uus aadress: kodutriibik.wordpress.com

2007-04-02T20:05:00.000+03:00

2007-03-27T22:46:00.000+03:00

Kaks lahedat tšikki video pärast (kuigi see bändžoplõnin on nii jabur, et hakkab juba meeldima). Aga pärast seda noaloopimist ei saa kohe panemata jätta seda sensuaalset klibakat ühest mu lemmikfilmist. Vanessa on, jah, oluliselt nämmam kui Daniel, aga Daniel on mul jälle VANA lemparmees. Ja vana Marianne Faithfulli murduv hääl sobib nende kahe juurde väga hästi.

2007-03-27T19:18:00.000+03:00

Nägin täna selle kevade esimest liblikat. Pruuni. Mis seal salata, veidi pettunud olin. Aga siis mõtlesin välja terve rea pruune asju ja kohe parem tundus. I'm thinkin ahjupiimamaitsega präänikud, I'm thinkin šokolaad, I'm thinkin latte, tume õlu, grill-liha ja piparkoogid Pipi stiilis keset suve. Iirised. Karumõmmid. Mu uus lemmik puuviljaleib.

Hommikul pärast Mirri lasteaeda viimist ja enne hambaarsti (kes mul kogemata põske puuris natuke - oleks võinud ikka rõnga kaasa võtta, et kohe ära insertida) tegin midagi koleväga tarka. Jalutasin mere äärde, juulitasin seal veidike, panin päikeseprillid pähe ja marssisin rõõmsalt vastu päikest tagasi. Eeh, preelest.

2007-03-24T16:47:00.000+02:00

Mirri katsed Pelgulinna gümnaasiumi kunstiklassi läksid sujuvalt üle suurepäraseks seltskondlikuks uitamiseks Kopli stalinistliku arhitektuuri pärlite vahel, jätkusid Kajaka turu kommiputka juures priisates (dziisös, millised imekommid ja -präänikud!) ning kaltsukast elu esimest kašmiirkampsikut soetades (19 krooni, ärge ajage naerma).

Laps koolist kätte saadud (pidi joonistama öökulli, kes mitmesuguste loomade soovituste saatel hernesuppi keedab. "Ma ei jõudnud seal kõike joonistada." - "No öökulli ikka jõudsid?" - "Ei." - "No hernesuppi siis vähemalt." - "Ei. Ma kõik teised loomad jõudsin, aga öökulli ja hernesuppi ei jõudnud.") ja Selverist head-paremat-parimat ostetud, jätkus seltskonnaüritus mu koduselt läbuses kodus.

Ai, tore oli! Selle öökulli ja hernesupi võivad need õpsid endale.

Õhtune varustus: Ruffino Chianti, aja- ja väärtkirjandus. Aga ka mälestus eilsest õhtust, kus tegin midagi tavatut. Jobutasin mitu tundi köögilaua taga ja kuulasin Fantaasia saadet. Ja õigesti tegin, nagu öeldakse.

Sest sealt tuli selline laul (bändilt ja lauljalt, kellest ma midagi kuulnud polnud. See videota singliversioon on puhtam, aga kontsertettekanne muidugi hingestatum. Sõnad siin veel ilusti kirjas.). Mäherdune magus valu (kirjutasin muidugi esiti "valus magu", no peab isegi kõige värelevamad hetked ära rikkuma)! Kuid ahjupiima maitsega präänik Kajaka turult - magusamgi veel!

2007-03-23T10:41:00.000+02:00

Von Krahli teatri esireas istumisel on omad plussid ja miinused. Kõva pluss on muidugi Juhan Ulfsaki paljas ooberkörper suures plaanis silme ees vilkumas. Aga kui "Faustis" pritsis kintsu peale tervislikku täisteraputru, siis "Kajakas" on tõsine oht pihta saada toore böfstrooganoviga. No kui muidugi tavotist läikivad säärsaapad jalas on nagu mul, siis tõmbad pärast märja kaltsuga üle.

Kes hemorroidide all kannatab, võiks vist kummirõngakese istumise alla võtta, sest esimene vaatus kestab kaks tundi. Aga need tunnid läksid päris vilkalt. Ja tean juba mitut glamuurset daami, kes kavatsevad Lembit Ulfsaki kleidi pealt šnitti võtta.

2007-03-22T09:04:00.000+02:00

Miina mõmiseb teki alt: "Meile tuleb täna õhtul KOLL!"
Emme: "Oda, ma panen puhta pesu selga!"

2007-03-21T12:05:00.000+02:00

Ma olen nädal aega elanud õndsas usus, et kevad on juba käes. Mirjam ütles ju. Eelmisel teisipäeval. Et öösel ja puha. No täna siis selgus, et noor daam oli kalendrit natuke valesti vaadanud, mis on ju täiesti mõistetav.

Miina tahab viimasel ajal Oskar olla, eriti duši alt tulles, kui ma ta vannilina sisse mähin. Täna tahtis ta kah Oskar olla, kui nad Mirriga printsessi mängisid, aga Mirr ütles, et Oskar on poisinimi ja poisid ei taha printsessid olla. Ja Miinale pandi nimeks hoopis Anna. Ta on väga rahul! "Anna on väga tore olla."

2007-03-20T14:47:00.000+02:00

Mõni nädal tagasi pakkus mulle palju lusti otsing, millega siia oli satutud. "Anaalne rõõm"! Ükspäev taheti teada, kuidas lüüa jalaga - ja täna, kuidas teha maasikat! No kuulge, noored. Minu ajal polnud mingit guuglit, aga kõik, mis vaja, sai tehtud.

2007-03-20T13:23:00.000+02:00

Üllatavalt külm oli eile õhtul bussi oodata. Kui buss viimaks tuli, tühi, valge ja mõnus, ning ma oma uue raamatu kotist välja kraamisin, oli algus nii intrigeeriv, et tekkis kange himu sõita lõpp-peatusesse, võtta tops lattet, istuda uue bussi peale ja niimoodi paar ringi õhtuses Tallinnas ringi tiirutada.

Aga no parem mina võitis. Läksin ikka ujuma. Minu ampluaa on muidugi "tige kala" - vahtida kurjal pilgul noorpaare, kes vees ameledes mulle ette jäävad ja ei lase mul segamatult uhada. Kuid lõpuks jäi bassein tühjemaks ja õnnis tühjenemine toimus ka mu ajus.

Täna seevastu sulnis päike. Läksin rõõmsalt (!) hambaarstile, silmad suurema osa teest kinni, sest ei jõudnud päikeseprille otsida. Ja itsitasin rõõmsalt endamisi, pisarad silmanurgas. No mis teha, kevad mõjub mulle niimoodi.

2007-03-18T17:42:00.000+02:00

Meeleheitel kodupee taipas lollile larhvile vaatamata lumehelbekese kostüümi nagisse jätta ja sukelduda ilmastikupornosse, seljas võidunud, et mitte öelda ropp jopp. Ja targasti tegi. Sest troll poetas mind Lille peatuses maha ja siis - mauhh! vasak külg märjaks.

Jajah, raamatupoest tuli muidugi soetada ka endale midagi ja plaadipoes kurjalt naerda, vaadates 550-krooniseid "Seksi ja linna" hooajabokse.

Aga ma ei tea kedagi teist, kes silmaks lasteraamatute osakonnas ilusat roosat köidet ja loeks esimese plaksuga pealkirjaks "Printsess Eesnahk".

Millega see kõik lõpeb? Õudne. Muidugi saaksin arstilt kergesti diagnoosi, ma tean küll. Tourette'i sündroomiga kaasnevaid tõmblusi pole veel täheldanud, seega lihtsalt koprolaalia.

2007-03-17T11:11:00.000+02:00

Langetanud otsuse, et Mirr köhib eelkooli minekuks ikka liiga kõvasti, tundsin, kuidas hommik paika loksus. Õnnis uimlemine, laps kaisus, käkid teleka ette, kohv korisema (kardemonile lisaks panin sisse kakaopulbrit ja tšillit, väga kepsakas sai), öösärk seljast, toariided selga, alla lehtede järele, toariided seljast, öösärk selga, meeldivad dilemmad (kaks või kolm võileiba? üks padi või kaks? kumb leht enne?) - ja õdus sinivalge pesa, kohv, mitu artiklit Kristian Smedsist ja mõnus vibin, et järgmine nädal lähengi ju "Kajakat" vaatama. Kaks "Tallinna" kommikest oli kah veel alles. Mmuah. Olen naasnud inimeste ridadesse. Eile oli küll tunne, et olen kuri klots.

2007-03-14T09:12:00.000+02:00

Meid oli eile kutsutud suurepärasesse Kidszone'i mängutuppa sünnipäevale. Käisime siis naistrioga, issi oli tööl. Sinna minnes olin küll võrdlemisi räbalas seisundis ja kujutasin ette, kuidas ma iiveldusega võideldes pean Miina järel lippama. Aga õeksed said ilma minuta suurepäraselt hakkama, hõrk tordilõik mõjus täpselt nii, nagu ta minu puhul ikka mõjub - toniseerivalt -, ja ühel hetkel avastasin endki liumäest alla laskmas. Vahepeal lösutasin täispuhutava lossi eestrepil ja mõnus tukk tuli peale. No ja muidugi mu lemmik - pallimeri, kuhu saab mauhti! pea ees sisse hüpata, lauldes: "Laintesse HEI-dan end!"

Õhtu tipphetked möödusid siiski selles hirmsas vingerdavas torus, millest meist ükski eelmine kord alla ei julenud lasta. Kõige toredam oli muidugi see, et Mirr sai hirmust üle ja tuiskas sealt, juuksed püsti ja elekter särtsumas, tosin korda alla. Ja ega ma kah kehvem vend olnud. Aga särakat saab seal ikka võimsalt.

