Kirjanik ja muusika

Neile, kes viitsisid end "Lempriere'i sõnaraamatust" läbi närida (minu tutvusringkonnast vist kõva kaks inimest - pluss mu isiklik isa, kui mu mälu mind ei peta) - autor Lawrence Norfolk kirjeldab, mis helide saatel ta tööd teeb. Alguses on kohe kohv ja sigaretid, mis meenutab mulle eile öösel pooleli jäänud filmi. Et mul tukk peale tuli, pole Jarmuschi süü. Küll ma edasi vaatan. Thank god for piraatlus, kinno ma ju ei pääsenudki.
Norfolk oli vaatamata oma kuratlikult segastele romaanidele päris kena inimene. Üks kolmest briti kirjanikust, kellega ma olen kohvilauas istunud. Teine oli Tibor Fischer, morn kuju, kelle taldrikult ma esimest korda elus päikesekuivatatud hapukap..., hee, muidugi tomatit sõin. Ja kolmas grand old lady Doris L. Uhke värk, onju.
Hanif Kureishi kirjutas kunagi sealsamas Guardianis - näh, leidsin isegi üles, guugeldades kureishi guardian arvo -, kuidas talle nii hirmsasti meeldib Poola helilooja Arvo Pärt. Kui lehes avanes võimalus popkirjanikule küsimusi esitada, õelutsesin, et miks Kureishi oma lemmiku päritolu ei tea. Aga see küsimus jäi muidugi tsensorikääride vahele.

Miina hakkas täna roomama. Nagu partisan, kõhuli. No see roosa õhupall oli lihtsalt nii ilus, et pidi talle ligi pääsema.
Mina pean täna välja pääsema. Kasvõi roomates.