!"