Täna hommikuks oli Mirr Miinalt köhateatepulga üle võtnud, nii et ees seisab meeleolukas tööpäev kahe kraakleva lapsega. Avastasin, et Mirr on kinnitanud tüdrukutetoa ukse külge sildi "TKK Mirjam on kodus".

Mina: "Mida see TKK tähendab?"

"Tema Kuninglik Kõrgus."

2007-03-11T23:55:00.000+02:00

Mul on karvane kahtlus, et see kosmeetik, kelle juurde ma viimased kaks korda sattunud olen, on sadist. Kaunis morn, ei, kole morn maadam, nalja ei mõista. No muidugi, kes see siis säärases pühamus, selles karvade katkumise ja punnide pigistamise pühapaigas nalja tohib teha. Siin peab olema kuss ja vaikselt 10 cc "I'm not in love'i" kuulama. (Sedapuhku mul plaadiga siiski enam-vähem vedas. Ei olnud ei vaalalaul ega newage-inin, vaid sensuaalsemad lapsepõlvešlaagrid.)

Nojah, sadist, kosmeetikus peabki kõva ports sadisti olema. Aga, sa vana uss, kus masseerib hästi. Õuh. Tõsi, miskipärast jäi näo massaaž ära, sest ta oli väga targasti (ja mu enda palvel, mis seal salata) ehitanud mu näkku umbes tordikõrguse muumiamaski ja enne seda tegi ta seal ainult laastamis-, mitte taastamistööd. Seda kompenseeriti siis, nagu selgus, õla- ja dekolteemassaažiga. Õlavööd ja tiivanukke rutjus ta juba eelmine kord nii, et tänutundest kippus nutt peale. Aga see dekolteevärk tuli mulle kuidagi ootamatult, paar korda tahtnuksin talle vastu näppe virutada. Aga ei virutanud. Ja targasti tegin, ehhee ;)

Mu viimase aja lugemisrõõm nr 1 Krister Kivi meenutab "Eesti majas" Tai massaaži nii:

"Naine sikutab, venitab ja sõtkub. Ah et siis niimoodi oleksin ma ka kõik need aastad võinud oma keha pöörata. Ja niimoodi. Milline kasutult elatud elu. Tunnen end nagu tükk lambanahka, mis on lõpuks sattunud suure meistri kätte. Veidike venitamist veel ja ta valmistab minust ühe ilusa trummi."

2007-03-09T11:40:00.000+02:00

Hommik. Lähen Mirri üles ajama. Nagu ikka, ärkab hoopis Mii. Naeratab vahelduseks laialt - tavaliselt on ta hiinamiinalikult pisikeste silmadega ja natuke kuri,vahel ei lase musigi teha - ja ütleb: "Emme, ma magasin nii rõõmsasti."

Muidu on ta emasse. Ropp. Kutsub viimasel ajal teletupse ainult teletuppedeks ja tõlgendab klassikalist süütut Mukikese laulu sõnadega "putsi on vallatu" ja "punane putsike".

2007-03-08T09:31:00.000+02:00

Parandus: Mii pole mitte noor Kate Moss, vaid nahavärvile vaatamata noor Naomi Campbell. Me siin kõik kõnnime, pea õlgade vahel, ringi, kui maadamil sadismihood peale tulevad. Peab talle vist kah kohustusliku põrandaküürimise karistuseks määrama.

Ka Miina õrnutsemisel on tugev sadismimaik man. Poeb mulle kaissu akut laadima, torkab nina dekolteesse või kaenlaauku ja puhiseb seal tasakesi. Eile tõmbas alahuulega krudinal mööda mu käsivart, silmad õndsusest pahupidi. Aga siis lüüakse küüned sisse või vajutatakse oma priske põlvega kubemesse või kõrile, nii et nutta tahaks. Esinenud on ka hüppeid voodipäitsist ohvrile pähe või kõhu peale. Meie õrnusehetked lõpevad ikka sellega, et ma olen sunnitud ta voodist või diivanilt välja viskama.

Nuu, baabad, s praazdnikom siis!

2007-03-07T16:16:00.000+02:00

Juuksur pügas mind ja kiitis mu juuksetooni. Mina arvasin, et kisub nagu Garfieldi tagumiku kanti, millega on esikupõrandat pühitud. Sest granaatroot, või mida see karp mulle lubaski, fammfataalroot pole see muidugi absoluutselt. Aga tema ütles, et väga huvitav, ülimalt huvitav isegi, selline meehelgiga. No olgu siis seegi.

Vene juuksuri juures käia on ikka tore. Täna kõigutasin varvast hiti saatel: "Ja dura-dura-dura-dura-dura". Muidugi oli selles süüdi vääritu Jura-Jura-Jura-Jura-Jura, kellesse lauljanna armunud oli.

Ma olen jõudnud tööajast juuksuris käia ja Miina esimesel modellitööl. Honorariks sai noor Kate Moss kaks paari sokke ja kollase tõugukujulise õhupalli. Millele ma hetk tagasi arvutitooliga otsa tagurdasin. Monstermamman.

2007-03-03T16:21:00.000+02:00

Tänasel varjutusööl on TV3-st vaimukas ja romantiline lesbifilmike, mis alati videopoe allahindluskorvis vedeleb ja mida ma seal alati näpin ja mõtlen, et võtaneivõta, no nii odav, a ma olen ju korra näinud, millal ma siis nüüd uuesti. No täna siis saan a) vaadata (miks mitte, kell 02.05 pole mu viimase aja päevagraafikus mitte mingi magamaminekuaeg) või b) igaks juhuks linti võtta.

Lisaks sellele filmile vedeleb seal korvis alailma suurem kogus geniaalset komöödiat "Mighty Wind" , mida keegi osta ei taipa ja mida ma kogu aeg kõigile soovitada tahaksin.

Täna eelkoolis kukkus üks mamma pihtima, kuidas ta iga õhtu oma poega drillib, et ikka mis nimi ja kus elab ja telefoninumber ja ema amet ja isa amet ja jagamine ja korrutamine. Et ei oska enam midagi küsida, aga jube paanika on. Ja poeg vaatavat talle otsa nagu väike vanainimene ja ütlevat: "Emme, sa vist väga muretsed mu pärast."

Ma kah muretsen Mirri pärast, aga ilma drillimata. Väike nutune jänespüks. Arukas nagu vana uss, aga kartlik. Ma ju kah käisin omal ajal katsetel. Mul oli absoluutselt poogen, ma ei teadnud üldse, miks ma seal olin, aga olin oma sõiduvees. Kui kästi, siis lugesin, kui kästi, siis laulsin. Džentelmeni, kes hiljem osutus inglise keele õppealajuhatajaks, pidasin ma miskipärast torujüriks. Pärast olin ainult väga väsinud näoga olnud, räägib ema alati.

Aga tolle päeva tipphetk oli see, kui me läksime isaga Lauristini (vat oli jah Lauristini siis!) tänava jumaliku (toona küll võrdlemisi läbuse) juugendmaja kohvikusse ja isa ostis mulle pumperniklit. Ja kui ma ei eksi, siis aleksandrikooki ka.

Mmm ... Pumpernikkel ja aleksandrikook olid ses vanuses ikka põhinaudingud. Rummikook ka. Ja seda kõike sai sulnilt mulgikapsa järele haisevatest kulinaarkauplustest. Pärnu maanteel oli üks, sealt sai vahel pärast kooli läbi mindud. Enne oli toidupood mahlakoonustega, kust sulle tomatimahla siristati. Ja see armas ligane soolaklaas, kust tuli ikka kõvasti soola sisse uhada. Ja alumiiniumlusikas. Ja kodus ei maitsenud seesama kolmeliitrise purgi tomatimahl never ever nii hea kui poes. No see on mul see põlve otsas ja käigu pealt söömise fetiš.

Vanamoor sattus jälle noorusradadele tuiama.

2007-03-02T19:12:00.000+02:00

Tšehhovlikud hoovused bez glamuraa. Diskurs ruulib. Minu poolt "Magada tahaks". Kaks tundi ööund pluss pool tundi päevaund pole naise tervise ja ilu pant. Mkmm. Kõik töötasid minu vastu. Kui sain voodisse heidetud, tungis mu elamisse minu isa, kes oli kõigist päevadest just tänase valinud selleks, et pärast põlveliigese vahetust kahe kepiga käimist katsetada ja üle õue kapata. Ja kui jälle vaikus valitses ja ma hakkasin saavutama juba õdusat-magusat une-eelset seisundit, piiksus telefon ja tööasjad tungisid peale.

Miina poolt "Kolm õde". Pani päeval õe roosa kootud mütsi pähe ja ütles, et ta on õde ja tuleb lasteaiast. Siis pani pähe punase sametmütsikese ja ütles, et ta on teine õde. Ja kolmas kord tuli siidrätiku all nagu üks pisike musi-muslim ja ütles, et ta on kolmas õde.

Kõrge nummifaktor ei takista tal muidugi mind korduvalt lollakaks ja kadekopsuks nimetamast. Vaat mis tähendab, kui suurem õde ees sõnu seab.

2007-02-28T19:33:00.000+02:00

Sündmuspaik: voodi.

Rauges poosis Kodutriibik on vahelduseks arvutist ära (hetkel muidugi oskan ühendada rauget poosi ja arvutis olemist sessamas sündmuspaigas) ja mõnuleb värske Anne kallal.

Siseneb pereisa. Heidab pika pilgu voodis vedelevale valgele emailitud kausile, mille põhjas on natuke sousti ja mille sees vedeleb elegantne kuldne koogikahvlike.

