Kaks lahedat tšikki video pärast (kuigi see bändžoplõnin on nii jabur, et hakkab juba meeldima). Aga pärast seda noaloopimist ei saa kohe panemata jätta seda sensuaalset klibakat ühest mu lemmikfilmist. Vanessa on, jah, oluliselt nämmam kui Daniel, aga Daniel on mul jälle VANA lemparmees. Ja vana Marianne Faithfulli murduv hääl sobib nende kahe juurde väga hästi.

Nägin täna selle kevade esimest liblikat. Pruuni. Mis seal salata, veidi pettunud olin. Aga siis mõtlesin välja terve rea pruune asju ja kohe parem tundus. I'm thinkin ahjupiimamaitsega präänikud, I'm thinkin šokolaad, I'm thinkin latte, tume õlu, grill-liha ja piparkoogid Pipi stiilis keset suve. Iirised. Karumõmmid. Mu uus lemmik puuviljaleib.

Hommikul pärast Mirri lasteaeda viimist ja enne hambaarsti (kes mul kogemata põske puuris natuke - oleks võinud ikka rõnga kaasa võtta, et kohe ära insertida) tegin midagi koleväga tarka. Jalutasin mere äärde, juulitasin seal veidike, panin päikeseprillid pähe ja marssisin rõõmsalt vastu päikest tagasi. Eeh, preelest.

Mirri katsed Pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassi läksid sujuvalt üle suurepäraseks seltskondlikuks uitamiseks Kopli stalinistliku arhitektuuri pärlite vahel, jätkusid Kajaka turu kommiputka juures priisates (dziisös, millised imekommid ja -präänikud!) ning kaltsukast elu esimest kašmiirkampsikut soetades (19 krooni, ärge ajage naerma).

Laps koolist kätte saadud (pidi joonistama öökulli, kes mitmesuguste loomade soovituste saatel hernesuppi keedab. "Ma ei jõudnud seal kõike joonistada." - "No öökulli ikka jõudsid?" - "Ei." - "No hernesuppi siis vähemalt." - "Ei. Ma kõik teised loomad jõudsin, aga öökulli ja hernesuppi ei jõudnud.") ja Selverist head-paremat-parimat ostetud, jätkus seltskonnaüritus mu koduselt läbuses kodus.

Ai, tore oli! Selle öökulli ja hernesupi võivad need õpsid endale.

Õhtune varustus: Ruffino Chianti, aja- ja väärtkirjandus. Aga ka mälestus eilsest õhtust, kus tegin midagi tavatut. Jobutasin mitu tundi köögilaua taga ja kuulasin Fantaasia saadet. Ja õigesti tegin, nagu öeldakse.

Sest sealt tuli selline laul (bändilt ja lauljalt, kellest ma midagi kuulnud polnud. See videota singliversioon on puhtam, aga kontsertettekanne muidugi hingestatum. Sõnad siin veel ilusti kirjas.). Mäherdune magus valu (kirjutasin muidugi esiti "valus magu", no peab isegi kõige värelevamad hetked ära rikkuma)! Kuid ahjupiima maitsega präänik Kajaka turult - magusamgi veel!

Von Krahli teatri esireas istumisel on omad plussid ja miinused. Kõva pluss on muidugi Juhan Ulfsaki paljas ooberkörper suures plaanis silme ees vilkumas. Aga kui "Faustis" pritsis kintsu peale tervislikku täisteraputru, siis "Kajakas" on tõsine oht pihta saada toore böfstrooganoviga. No kui muidugi tavotist läikivad säärsaapad jalas on nagu mul, siis tõmbad pärast märja kaltsuga üle.

Kes hemorroidide all kannatab, võiks vist kummirõngakese istumise alla võtta, sest esimene vaatus kestab kaks tundi. Aga need tunnid läksid päris vilkalt. Ja tean juba mitut glamuurset daami, kes kavatsevad Lembit Ulfsaki kleidi pealt šnitti võtta.

Miina mõmiseb teki alt: "Meile tuleb täna õhtul KOLL!"
Emme: "Oda, ma panen puhta pesu selga!"

Ma olen nädal aega elanud õndsas usus, et kevad on juba käes. Mirjam ütles ju. Eelmisel teisipäeval. Et öösel ja puha. No täna siis selgus, et noor daam oli kalendrit natuke valesti vaadanud, mis on ju täiesti mõistetav.

Miina tahab viimasel ajal Oskar olla, eriti duši alt tulles, kui ma ta vannilina sisse mähin. Täna tahtis ta kah Oskar olla, kui nad Mirriga printsessi mängisid, aga Mirr ütles, et Oskar on poisinimi ja poisid ei taha printsessid olla. Ja Miinale pandi nimeks hoopis Anna. Ta on väga rahul! "Anna on väga tore olla."

Mõni nädal tagasi pakkus mulle palju lusti otsing, millega siia oli satutud. "Anaalne rõõm"! Ükspäev taheti teada, kuidas lüüa jalaga - ja täna, kuidas teha maasikat! No kuulge, noored. Minu ajal polnud mingit guuglit, aga kõik, mis vaja, sai tehtud.

Üllatavalt külm oli eile õhtul bussi oodata. Kui buss viimaks tuli, tühi, valge ja mõnus, ning ma oma uue raamatu kotist välja kraamisin, oli algus nii intrigeeriv, et tekkis kange himu sõita lõpp-peatusesse, võtta tops lattet, istuda uue bussi peale ja niimoodi paar ringi õhtuses Tallinnas ringi tiirutada.

Aga no parem mina võitis. Läksin ikka ujuma. Minu ampluaa on muidugi "tige kala" - vahtida kurjal pilgul noorpaare, kes vees ameledes mulle ette jäävad ja ei lase mul segamatult uhada. Kuid lõpuks jäi bassein tühjemaks ja õnnis tühjenemine toimus ka mu ajus.

Täna seevastu sulnis päike. Läksin rõõmsalt (!) hambaarstile, silmad suurema osa teest kinni, sest ei jõudnud päikeseprille otsida. Ja itsitasin rõõmsalt endamisi, pisarad silmanurgas. No mis teha, kevad mõjub mulle niimoodi.