Kriibik

Esimese lapse aegadest küll ei mäleta, et sihuke retsimine oleks käinud. Nojah, siis tõmmati pudel rindu, ja asi vask. Ja seda pudelit võis anda ükskõik kes. Aga nüüd on mu käsivarred ära kriibitud. Kubemepiirkonnas käib imetamise ajal selline jalgadega sebimine ja tagumine, et tänan jumalat, et mul mune pole. Sest vabast nibust sikutamine on juba paras katsumus. Ükskord oli nii valus, et hakkasin nutma! Tummalt, sest pidi ju vait olema. Grotesk. Rinnahoidja õlapaeltega lastakse pidevalt ragulkat.
Mis veel (kui juba kitumiseks läks) ... Eile leidsin köögipõrandalt paraja pahmaka Mirri juukseid. Eks ikka Miina oli kiskunud. Tarmol kõrv valutab eilsehommikusest sikutamisest. Ükskord oleks mul äärepealt kilpnääre eemaldatud - küüned saadi alla. Ja kui ta voodi teisest otsast mu kaenlaalust sünnimärki silmab ning verejanulisel ja ühtlasi rahuloleval urinal minu poole roomama hakkab, siis on ikka jube küll.
Ühel hommikul ei saanud ma last magama ja kasutasin seda aega, mil ta voodis tiirles, luuletamiseks. (Kell pool seitse hommikul. Jube peen. Kusjuures tuli tõlkida "As Time Goes By" esimene salm, säilitades sõna "fundamentals". Noh et oleks tüvi "fundamentaalne". Vihjeks olgu öeldud, et aeg mööda läeb, fundamentaalne ausse jääb.) Pegasuse varjust ei märganudki, et Miina oli end risti pööranud ja peksis Tarmot jalgadega näkku. Kusjuures Tarmo magas rahumeeli edasi!
Ükskord jäi mulle Miina hammastest või küüntest käe peale PUNN. Ehk on mu laps SÄÄSK?