"Mis asi see on?" küsib pereisa.

"See on ... glamuur," teatab Kodutriibik ainult hetke järele mõeldes.

"Glamur i diskurs," lausub pereisa vene keeles. Ja seletab, et neid nähtusi käsitlenud Pelevin oma viimases romaanis "Empire V". Need on vampiiride ainsad õppeained, millel põhineb kogu nende maailmakäsitlus. Ja käänatakse peenelt "glamuraa i diskursaa".

Tegelikult loeb pereisa mu kõrval hoopis Krister Kivi värsket reisiraamatut "Eesti maja", tsiteerib ja itsitab. Me tavaliselt ei vedele niimoodi voodis. Ja mul on kole kadedus, et ma ise juba ei saa seda raamatut lugeda. Aga ma saan seda soovitada, eks ju. Sest Triibiku raamatusoovitused - need on ju glamur i diskurs.

Praegu on olnud päris mitu pinevat hetke seoses sellega, et meil on voodis nii õdus, aga vat Mirr on võtnud kapist piiisikesed pulgajäätised. Ja jätnud need köögilauale. Ja siis oli siuke saspens, et need hakkavad ju sulama. Aga meie oleme praegu mõudis glamuraa ja diskursaa. Miina ei olnud, tema suundus kohe kööki ja tõi endale ühe jäta. Ja on sellega nüüd siin voodis. Aga vat see jäätis on kangesti seda nägu, et hakkab alt tilkuma.

Aga kes viitsib salvrätti tuua?

Aga see kah nagu ei istu, et mu ilus loojangu- või kui soovite, apelsinivärvi voodipesu täis lödistatakse.

Virk emand viis jäätised kappi ära. Ja tõi veini!

Ei tohi end vinti võtta. Viimased kakskümmend lehekülge töist teost! Ja siis läheb lõbulugemiseks! Assaa!

2007-02-27T20:51:00.000+02:00

Kodanikud! Briti propagandaministeerium hoiatab tervishoiuministeeriumi palvel:

Coughs and sneezes spread diseases!

Don't spread germs!

Ja minu uus lemmikmees!

2007-02-27T15:37:00.001+02:00

Aga iseäranis rõveda video leiab Lupetta juurest!

2007-02-26T19:21:00.000+02:00

Ei ole siin midagi, tuleb ikka ise viisiketas keerlema panna. Muidu ongi nii, et me peres mängib ainult Mii lemmiklaul "Liisa, päikseline naine", kus figureerivad kiitused naesterahwa rindadele ja säärejooksule.

Lady Miss Kodutriibik aka Nekochan proudly presents:

Kodudisko!

Kodudisko!!!

2007-02-23T23:13:00.000+02:00

Muidugi on mul isu juba üle läinud. Samamoodi oli Huutajatega. Ruigasin entusiastlikult, uurisin piletivärki - ja košš. Veel täna hommikul mõtlesin, et haaran aga Teedu antud korvi käevangu ja kolistan vapralt üksi BonBoni.

Aga.

Päeval oli nii ilus ilm ja ma käisin käkkidega kelgutamas. Ja päike paistis ja taevas oli nii selge. Ja kui me kolmekesi - ime jah, see kelk mahutab isegi kolme - mu lapsepõlvemäelt alla lasime, siis tundus mingi ööklubi umbne tümakas ja täissuitsetatud õhk täiesti mõttetu. Mis sest et mu kunagine lemmik võtab vaevaks Eestisse tulla. Tarisin nad kelgu peal koju, päike silmas, aga veremaitse ausalt öeldes juba suus, võtsime riidest lahti, põsed punased nagu õunad, ja ma tegin pannkooke.

EI OLE normaalne talvel üksinda kell 12 kasukat selga tõmmata ja tõmblema minna. Veel sain selle kohta kinnitust täna hilisõhtul Uuspõllu-filmilt tulles. Jalad külmetasid. Koju kiskus. Bussis oli napakas vanamees, kes oli täpselt nagu filmi jätk.

Aga ma ei suuda ikkagi ära imestada, kui väike mu lapsepõlve kelgumägi tegelikult on. Ma mäletan nii hästi, et ta oli kohutavalt kõrge. Ja nüüd - pisike küngas.

Muuseas, film oli nummi.

2007-02-22T18:39:00.000+02:00

Nüüd on pekkis! Keegi ei võind varem öelda, et 24ndama õhtul esineb Bon Bonis Lady Miss Kier? Ma hakkasin suurest nördimusest blogima praigast.

Heldene taevas, ma pean sinna ju minema! Nii, tulup õlult heita ja paljastada sukksaapad ning nahkpüksid, kiisupildiga stringidest rääkimata? Aa, hoopis mu efektne ja autentne vintage-kleit, mille ema 60ndatel õmbles! Teet! Nüüd on sinu võimalus! Meie kunagise popkarjääri nimel! Lähme!

Isversusverisversusver. Ma sain praegu paugupealt terveks.

Kuna mingi debiilsus ei lase mul linke panna, siis

http://www.youtube.com/watch?v=mKTCW4oxS6I.

2007-02-22T10:35:00.000+02:00

Käid korra töö juures saba lehvitamas - ja kohe haige. Vihale ajab! Ujuma ei saa! Kurk on valus! Mentaalne noot 1: ei tohi töö juures käia. Mentaalne noot 2: ilus seelik mingu naftaliini peale. Edaspidi mundriks kottmüts, kandadeni tulup ja vildid.

Kodust oleks nagu Edward Käärkäsi üle käinud. Mii põhiharrastus on paberite lõikumine.

2007-02-21T08:59:00.000+02:00

Kähku üles, kähkuuu!!! Tuhkapäeval pidi varakult ärkama, "sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn)", ütleb rahvasuu. Mitte minu suu, maind juu! Minu suu ei ütle praegu midagi, sest mul on hääl totaalselt ära ja ma kõlan nagu Leninakani poe parm.

Ometi üks hommik, mil äratuskell tuli kergendusena. Olin just unes näinud, et pean kohe-kohe linti mängima ühe Benny Goodmani soolo.

2007-02-20T21:59:00.000+02:00

Ten Top Trivia Tips about Kodutriibik!

The opposite sides of Kodutriibik always add up to seven.
Japan provides over thirty percent of the world's Kodutriibik supply.
If you lace Kodutriibik from the inside to the outside, the fit will be snugger around your big toe.
In a pinch, the skin from a shark can be used as Kodutriibik.
The condom - originally made from Kodutriibik - was invented in the early 1500s!
Antarctica is the only continent without Kodutriibik!
Kodutriibik can sleep with one eye open.
Kodutriibik can be seen from space!
Kodutriibik can grow up to three feet in a 24 hour period.
Women shoplift four times more frequently than Kodutriibik.

Mul on nende testitulemuste eksponeerimisega alati mingi kamm. Aga pole viga, põhitõed said kirja. Kessu juurest leidsin. Ei saa linkida ... http://k6verjoonlaud.wordpress.com/

2007-02-20T18:22:00.000+02:00

Kui me eelmisel nädalal papa sünnipäevale läksime, tegi Mirr suurt skandaali, et tal ei lastud oma maitse järgi torti valida. Ei lastud sellepärast, et ta EI SÖÖ torti. Kuigi, jah, annaalides on tõepoolest umbes kaks sissekannet kuue aasta jooksul, et Mirr on suu tordiseks teinud. Kui kristalselt aus olla, siis sööb ta ainult omaenda tehtud küpsisetorti. Sedagi ainult ilusa ilmaga ja hea tujuga.

Nojah, aga lärm oli nii ilge, et lubasime: sõbrapäevaks valib Mirr ise tordi.

Valis Selveri tibu tordi, mida ta tõesti-tõesti kunagi maitsma soostus. Vandus ka nüüd jumala- ja linnukeeli, et sööb.

Sittagi.

Ainult neid punaseid martsipanist jalgu sõid nad sealt tordi pealt. Jalad olid nii siredad, et vaene vanaisa pidas torti tõsimeeli tibi-, mitte tibukujuliseks. Arvas, et tibu suured silmad on hoopis rinnad. Ja meie, vaesed (lugeda silmakirjalikult pahase tooniga), pidime tordi ise ära sööma. Aga ma ei saa siiski öelda, et mulle väga maitsenud oleks. Banaan on seal sees lääge. Kui juba pattu teha, siis millegi tõeliselt hõrguga. Mingi jube hea tordiga.

Sestap otsus.

Järgmine kord valime tordi oma maitse järgi. Ja ma teen käkkidele isiklikult, omaenese pisikeste pontsakate sõrmedega terve liuatäie martsipanist jalgu. Kui vaja, siis siredaid. Kui vaja, siis jämedaid. Kuidas kunded soovivad. Aga seda, kas värvin need punaseks toidu-või vesivärviga, vaatan kundede käitumise pealt.

2007-02-18T23:21:00.000+02:00

Avastasin, et Delfi naisteleht on korraldanud romantiliste luuletuste võistluse ja saanud ohtralt kaastöid. Hakkasin erutunult uurima. Eks ikka rohkem mehisema nimega autorite loomingut, et järsku näkkab. Kohe näkkas! Nii nunnu! Autor Märt Väärik. Ta annab siin tegelikult ikka veelgi rajumalt, aga alljärgnev on ka hästi tore.

3KÕLA
Soolomängu kogemus
keelpillikabinetis
nii ilus oli. Tobedus
on tüütud helitrepid.

Läks aeg, sain poogna pikema
ning õppisin duetti,
ent ka orkestrit vihkama,
ja dirigendikeppi.

