Kristi Luige ameeriklasest peika Tim kiidab oma blogis Eesti jäätist, mis olla kui võimsa vungiga sportauto muruniiduki (=Ameerika jäätise) kõrval. Heldus, kohutav jätaisu tuli peale, tappeeeev! Ja kapp on tühi mis tühi. Ah, mu lemmikjäätist kapist ei saagi. Selle söömiseks tuleb kooberdada Kristiine keskusse, otsida üles Itaalia jäätise lett ning paluda sealt alandlikul-võidukal-ootusrikkal-sülgenõristaval pilgul üks tuututäis metsamarjajäätist. Või mustsõstra. Või mis nad seal ongi.
Marja omad on seal kõige nämmarimad. (Jube, sülg voolab sülle praigast! Peaaegu.) Ükskord proovisin Kinder Suprise'i nimelist, aga see oli mingi lääge jura. Nagu ka tiramisumaitseline. Tiramisumaitselised asjad on üldse haruharva õige tiramisu maitsega, eks ole ju.
1) Tuleb osta jäätist.
2) Tuleb leida põhjus tiramisut teha.
3) Tuleb osta suvemaja.
Esimesed kaks on oluliselt kergemad asjad kui see kolmas. Pärast Lupetta maakodus käimist olen nagu ära tehtud. Söön palderjani (kräääunun!) ja joon veini, et maakoduigatsust vaigistada. Onan ringi kinnisvaraportaalides ja erutan end rootsipunaste majakestega. See jama tuleb ära lõpetada, sest lähiaastatel pole meil tõesti võimalust kinnisvara soetada. Ja see majake peaks olema ILUS, mitte mingi peldik. Juba difoolt korralik, sest meist, töllakatest, pole ju mingeid renoveerijaid. Ja tahaks ju kohe puhkama hakata, mitte lammutama ega kaevama. Ja ta ei tohiks olla väga kaugel. Ja. Ja.
Eh. Pagan. Peab ikka rohkem jäätisest mõtlema. Kõht koriseb juba, aga mis siis. Elu parimad jäätised? Needsamad Kristiine omad. Siis Ingmani tiramisumaitseline (näh, ikka mõni meeldis küll). Ingmani (või Valio?) kohvijäätis. Jõhvi Piima Jänks. Kirsi-Egoist.
Ehh, mis ma siit leidsin veel. Kohvituutu. Geisha-tuutu. Vigiviiiiii...
Tundsin jubedat kergendust, kui reklaame vaadetes nii seksikas tundunud Häägen Dazs mulle mingit erilist muljet ei avaldanud.
Nüüd meenus see Harju tänava vabaõhukohvik, kus tuli pool tundi sabas seista, et oma vahvlitopsi kätte saaksid. Meenub jäätisekulp, mida valges kitlis mutt vahepeal veekausi sisse torkas. Pisike alumiiniumlusikas, millega riivitud šokolaadi peale puistati. Puistati ja siis vajutati veel takka. Aga šoks kippus ikkagi tuulega laiali lendama.
Sooja limonaadi joomine papptopsikust. Rannas. Ja see oivaline papptopsiku maitse.
Marja omad on seal kõige nämmarimad. (Jube, sülg voolab sülle praigast! Peaaegu.) Ükskord proovisin Kinder Suprise'i nimelist, aga see oli mingi lääge jura. Nagu ka tiramisumaitseline. Tiramisumaitselised asjad on üldse haruharva õige tiramisu maitsega, eks ole ju.
1) Tuleb osta jäätist.
2) Tuleb leida põhjus tiramisut teha.
3) Tuleb osta suvemaja.
Esimesed kaks on oluliselt kergemad asjad kui see kolmas. Pärast Lupetta maakodus käimist olen nagu ära tehtud. Söön palderjani (kräääunun!) ja joon veini, et maakoduigatsust vaigistada. Onan ringi kinnisvaraportaalides ja erutan end rootsipunaste majakestega. See jama tuleb ära lõpetada, sest lähiaastatel pole meil tõesti võimalust kinnisvara soetada. Ja see majake peaks olema ILUS, mitte mingi peldik. Juba difoolt korralik, sest meist, töllakatest, pole ju mingeid renoveerijaid. Ja tahaks ju kohe puhkama hakata, mitte lammutama ega kaevama. Ja ta ei tohiks olla väga kaugel. Ja. Ja.
Eh. Pagan. Peab ikka rohkem jäätisest mõtlema. Kõht koriseb juba, aga mis siis. Elu parimad jäätised? Needsamad Kristiine omad. Siis Ingmani tiramisumaitseline (näh, ikka mõni meeldis küll). Ingmani (või Valio?) kohvijäätis. Jõhvi Piima Jänks. Kirsi-Egoist.
Ehh, mis ma siit leidsin veel. Kohvituutu. Geisha-tuutu. Vigiviiiiii...
