Kus on lapse salasõna?

Miina sõrmed on kriipsulised nagu pisikesed kasepuud. Ja need lohukesed seal käeseljal - seal on kah kriipsud kolmes reas nagu mingid kirjad. Ehk peitub seal instruktaazh, kuidas teda õpetada iseseisvalt magama jääma? Sest meie tänane katse läks häbiväärselt lörri ja lõppes ikka seal, kus magamajäämised algavad, tissi otsas.

Esmaspäevane eskapaad oli edukas. Rahakott küll kannatas, aga oli temagi kasutamatusest konstipeerunud. Mu uued jalanõud - türkiissinised, jah, aga mitte ikka täpselt seda tooni, mida ma jumaldan - teevad mind Lionel Richie laulu "Ballerina Girl (You Are So Lovely)" vääriliseks. Aga see, et mu lemmikvärv on juba mitu aastat türkiis, on vist märk meelelaadi teatavast helgumisest. Kui võrrelda ammuse favoriidi tumesinisega.

Osturetkel omandasin veel kaks seksikat köögipintslit vana jubeda pintslikontsu asenduseks, millest viimati jäi pannile üks ruuge karv. Pintsel oli ikka juba nii ropp, et kemmerguhari tundus kah oluliselt apetiitsem. Ja ega see hennapunane toon - mälestus paarist juustevärvimisest - midagi juurde küll ei andnud. Nüüd jääb veel hõrk dilemma: kumb võtta esimesena kasutusele, punane või sinine?

Kamabatoonike on leidnud uue ägeda konkurendi - Marabou Dukati, mis lausa sulab suus. Mis tal viga sulada, kui rasvasisaldus on ligi 50 protsenti. Aga rasval ja rasval on ikka vahe ka. 50% searasva Dukati sees? Pühaduseteotus.