Eesmärgiks mul harmoonia —
kolmkõla võtan malliks,
kui transponeerin Sinuga
meloodiat musikallist.

Üks Eesti poppianisti hakkas aastaid tagasi kõrtsis neiukest ära rääkima umbes järgnevas sõnastuses: "Sul on üks instrument, mida ma tahaksin oma poognaga mängida." Ühtaegu poeetiline ja sihikindel. Sexy!

P.S. Ma mõistan, et Märt Väärik on pseudonüüm. Guugeldamine näitas, et ta figureerib ... netiajakirjas Poogen.

2007-02-17T19:09:00.000+02:00

Ma vahel ikka satun oma vanu postitusi lugema ja naeran nagu maniakk. "Milline raamat!" Ma olen enda lemmikblogija. Nujaa. Aga kunagiste kirjutiste seast leidsin viite sellele kohale, kus on ilgeid vanu moepilte ja nende juurde komponeeritud lolle luuletusi ja jutukesi.

Näituseks liigutav ja kurb armulugu "Love Is Two Souls Dwelling In One Macramed Vest".

2007-02-16T22:40:00.000+02:00

Hormoonid. Raudselt. Miks ma muidu löristaksin õnnest nutta, kui Soome "Idolsi" selle vooru võitis häbelik hevimees, kes nii kangesti üritas häbelikkusest võitu saada.

2007-02-16T18:01:00.000+02:00

Kõik kogu aeg räägivad, et valimisnänn uputab. Ma pole kunagi midagi saanud, ega see muidugi ei aita ka, et ma enamjaolt kodus istun. Kunagi ammu ulatati mulle Viru platsi ülekäigul Villu Reiljani nimega pastakas. Ja ükspäev helistas vene aktsendiga näitsik Keskerakonnast ja tahtis minuga Juhan Hindovist rääkida. No ma ei taht.

Aga täna nägin ma pori sees vedelemas asjakest, mida ma kohe ei saanud jätta üles koukimata. See oli taskukalender nahkse Märt Sultsiga. Pühkisin lume külge puhtaks ja pistsin taskusse.

Tarmole tõid kesknoored töö juurde K-kohukesi. Ise me neid suhu kohe põhimõtteliselt ei võtaks, aga no lastele võib ju anda.

2007-02-15T18:29:00.000+02:00

Minust, spordipõlgurist (no mu isa on jalgpallur), on saanud ujumisnarkomaan. Iga päev käiksin, kui saaks. Aga tänane päev näitas juba, et tööajal ei tohi ;) Mõtlesin küll, et jõuan kõik asjad õigeks ajaks valmis. Tühjagi. Et mitte öelda -

Mind ei häirinud isegi karm tümakas ja sügavas otsas kügelevad vesiaeroobikamemmed, sest nende treener ei röökinud vähemalt mikrofoni, vaid viiples väljendusrikkalt. Ja mina muudkui uhasin. Tümakas isegi natuke nagu ergutas, pluss tegu oli George Michaeli hittide tümakapopurriiga, mis võimaldas siiski mõistvalt naeratada ja meenutada kooliplikapäevi, mil ma George'ist kangesti sisse võetud olin. Aga kui siis emandad hakkasid üksteisele hüvastijätuks lihaseid lõõgastavaid lehvitusi tegema ja nende treener ronis DJ-pulti ja korraga saabus vaikus ... Siis see vaikus oli nagu üks ... No vat. Ei taha ropuks minna. Ütleme nii, et uimlesin ses vaikuses, ses sulnis magusas kergenduses, basseini teise otsa ja oleksin suudelnud kasvõi seda maksaplekilist geronti, kes mu lähistel oma valutavaid liikmeid leotas. Mitte tingimata kirglikult, pigem raugelt ja andestavalt, kogu maailmale igavest õnne lubavalt. Vaat niimoodi mõjus see vaikus pärast tümakat.

Aga nagu öeldud, see taevalik elamus maksis mulle õhtupoole kätte. Ja varsti pean ma pimedas Toompeale komberdama, kus ma kindlasti molli saan. Raha ja väärtesemed, naba-, nibu- ja muud rõngad peaks vist igaks juhuks koju jätma.

Värskematel andmetel on Triibik Toompealt koju jõudnud ja seedib Statoilist ostetud kebabivoolikut. Loiult.

Allkiri: Triibiku dieetõde

2007-02-15T00:35:00.000+02:00

Mida teeb inimene kell pool üks öösel, kui ta peaks palehigis tip-tip-tippima. Tema aeleb nostalgiaradadel, kräunutab kõigepealt YouTube'is Prefab Sprouti, korraks Beautiful Southi ja otsib viimaks üles kunagise lemmiku ja kannab siis köögilaua taga ette oma versiooni. Ei tulnud üldse paha, muuseas. Hea kõrgus on. Ja tädid laulavad bäkki!

2007-02-14T14:30:00.000+02:00

Ilusat sõbrapäeva! Mul siin hakkab küll vaatamata ilusale hommikule kops üle maksa minema, aga mis tost. Kodukontori hüved: kiire vann, kiire vein, kiire puhas kollane seksikas T-särk selga, et ma jumala pärast end ainult ühe sibitiimina ja muristajakotina ei tunneks. Elame üle.

2007-02-13T20:41:00.000+02:00

Isver-jumver, täna on ju ETVst see film, kus Daniel Craig vanaprouat magatab. Ma olen seda kunagi näinud, aga siis ma ju ei teadnud, et see on Daniel ... Kui hea on jälle puberteet olla!

2007-02-13T18:48:00.000+02:00

Kui see polnud kaif, mida ma täna hommikul basseinis tundsin, siis olen ma Heli Lääts. Uhkes üksinduses ma konna panna küll ei saanud, mu õnne tumestas õige veidi üks inimtank, kellega ma olin sunnitud rada jagama. Aga ikkagi sada korda parem kui pühadeaegset Gangest meenutav rahvasupp, milles ma eelmisel korral hulpima pidin nagu pekitükk seljankas.

Üksikujumine sobib mulle. Lahkudes möödusin lastebasseinist, kus toimus groteskne sõu: vanamoorid olid paarideks jaotatud ning vedasid üksteist jämeda värvilise vorsti abil läbi vee. See meenutas mulle rasedusaegset horror-show'd Keskhaigla basseinis, kus ma oleksin äärepealt otsad andnud, sest mind sunniti, samasugune vorst obstsöönselt jalge vahel, pikki vahemaid läbima.

Aga tihtipeale on lõbusam seal, kus meid pole. Ilmnes, et kõrtsis, kust me laupäeval välja taganesime, sest seal möllas mingi kostümeeritud peletis, sai hetk hiljem rämedalt nalja. Mitte et haigetsaamine väga naljakas oleks, aga no andke andeks, vanainimene istugu kodus, mitte ärgu käigu jõmmipealinnas molli norimas.

2007-02-09T23:29:00.000+02:00

Ma ei saanud jälle täna ühte kohta minna, kuhu mind kutsuti. Ja absoluutselt matsi kombel unustasin sellest ka teatada. Ja nüüd on kell juba helistamiseks liiga palju ja SMSi saata oleks nõme. Niuks. Vötap üks pang tuhka ja raputap endale pea pealispinna peale.

Järgneb

muusikaline

patukahetsus.

Ai, pagan, nüüd hakkas liiga nõretama juba. Selle Red Hot + Blue'ga oli siuke värk, et ... See seostub mulle ahastava ja ühtaegu paljutõotava puberteediga, Soome NO TV-ga, plaatinablondi saatejuhi Baba Lybeckiga, Frank Pappaga, sügavate päevaunedega ja masendavate ärkamistega. Ja sellega, et tol ajal polnud neid lugusid kuskilt kätte saada. Ja nüüd äkki lambist leidsin, kui enam ei otsinud. Mõni funktsib samamoodi nagu siis, mõni tundub ülepakutud. Aga no ikkagi kultainen nuoruus, mis me räägime.

2007-02-08T19:16:00.000+02:00

Üle-eelmise teema lõpetuseks. Mäletate, kuidas Väikevenna ema "Karlssonis" närve puhkamas käis? No vat. Siis ma küll aru ei saanud, kuhu ta läheb ja miks. Tundus lausa loomuvastane. Kuidas üks ema niimoodi ära läheb? Aga säärane närvipuhkus peaks olema seadusega ette nähtud. Nädal emale spaas. Ja teine nädal emale ja isale koos näituseks välismaal. Tublid isad võivad kah nädala omaette närve kosutada. Ma siin rõõmuga märkan, et Tarmo ka juba tõstab laste peale häält. Muidu olin alati mina see roppsuu-röökur.

Aga roppsuud, jah. Meil on Mirriga vedanud, et lasteaiast pole roppusi koju tulnud. Aga Miina õpib nüüd kärmesti. Täna nähvas ta korduvalt: "Kulat!" See on siis emmelt-issilt õpitud. Neil kahel on omavahel kõiksugused kakanaljad, millele iga kord reageerida on lihtsalt võimatu. Ja siis sõimatakse teineteist kaalikaks. Seda, et hea toon nõuab irinat ja õiendamist, on Mii samuti aru saanud. Vaese mammaga kipub ta juba ülbitsema. Näiteks joonistavad koos ja mamma ei tee midagi nii, nagu Mii arvates peaks tegema. Eile korises ta kortsus kulmul: "Mamma, sa praegu oled minust loll!"

Mina sain veelgi võimsama tümaka. See-eest autoriteetse:
"Emme, sina oled lollpealik!" See oli siis, kui Mii ise oma lossi katki tegi.