Tundsin jubedat kergendust, kui reklaame vaadetes nii seksikas tundunud Häägen Dazs mulle mingit erilist muljet ei avaldanud.
Nüüd meenus see Harju tänava vabaõhukohvik, kus tuli pool tundi sabas seista, et oma vahvlitopsi kätte saaksid. Meenub jäätisekulp, mida valges kitlis mutt vahepeal veekausi sisse torkas. Pisike alumiiniumlusikas, millega riivitud šokolaadi peale puistati. Puistati ja siis vajutati veel takka. Aga šoks kippus ikkagi tuulega laiali lendama.
Sooja limonaadi joomine papptopsikust. Rannas. Ja see oivaline papptopsiku maitse.
posted by triibik at
12:38 PM
8 Comments:
Et sind mitte liiga kadedaks teha, ja et sa ei arvaks, et kõik piparkoogimajakestes suvitavad, siis meie suvekinnisvara on just selline, mida sa ei tahaks. Aga jumalik, keegi õnneks ei kaeva ega kopsi. Eriti mõnus on kui keegi linnast jäätisega tuleb. Vahel ei ole see veel jõudnud üles ka sulada.
By
Terje, at 5:25 PM
ega ei arvagi. aga unistuste maja võib ju ilus olla, eks ;) võimalused ja reaalsus on iseasi. tegelikult lösutaksin ükskõik kus. tahaks lihtsalt linnast ära. sel aastal iseäranis kangesti.
By
triibik, at 6:09 PM
See on muidugi kummaline, aga nüüd kus mul on enam-vähem 100% vaba voli maale minna ja tulla nagu ise tahan, siis ma äkki enam ei tahagi. Varem tahtsin ikka igal vabal hetkel.
Ja veel, kui suviti käia, siis maja iseenesest ei tähendagi midagi, kõige olulisem on, et oleks palju ruumi, oleks muru ja poleks sääski.
By
Terje, at 8:36 PM
mähel näiteks, kus naabri raadiost ja nuuskamisest nagunii ei pääse aga ikkagi on mõnus, on loodud selline suvitusrajooni boonus, et jäätiseauto sõidab ringi pühapäeviti range järjekindlusega igal tänavajupil. juba kolmandat aastat ja ilmselt sõitis ta kraavi premia oma, mis vahepeal ka püüdis laupäeviti samale piirkonnale läheneda. tore on seejuures, et ta toob joostes kokku "pool küla". kõikvõimalikud püsiautoputitajad ja naabriga pidevalt 600 m2-se krundi saagikust arutavad tüübid jooksevad tänavanurgale kokku kui jäätiseauto pasundamist kuulevad. ja seda täie teadmise juures, et ta tuleb raudselt kõikidesse tänavatesse. ja muidugi oma rollis täiesti sees olevad mutid vahel õiendavad õlitoredate jäätiseonudega, et need eelmisel laupäeval nende aiast mööda olid sõitnud, nii et nad kasvuhoonest välja ei jõudnud ja jäätisest ilma jäid...oi, mähel on kõigele vaatamata tore. lihtsalt harjunud peab olema.
By
Anonymous, at 10:26 PM
ohh seda harju tänava jäätist ma ka mäletan ja kõige suurem hirm oli järjekorras seistes see, et kas ikka jätkub või pannakse sinu nina alt luuk kinni....
By
krista, at 11:07 PM
mina mäletan, et millegipärast alati vihma kallas kui ma seal harju tänaval mäe otsas jätsisabas seisin. kaaluga müüdi, olenevalt taskurahast sai kas suure kuhjaga või tagasihoidlikuma koguse jäätist. kuskilt on nagu meeles, et maksis 45 kopkat, ei teagi siis, kas kuhjaga või ilma. ja riivitud šokolaadi puistati ka peale.
meil on ka ilusa asemel suht kole suvemaja, aga õues on ikka mõnus pikutada. kuigi vahel tuleb tahtmine, et võiks mingi superilus majake olla hoopis.
By
maris, at 11:19 PM
ma seda harju tänava jäätist ei tea. no viljandis lihtsalt polnd harju tänavat. kui mina jäätis mäletan siis oli eskimo, jube hea jäätis, teist sellist pole elu sees saanud. need praegused samanimelised on üsna tublid koopiad, aga mitte see. tollel jäi paber jäätise külge kinni ja et midagi raisku ei läheks, siis lutsutasime õega selle paberi ka ära. aa täna tegime hoopis jätsi kokteili, mõnusalt jahutav
By
ingrid, at 11:51 PM
Aga nüüd on ju tagasi PULGAJÄÄTIS REGATT! Maitseb täpselt samamoodi, sulab täpselt sama kiiresti ja pulgal on pulga maitse. Uskumatu! Ainus erinevus "vanast ja heast" ongi see, et paber on moodsam ja ei jää jäätise külge kinni. Ohh, ma lähen nüüd poodi.
By
Anonymous, at 1:47 PM
Post a Comment
<< Home