Nimemuutused

Mirjam otsustas blondile nukukesele, kelle näo ja juuksed ta oli näovärvidega ära mäkerdanud, uue nime panna. Et Anette. Küsisin lootusrikkalt, kas see nukk oli ikka see Atupa. Ei olnud, Stehva oli. Nii et Stehvast sai Anette, Steffi on Steffi ja Atupa ikka Atupa.
Et see Atupa tal ka meelest ei lähe. Nüüd muidugi mitte, aga nime sai nukk siis, kui Mirril oli kombeks kõiki asju täiesti teadvuse voolu abil ristida. No nii kolmepooleselt. Sest perioodist on pärit ka tihane Orakus ja tihane Kapp. Järgmisel korral olid tihaste nimed Orakus ja Tukk ja Kukk ja Kukelukk.
Sellesse loomeperioodi kuulub ka luuletus



"Jõuluvana, jõuluvana,
küll sa tood ka kinke pärast.
Sul on ilus kingikott,
selle peal on liibuv plott."

Ja luuletus kartuli sonkimisel

"Väike söögila,
ei ta pannud vastu.
Pöögila."

Laboratoorne töö nr 1 õnnestus: Anette nee Stehva juuksed said puhtamaks. Katseliselt tõestati, et palsam pehmendab ka nukujuukseid. Kind of.