2007-02-07T23:08:00.000+02:00

Tunnistan nüüd häbita, naist ei võta iial ma. Tegelikult tahtsin esineda ülestunnistusega, et ma pole elu sees praadi teinud. Noh et mingi lihakäntsakas või tiivuline ahju ja. Kanafileesid ja kala olen ohtralt küpsetanud ja grillinud, aga vana head seapraadi - nõup. Kuigi ema tehtud seapraad hapukapsaga on mulle täielik märg unelm.

Teine ülestunnistus: kõik noad meie majapidamises on nürid. Spetsiaalselt lihanuga pole üldse. Nii et eileõhtune rostbiifi tegemine (ahvikiirusel laste viinerikastme kõrvalt, sest selle vanutatud ... vilditud ... mis pagan selle mägi- või tontteabmis metsveisega tehtud oligi? Aa, laagerdatud välisfilee, no see hakkas juba üle tähtaja tiksuma) oli teatav imetrikk. Aga Stockmanni rostbiif on jube kallis ja see Rakvere metsveis võimistandoligi on mulle kuidagi sümpaatne. Ja vorstid-singid, välja arvatud üks hea kämakas maasinki, aga kust ma seda saan, eks, ei eruta mind juba ammu. Ja see Hele-Mai Alamaa retseptivihik Eesti Naise vahel ajas mind nii täkku täis.

Aga assa tumma, nagu mu emal on kombeks öelda, tuli see vast hea. Kui hõbepaberi avasin, et veel veidi soojast käntsakast üks kena viiluke nüsida oma nüri noaga, voolas sealt välja säärast hõrgult lõhnavalt mahla, et no otse veeni, maeivõi!

Ma igaks juhuks kirjeldan siis oma tegevust ka. Võtsin laagerdatud mehe. Raputasin suure taldriku peale Toscana maitseainesegu, värskelt jahvatatud pipart ja kõvasti rosmariini, nagu Hele-Mai soovitas. Pildi peal olid küll nii kaunid roseepiprad, aga neid mul lambist võtta polnud. Kuid panna võib ükskõik milliseid ürte ja maitseaineid, soola-pipart muidugi kindla peale. Määrisin mehe Dijoni sinepiga kokku ja veeretasin ja potsutasin teda maitseainesegus. Eelnevalt olin pannud ahju 200 kraadi peale ja malmpanni kõvale kuumusele. Meest tuli panni peal iga kandi pealt kiirelt kärsatada, et mahl kinni jääks, nagu retsept ütles. Ja siis 15-20 minutiks ahju. Seejärel ahjust välja ja supsti hõbepaberi sisse. Maitsestuma ja jahtuma.

Assa tumma küll. Peenleiva peal oli iseäranis hea.

2007-02-06T22:38:00.000+02:00

Lapsed on elu õied.

Lapsed ajavad hulluks.

Häbiväärselt palju on päevi, mil kirjutan kahe käega alla teisele väitele. Ma tõesti ei kujutanud ette, et elu lastega selline on. Ja kõik on ju niiöelda korras, keegi pole ... ptüi-ptü-ptüi. Lihtsalt päevast päeva üks kohutav kraaklemine, kriiskamine, nõudmine, vaidlemine, ignoreerimine.

Muidugi olen ma isekam kui mu oma ema. Ma küll ei mäleta, et ta oleks mu ees ukse kinni löönud ja raamatu või "Seksi ja linnaga" voodinurka kobinud, et oma privaatsuseportsu kätte saada. Ei midagi sellist. Eks elu oli talle pahupoolt juba näidanud ka, ta oskas tänulik olla. Erinevalt minust, kes ma leian end aeg-ajalt mõtlemas, et oleksid nad juba suuremad ja ma saaksin rahumeeli oma asjadega tegelda.

Aga siis pole nad ju enam nii nunnud. Siis ei joonista keegi majale patse pähe nagu Mirr kunagi. Ega räägi, et emme tissi peale peab hapukapsast panema, nagu Mii täna. Siis nad hängivad Viru Keskuses ja ahastavad mõttetute dude'ide pärast.

Kuidas suure pere emad hakkama saavad? Ja need, kelle lastel on väike vanusevahe? Ma küll tunnen vahel, et nüüd aitab ainult Supernanny, sest minu jõud enam üle ei käi. Ja ise, lollakas, vahin samal ajal, silmad kilamas, pisikesi beebisid.

2007-02-03T18:47:00.000+02:00

Ujumine peaks olema rahulik, meditatiivne, LÕÕGASTAV tegevus, mitte säärane formula ykkönen, nagu täna hommikul Kalevis. Kõik rajad peale ühe olid mingi võistluse all, ilma et keegi sellest muidugi lihtlabast sulistajat teavitaks. Nii üritasingi 20 minutit, hambad ristis, esimesel rajal rabelda, aga no ei jaksanud. Kord on keegi pidur ees, siis rebis keegi vahu pritsides mööda. Peksin kätt kogu aeg vastu basseiniserva ära. Julgelt kümme inimest oli ühel rajal. Kobisin kurjalt ära massaažiduššide juurde, aga selle ainsa duši all, mis midagigi mu vaesele närvihaigele tiivanukile teeb, aeles keskealine härrasmees, kes suhistas endale vett. Jah. Otse munade pihta.

Kuna minusugune kuperoosakalduvustega larhv ei saa ka saunas mõnuleda ja seal oli nagunii kari vene vanamoore ees, siis kobisin minema. Riietusruumis lasti Gotan Projectit, üritasid lepitust nuruda, haa. Ja kui kohviku kohvisabas seisin, jäid kõik rajad äkitselt tühjaks. See tõestab veel kord, et parim aeg ujumiseks on argipäeval kell kümme. Ehk tööajal. Või siis päris enne sulgemist.

2007-02-02T18:52:00.000+02:00

Kas te ikka teate, eided, et täna on lausa kohustuslik punast veini juua? Juurde võib võtta näiteks sellist kaloripõletajat.

Mirr ja Mii ei saanud eile öösel magama jääda, sest nad nõudsid korduvalt seda kanavabriku karaokekunni. Aga see oli natuke hale.

2007-02-01T18:13:00.000+02:00

Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.

Ah, mis ma räägin, Visconti eesnime hääldasin ikka eelmise aastani valesti.

Samamoodi põdesin siis, kui hea peretuttav ja muidu kena inimene muudkui jahvatas, kuidas ta Itaalias šiantit jõi ja kojugi tõi. Ilmselt tundusime me talle oma kiantijutuga mingid totrad võhikud. A näe, kuidagi hakkas õigesti rääkima.

Õigesti.

Mitte õieti.

Ostupohmell on möödas ja ihun hammast Hauschka sidruni-vanniõli peale. Sest kehaõll on nii nämma lõhnaga. Sidrunilõhn on üldse särts. Uues Oma Maitses oli üks seks sidrunikook, mõistate, põhjaks on SOOLAKÜPSISED. See intrigeerib mind. Soolaküpsised ...

Aga õliostu tuleb edasi lükata. Sest saspens peab olema, nagu Remsu ütleb. Kui kogu aeg midagi ostad, pole mingit saspensit. Mäletan, et kui Mii oli väike ja ma olude sunnil vahel NELI päeva järjest (issand, ma kirjutan juba nagu Viivi Luik) kodus kükitasin ja rahagi oli vähe ja üldse ja üldse,

KÜLL siis oli magus midagi osta. Korra kvartalis.

2007-01-29T01:21:00.000+02:00

Hommik!

(Ma lasin end sellesse teemasse nii sügavalt sisse imeda, et sarnanesin juba natuke Liza Minnelli eksabikaasa David Gestiga. No Shirley Temple'ile pühendatud tuba, nagu temal oma kodus on, mul siiski veel pole.)

2007-01-27T22:29:00.000+02:00

Kõiges on süüdi Kalevi spaa. Kuna juhe oli totaalselt koos ja eile sai kogu firma preemiat, otsustasin minna šokolaadihooldusse. Helistasin siis mina usinalt kell üheksa hommikul, et zdravstvjuitje, ja vaša tjotja, ma nüüd tuleks siis - ja mis mulle öeldakse. Öeldakse, et kõik ajad on Soome vanamoore täis ja tuleb mitu nädalat ette helistada.

Kuna tahtsin pärast hommikust ujumist ikkagi mingit sõtkumist või katkumist, siis astusin Aia tänavas Hely-nimelisse putkasse sisse, eeldades, et siukse nimega putka võtab kliente avasüli vastu. Sittagi. See tähendab, teisi võttis, aga mind visati välja. Kõik ajad kinni. No käisin siis kupsus ära ja päike hakkas paistma ja ma uimerdasin, õnnis ilme näol, Katariina käigust läbi. Perversse salaplaaniga, et Basiil salongi nimelises urkas nagunii kedagi pole. Oligi, jah, viis vene moori, kellest üks ütles, et pediküür on kakssada kümmendviis krooni. Ja ma siis masohhistliku naudinguga lasin endale lo-fi pedikat teha, saateks muttide lõppematu kaagutamine. Et see oleks tagumine kord. Kui juba, siis juba glamuurselt. Või kui mitte glamuurselt, siis vähemalt odavalt. Mitte kahesaja kümmendviie krooni eest.

No varbad ilusad, oli järgmine peatus Meistrite Hoovi sulnis šokolaterii, sest võrreldes šokolaadihooldusega oli see kõik ju kökk-mökk. No kuidagi sattusin 65-kroonise koogi otsa. Ja siis läks lahti. Lõngapoest Mirrile kampsuni jagu helesinist meriinolõnga. Kaubamaja Annist Dr Hauschka sidruni-kehaõli. Aga see oli endiselt täielik köömes, sest siis ma sattusin suurepärasesse NS kingapoodi (on vist?). No sinna, mis kohati pakub poole ostuhinna eest lisajalanõusid juurde. Ja kohati, nagu näiteks täna, võtab hinnad 50% alla.

Ei, mul ei olnud neid saapaid nii hädasti vaja. Aga jaa, nad olid mõnusad ja ilusad. Issi reageering kodus: "Oh sa helduse vägi!" Mirri reageering kodus: "Ah, eputamine!" Heitsin nendega voodisse ja väänlesin iharalt, matsakad reied taeva poole laiali.

Kalevi spaa on süüdi.

PS Meelest läks ära, et ostsin ka raamatu. Ja ühele käkile guašid ja teisele vesivärvid.

2007-01-25T11:47:00.000+02:00

Pereema meeliskelu "Massaaž või ujumine? Ujumine või massaaž?" lõpeb kohe, kui üks laps alustab hommikut köhides ja tatistades ning teine pasandades ja oksendades. Kõhugripp teeb meil juba teist ringi, mina olen küll (ptüi-ptüi-ptüi) veel kõige kergemalt pääsenud. Nii möödusidki esimesed hommikutunnid mul oksekausi ja kempsupaberiga ringi sahmides, väikese vahepalana suurema lapse nina sisse merevett pritsides ja äärmiselt ebapopulaarset köhateed ("See on jökaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!") keetes. Nüüd jäi väike õnnetu oksekott õnneks magama, ehk magab end natuke klaarimaks.

Mirril oli homme õhtuks plaanis printsesside pidu, mille tarvis mult nõuti lossikujulist kooki. No see jama jääb vähemalt ära siis. Eelmine aasta oli täpselt samamoodi. Niipea kui Mirr tahtis lasteaiasõbrantse külla kutsuda, kukkus ta öösel oksendama.

Ei maksa kunagi pikki plaane teha, on loo moraal. Ja kõige paremad on spontaansed peod.

2007-01-22T16:38:00.000+02:00

Jutu poolest on vanus 1-3 ikka kõige magusam.

Issi tõi Miinale täna keldrist kelgu.
Mii: "Issi, sa oled väga tubli kelgusõber."

Nädal tagasi istub Mii köögilaua taga. "Emme, ma ütlen sulle midagi. Ma elasin su kulmu sees. Seal oli väike majake."

2007-01-22T11:52:00.000+02:00

Laupäeva õhtul puhastasin vannitoas nägu. Ja kes mulle peeglist vastu vaatas?

Enn Pant.

Ega see mind ei rõõmustanud. Röstrit meil kah ei ole ...

2007-01-19T23:29:00.000+02:00

Mul on selline kiiks, et mulle meeldib õues süüa. Kõndimise pealt. No praadi vast mitte ega mannakreemi, aga pirukat iga kell. Soolast, magusat. Tarmo seevastu armastab kodus nosida, aga mulle on mõte purksi (ma õppisin siit uue sõna, ettevaatust, see on väga ropp film, nii et peenutsejad hoidku eemale) kojukandmisest ja jahtunud peast söömisest talumatu.

Kaks viimast päeva on olnud paradiislikud. Eile tõeliselt plebeilik õnn: rämedas vihmasajus Paldiski maantee ja Sõle ristil BigMaci vohmida, nii et kapsaribad suunurgast väljas. Pime oli ka veel. Ja täna siis Selverist toodud minipitsaga bussipeatuses nahistada. Talvel on muidugi see jama, et ära jahtub. A näe, ikka meeldib.

Mitte et ma suur purksisööja oleks. Ma rohkem ikka pirukapede. Ja mõistagi on ülim nauding mekutada selle kallal latte-klaasi ääres. Aga sisemine siga nõuab vahel väljas söömist.

Eile vaatasin Soome "Idolsit". Väga tore oli. No kes võiks meie žüriis seksika ja kurja karviku osa täita. Pole olemas siukest meest!

2007-01-18T23:37:00.000+02:00

Peaks seinale kinnitama plakati "TÖÖAEG ON TÖÖ AEG". Aga ringi töllerdades satub toredate lugude peale.

Näiteks lugu sellest, kuidas üks Ameerika proua otsustas delfiinide dresseerimise võtteid oma mehe peal katsetada. Ja on tulemusega väga rahul.

Või lugu teisest Aamerikamaa prouast, kes hoiab oma ema põrmu akna juures keraamilises palveveskis ja mööda minnes bin-binnitab seda vahel.

Ja kolmas lugu sellest, kuidas kirjanik Ian McEwan vanast peast oma venna üles leidis.

Küll oleks eluke lihtne, kui mind mitte miski ei huvitaks. Nii palju distraktsioone, mis aktsiooni segavad.

2007-01-18T22:28:00.000+02:00

Kirjutasin just pika nutulaulu, kuidas Mii ilmselt mahemahlast võimsa toidumürgituse sai ja kuidas ma nüüd oma maheidealismi hukku üle elan. Aga postitus läks kaduma. Peaks kah aadressi vahetama või?

2007-01-12T09:43:00.000+02:00

"Himiline!"
"Himiline!"
"Himiline!"

Mii loeb kokku inimesi ajalehereklaamis.

2007-01-11T00:17:00.000+02:00

Üks nunnu video ka. Sattusin selle peale siitkaudu, aga ma parem ei hakka So Sylvie'sse süvenema, sest sealt võib nii toredatesse kohtadesse jõuda. Kell on sada ja selg valutab ja aitab tänaseks.

2007-01-10T21:42:00.000+02:00

Mirr nuias endale poes välja jäätisekarbi viie jäätisega ja kleepekatega. Leppisime kokku, et jagab kleepekad Miinaga. Oli kolm kleepsu, mis jagunesid võrdlemisi mõistlikult 2:1. Siis tekkis küsimus, et kuhu Mii kleepsu kleebib. Nagu ikka, et kõlvanud Mirrile ükski variant. Mänguköök, kuhu tavaliselt kleepekaid pagendatakse, oli tema väitel täis. Ja raamatukapi ukse sisemus, kust kleepsud kah ülemäära silma ei torkaks, Mirri meelest ei sobinud. "Ei, sinna ei saa, seal on mul üks pehmendus, et kui küünarnukk läheb vastu, siis pole valus."

Mis pagana pehmendus, küsisin mina. Ma polnud küll midagi märganud.

Läksime vaatama.

Võtsin ukse külge kleebitud pehmenduse kähku ära.

Mis see oli?

Pesukaitse.

Slava bogu, tõ prišol!

2007-01-09T00:31:00.000+02:00

Kuna lollused ja ajaraisk on meie peres rohkem minu, Tarmo, rida, siis palus Triibik, et ma sellest sõgedast Austraalia teleshowst siia oma käega kirjutaksin.

Idee on lihtne: tuntud koomik/näitleja/raadiohääl saadetakse kostüümis publiku ette keset lava koos dekoratsioonide ja näitlejatega, kes tervitavad teda lausega "Thank God you're here!" ja ohvril ei jää üle muud kui improviseerida.

Austraallastel tuleb see jube hästi välja, aga ka venelastel on mitu helget hetke.

Kaks õhtut jälle raisus.

PS Ai, pagan, meremehesketši unustasin. Selleta küll ei saa. Ahjaa, see ka. Ja see. Ühesõnaga, vaadake kõiki :)

2007-01-08T00:38:00.000+02:00

Lapsed ajavad hulluks. Haltuura on kultuura, aga kurnab. Aga lolli lõusta ja jutuga Mari-Leen vaadaku siit, kuidas rokkima peab. Ja üks teine Soome lugu veel.

Ühe mõtte lisaksin siia võib-olla juurde.

Üks kaunis klimberdus ka.

Eeh, olengi sisse imetud jälle. Sest siin on nii palju elegantseid mehi.

Näiteks see.

Ja see.

2007-01-05T10:06:00.000+02:00

Miina on juba mitu hommikut järjest pükse jalga sikutades pahur olnud. Sikutab-sikutab ja venitab ja poriseb, et püksid ei ulatu enam sokkideni. Siis jagasin ise ära ja nentisin: "Kuule, Mii, sa oled ju lihtsalt kasvanud!"

Mii on meie pere kiiresti riide panemise meister. Saateks "maiiiise!". Mirriga küll siukest maiiiiset polnud, aga teda tuleb ka tänini riidesse aidata, et kunagi üldse uksest välja jõuda. Aga Miina maiiiisede peale on Mirr õppinud kähvama: "Maize on läti keeles "leib"."

Aga muidu ikka trullalllaa, mis sest, et tähtaeg läheneb ähvardaval kiirusel. No kui sulle tuuakse poest just akuraatses konditsioonis vanilli-kohvi jäätis (pehme, karbinurgast voolab välja juba) ja hommikusöögilauas loetakse lehest, et Loomingu Raamatukogus on ilmunud Griškovetsi mononäidendite tõlge hinnaga 19 krooni, siis ei saa ju olla muud kui trullallaa! Griškovetšist pikemalt siin.

2007-01-03T16:12:00.000+02:00

Mul on nii hea meel, kui mulle moosi kingitakse. Tõsi, praegusel õgimisjärgsel ajal on pannkookide peale mõtlemine keelatud, aga moos on nunnu. Vana-aastaõhtul sain ühe suure purgi - ja täna, kui Miiga oma poeringilt naasime, ootas meid koridoris meie armas kutsutädi, käes purk vaarikamoosi. Et pojal aias vaarikad ja tema kinkis kõigile naabritele. Kas pole venelased armsad?

Kutsutädil on nunnu ümmargune kutsu, kelle ta varjupaigast võttis, ja helge olek ja 80 eluaastat turjal ja minuga ühel päeval sünnipäev. Ja me juba mitu aastat õnnitleme, patsutame ja koogitame-lilletame teineteist - aga tema nime ma, juhmard, ei tea. Nüüd oleks juba väga piinlik küsida ka. Aga küll ta on üks tore ja optimistlik memm. Vana aasta viimasel päeval, kui ma korraks läbi lörtsi poodi kappasin, ise juba natuke närviline ja torssis (pidev mode), lobises tädike kõrvaltrepikoja ees kellegi härrasmehega ja tsiteeris talle Puškini talveluuletust!

2007-01-02T17:15:00.000+02:00

Pugin mina siin arvuti taga rosoljet ja loen toredat artiklit ilukirjandusest nopitud toiduretseptidest.

2006-12-31T16:26:00.000+02:00

Triibiku uusaasta-spetsiaal. Kõige soojemaid soove kõigile ja endale!

1.
2.
3.
4.
5.

Kell on kolmveerand viis. Kuuest oodatakse meid juba külla - kohta, kuhu juba ammu rõõmuga sibelen -, aga üks väike kõhurääkija manab, laulab ja seletab juba teist tundi oma voodis, nii et mul on veel teoreetiline võimalus juukseid värvida. Värv on looduslik, kuid uus, nii et pole välistatud variant, et lähen pittu, nagu vaevaks mind tähniline soetõbi. Võõrustaja soovitas sel juhul lahkelt riietusele rohkem rõhku panna, aga usun, et kõige rohkemini aitaks pooleldi leekivpunaselt ja pooleldi kiilalt pealt tähelepanu kõrvale juhtida see, kui ilmun platsi ihualasti.

Näis. Mõtlen veel. Mõnes mõttes mõtlen liiga palju ja teises mõttes liiga vähe.

Ah, vait nüüd.

2006-12-30T01:10:00.000+02:00

Selle põhjal, kuidas me teise jõulupüha hommikul Jõhvis voodis vedelesime ja kräunutasime lapsi, kellel kummalgi tilpnes uute nunnude alukate küljes hunnik pikki silte, mille eemaldamiseks oli vaja kääre, aga käärid olid köögis vanaema juures ja kumbki laps ei julenud sinna neid küsima minna, aga meie ei viitsinud, sest voodis oli nii mõnus soe ja me oleme ju perekond Lojus, seda ei maksa üldse varjatagi, nii et lapsed kräunusid tubli veerand tundi ja siis ma ütlesin, et issi läheb, sest see on tema ema, ja vist lõpuks issi läkski, sest lapsed said kuidagi riidesse, oleks Madis Kõiv saanud "Moondsundi Vasselile" vähimagi vaevata täiesti pandava järje.

2006-12-28T14:56:00.000+02:00

Untergang ehk Kodukontori plussid

Tõusen arvuti tagant, vaatan, et mul on saba taga. Uurin, mis värk on. On roosa rinnahoidja, mis konksupidi mu dressipükste tagumiku küljes ripub.

Jah, ma pole glamuuritar, kalendrimodell ega aeroobikatreener. Aga mul on "Seksi ja linna" kingakarp, "Grey anatoomia" esimese osa DVD, uus Akunin ja uus oranž voodipesu, nii et nutke nüüd!

See stseen meenutab mulle mind. Seda, kuidas ma eile õhtul magamistuppa läksin, et seal purjuspäi mõned kõhulihaste harjutused teha. Ja leidsin koti piparkookidega. Ja tulin süüdlaslikul, kuid õndsal ilmel elutuppa tagasi. Nii palju siis kõhulihastest.

2006-12-23T19:24:00.000+02:00

Ilusaidilusaidilusaidilusaid jõule kõigile!

Sel puhul Triibiku väike yuletide-spetsiaal.

1.
2.
3.
4.

Lisalood:
5.
6.
7.

2006-12-23T10:38:00.000+02:00

Mirr: "Emme, kujuta ette, kui sa sööksid emakooki ja paneksid pimesoola peale!"

Me olime just rääkinud, kuidas beebi ema kõhus süüa ja hingata saab. Ja Paula-sarja pimesoolika-osa on Mirrile sügava mulje jätnud.

2006-12-21T20:12:00.000+02:00

Moodsa aja muinasjutt

Jõuluvana võtab kotist järgmise kingi. "Nii, selle tüdruku nimi on ühes kuulsas muinasjutus, mida te kõik kindlasti teate. Te teate ju seda muinasjuttu küll, eks, kes need seal olid, Hans ja ... ?"

Hääl laste seast: "Hans ja Edvard!"

P.S. See juhtus päriselt ka.

2006-12-21T13:04:00.000+02:00

Üks nunnu laululind.

2006-12-20T23:02:00.000+02:00

Laboratoorne töö nr 2012
"Ripsmetuši Max Factor 2000 Calorie Dramatic Look pisarakindluse testimine"

Toimumispaik: Mirjami rühma jõulupidu 20. detsembril kell 17.

Tingimused: Hämaras saalis pannakse mängima ilus laul jõuluootusest, pidžaamade ja siniste päkapikumütsidega lapsed heidavad patjadele pikali ja teevad terve laulu, nagu magaksid. Viimases salmis, kus juttu on jõulutaadist, astub tasakesi uksest sisse ehtne jõuluvana ja teeb lastele pai.

Tulemus: Triibik löristab nutta, ilma et põskedele tekiksid porijõed. Suurepärane toode!

2006-12-19T21:27:00.000+02:00

Oh, pagan, oli mul nüüd vaja veel siia sattuda! Ja siis oleks mul hirmus himu üks nii nunnu asi valmis teha. Aga mul pole ju nööpe! Hakata nüüd vastu jõulu nööbiotsingutele - see on vast liig. Ah, vait nüüd, mingi logorröa või.

2006-12-19T15:09:00.000+02:00

Kuna ma sellest keeksist siin nii palju vahutanud olen ja kuna on tekkinud esimesed huvilised, siis panen retsepti kah üles. Kerge teha ja vääääga hea. Mis kõige parem: jõuluõhtul muretu olemine, võtad aga külmkapist välja. Ja mida kauem seisab, seda parem.

Seega: inglise jõulukeeks

Võta liiter kuivatatud puuvilja (mul olid rosinad, aprikoosid, kirsid ja maasikad, võib sekka panna ka pähkleid ning purustatud või tükeldatud konservananass annab kah kenasti massi ja mahlasust) ja pane konjaki või viskiga paariks tunniks maitsestuma. Retsepti järgi peaks panema paar supilusikatäit napsi, aga mina panen ikka heldel käel. Tuleb parem. Kaas pane peale, las seisab seal ja mõtleb.

Samal ajal asetab Triibik radiaatori peale paki võid ja teisest veel natuke. Kuna paari tunni pärast on sellest saanud kaunis vedel ollus, siis võib ka rahulikumalt võtta. Ühesõnaga, 250 grammi toasooja võid. See vahustada 2,5 dl suhkruga. Jätka vahustamist, lisades ükshaaval neli muna. Veel tuleb segusse lisada 5 dl jahu ja 2 tl küpsetuspulbrit. Veidi jahu raputa puuviljadele, sega läbi ja kalla taignasse. (Mina ei raputanud ja mitte midagi hullu ei juhtunud. Nii et rahu.) Sega korralikult, pane võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud rõngasvormi ja küpseta 175 kraadi juures umbes tund. Mul läks küll kümmekond minutit vähem.

Jahtunult paki hoolikalt hõbepaberisse ja pista külmkappi. Mida kauem seisab, seda parem. Korralikud inimesed (kelle hulka mina ei kuulu) teevad valmis juba mitu nädalat enne jõulu.

Muah!

Ja veel: kui piparkoogitamine läilaks läheb, võib taigna katta hallitusjuustutükikestega, rulli keerata ning sealt lõigata umbes sentimeetripaksused kettad. Veidi ümaramaks kohendada ja ahju. Uah!

Update: mulle meenub, et leidsin selle mõtte Nami-namist. On vist viisakas viidata. Oh, Nami-nami ruulib!

2006-12-19T14:29:00.000+02:00

Mul tõesti polnud õrna aimugi, et mul on jõulutundest puudu ainult lume ja päikese komplekt. Ma olin ju nii rahul selle lumeta=porita talvega. Aga vat mis lugu nüüd. Öösel, kui äkitselt valgeks maalitud õue märkasin, olin täiesti veendunud, et see oli preemia vapra piparkoogi- ja keeksitootmise eest. Mida me tegime veel tagatipuks omaenda laulujoru saatel, et veelgi jõulusem oleks. "Joru" on nüüd halvasti öeldud, me moodustasime Tarmoga harmoonilise meesduo ja tegime vägagi ooperlikke hääli.

Jõuluvana andis teada, et ta tuleb sel aastal ikka ise. Kaks viimast aastat on ainult koti jätnud. Aga nüüd mõtlesin, et tulgu ikka isiklikult, varsti teda enam ei usuta ja ...

Uut habet on vaja. Eelmine, mis kuulus superodava jõuluvanamantli juurde (elagu Jysk!), on üks igavene valge narts. Riidest pealegi. Lokke oleks ikka vaja. Kiharaid. Nagu see Anne Veski juuksepikendus, mis tal kunagi naelaga kuklas käis.

2006-12-18T18:30:00.000+02:00

Ega nüüd pole pääsu. Saabus piparkoogitaigen ja vaabavalik, mille Mirr üles leidis. Olin küll plaaninud täna keeksile keskenduda, aga mis seals ikka. Teeme mõlemad. Nada, Fedja.

2006-12-18T11:14:00.000+02:00

See jõulufiilingu doseerimine on ikka maru peen kunst. Vaatasin õudusega, et ameeriklased panevad juba novembri lõpus kuuse kodus üles. See on ikka ilmne üledoos. Aga kui panna jõululaupäeval, siis on nagu seal anekdoodis, kus trummilööja dirigendilt oma ainsa pläraka viibet ootab. Niuh, ja möödas.

No nädalake enne jõulu võiks minu poolest juba hakata fiilingut üles kruvima. Sellest jõuluhüsteeria manamisest ma hästi aru ei saa, sest mu päevad ei möödu ostukeskustes, vaid kodus tolmurullide ja rämpsuhunnikute vahel. Ka jõululaule ei kuule ma peaaegu kuskilt, sest raadiot ma ei kuula. Nii et magusa jõuluootuse tekkimist takistab, mõtlesin välja, tegemata tööde nimekiri. Jõulutunne saab mul tekkida ainult siis, kui kodus suurem kaos likvideeritud. Aga kaos ju tekib iga päev uuesti. (Pilk eile õhtul veel puhtale põrandale: nüüd vedelevad siin Mirri lakk-kingad, mida väike käkk õe äraolekul proovis; kõhukott, mille Ina eile tagastas ja millega lapsed enne magama minekut kõvasti mööbeldasid, mille ma siis kokku pakkisin ja mis nüüd uuesti laokil on; päkapikult saadud nunnu lepatriinuga pliiats; kilekott; no tegelikult on see likvideeritav, aga päev on ju alles noor.)

Ah, riiulitest ma parem ei räägi. Don't get me started. KUHU te küll kõik need pudinad panete, mis põrandalt, taskutest, kottidest lagedale tulevad? Vanasti oli meil nende jaoks mõeldud kõige ülemine sahtel. Aga nüüd on see juba ammu pudinaid täis, nii et uus kraam kuhjub riiulitele, mis vanasti olid seksikalt lagedad.

Eile saatsin kõik kohustused seenele ja lubasin endale vagura õhtu kahe küünla, ühe kohvijäätise ja Debora Vaarandi mälestustega. Juba hakkas nagu looma. Käkid halastasid õnneks ja jäid ilma mind pikalt jooksutamata magama. Täna õhtul siis järsku jõulukeeks? Minu oma on lihtsalt nii hea, et mingid poekeeksid ei tule kõne allagi. Ohtralt kuivatatud puuvilja ja armsat alkoholi. Kolmapäeval või neljapäeval siis järsku piparkookide tegemine. (Lugesin kuskilt õudusega Angeelika Kangi kodustest kommetest: et esimesest advendist alates küpsetab ta poegadega iga õhtu ühe plaaditäie piparkooki.)

Ma üldiselt ei armasta elektriküünlaid, aga aeg-ajalt valdab mind hirmus tung osta mõned meetrid elektrivalgust. Pimedas õues kõndides on nii armas neid valgustatud aknaid vaadata. Lastele kah meeldib. Mäletan lapsepõlvest, et midagi nii kaunist kui lasteaia elektrilaternakesed polnud maailmas olemas.

2006-12-15T17:41:00.000+02:00

Ma olen õnneks kergesti rõõmustatav.

Vedelen mina diivanil, kael kange ja pisar silmanurgas, mõeldes, et oh kui väsinud ja mida kõik veel tegema peab ja et jõulukeeks, mis võiks juba mitu nädalat kapis kükitada, pole seal veel mette, ja et piparkoogid, issand, millal ma neid küll teha jõuan, ja veel need jõulukaardid, ah, okei, Eesti omadega on veel aega, aga need paar välismaa oma, need peaks ju ära saatma juba, ja midagi tahtsin veel ju juurde panna, mis, pildid, pagan, ei pilte ei jõua küll enam ilmutada, no kus ma nüüd neid enam, ma ei oska digikat ju plaadi peale võtta ja millal ma üldse nendega linna peale jõuan, kus ma enam, ah, kõik on perses, nüüd on veel üks artikkel ka teha ja raamatut pole üldse jõudnud tõlkida, ja nädalavahetus tuleb ja koristama peab, okei, homme on pidu, ehk on tore, aga ikkagi, kurat, nii väsinud ja tüdinud, ja mu isiklikus jõulukalendris polnud täna 15. akent, sest selle oli Miina oma kunagises toorutsemishoos tühjaks teinud, okei, nüüd ta on nii tubli olnud, ei mingit rüüstamist, aga ikkagi, tahaks kommikest, merekivikesed, need seisavad riiulis, keegi ei taha, ise ka ei taha enam, nii kuradi paksu koorikuga, suhkur krigiseb hammaste all, ah, pagan, millal ma seda artiklit nüüd veel täna

ja siis loen telekavast, et esmaspäeval on "Matti: põrgu kuulub kangelastele" - ja tuju on hoobilt hea!

2006-12-14T15:33:00.000+02:00

Üks abipalve jõulueelsesse aega.

Vapper-vapper tartlanna Kristin Aavakivi on oma uue südamega taas Roomas. Paari kuu pärast peaks ta tagasi kodumaale ja pere juurde pääsema. Siis on kõige nakkusohtlikum talvaeg möödas. Paraku on Kristini rahalised ressursid lõpukorral. Aasta algul aitasid teda nii sõbrad kui ka täiesti tundmatud kaasaelajad. Kindlasti ka seekord!

Nii et kel on soovi ja võimalust aidata:
Kristin Aavakivi
10102005733008

2006-12-13T00:05:00.000+02:00

Aeg-ajalt meenub mulle, et ma pean minema Pärnu maantee Laseringi Peter Gabrieli hitikogumiku järele, mille ma ühel nõrkushetkel tellisin. Võiksin ometi teada, et ma ei kuula enam midagi, iseäranis mitte seda, mille olen ise ostnud, mitte kõrvetanud. A järsku vana Piitrit ikka kuulan mõnel nostalgiahetkel.

See mõte imes mind muidugi YouTube'i sisemuse sisse. Jajah, niipalju siis kesköisest tõlketööst. Aga siin on nii palju toredat.

Näiteks see. No sellest rääkimata muidugi. Mingid täiesti ootamatud asjad. Ja mõni hirmus kallis laul. See on vist mu personaalne Gabrieli-lemmik. Mitte et ma nüüd mingi hirmus Gabrieli fänn oleksin, eks. Mille fänn ma üldse olen, eks. Nii et vabalt võib ka Gabrieli fänn olla.

Tegelikult, TEGELIKULT tahtsin ma hoopis üles panna "Ferris Bueller's Day Offi" lõpustseeni, kus värdjalik koolidirektor (kes on päriselus kah perverdiks osutunud) ribadeks rebitud pükstega koolibussi siseneb. Aga see oli liiga kehva kvaliteediga.

Kunagi ammu võtsin selle video Aleksandri tänava videokinost, nomistandoligi, ja sundisin Tarmot vaatama. (Thalia, ütleb Tarmo.) Siis ta ütles, et pole mind elu sees sellise häälega naermas kuulnud.

Ja TEGELIKULT-TEGELIKULT otsin ma YouTube'ist juba ammu üht lugu, Prefab Sprouti "Jesse James Bolero" (siin on mingi kribal ainult, ma teadupärast olen ju täielik MP3-võhik), mis mind abituuriumis nüühima pani, aga mida seal pole. Need on mingid ammused kihistused, mis vahel välja vupsavad.

Issand, kõik tuleb meelde. Mitte et seal midagi meenutada oleks. Aga tundub, nagu oleks olnud kuldne sügis, pikk must mantel, radikaalne tukk, jube igatsus hinges ja kange hirm, et ei saagi tõelist armastust tunda.

No näed siis, kui hästi kõik on läinud.

(Jääb mulje, et olen veidi purjus. Õige. Naaaatukene! Elagu jõulupeod, kus pudelid nii usinalt lahti korgitakse, et neid tuleb hiljem pidulistele järele toimetada.)

2006-12-12T10:01:00.000+02:00

Mirr protestib supi vastu: "Mulle ei maitse lillkapsas ja brokoli!"
Miina: "Kuule, mulle küll maitseb klokodill!"

Õhtul voodis. Arutame, mis nimed kellegi jalgadel on.
Mirr: "Minu jalad on Lipi ja Nipi."
Emme: "Aga mis Miina jalgade nimed on?"
Mirr: "Paanika ja ... Maasika."
Miina: "Ei, minu jalad on Kaka ja Maasika."

2006-12-11T11:22:00.000+02:00

Üle tont teab kui pika aja esimene esmaspäevahommik, mil ma surmväsinud pole. Ju siis oli töö, puhkus ja lõbu tasakaalus. Või on asi piparkoogis, mis mu hambaaugus istub? Ja uues kaneeli-karamelli kohvi lõhnaga küünlas? Igatahes sai tantsida, süüa ja juua. Ning lapsed said esimese jõuluvanaportsu kätte. Mirr ja issi teenisid kingi "Aisakella" refrääniga, minu ja Miina combo kandis ette "Päkapikk-päkapikk olen ma uhke tutimütsiga" (minu poolt laul, Miina poolt pidulikud hüpped).

Kaurismäki jäi olude sunnil küll nägemata, millest on veidi nüüh. See-eest saime eile õhtul varakult koti peale, sest "Kuldrannake", mida kodus vaadata üritasime, osutus totaalseks mögaks. Ega ma sealt midagi ei oodanudki, aga no kuulge ...

2006-12-06T10:23:00.000+02:00

Ma üritasin eile õhtul eeskujulik ema olla. Aitasin lastel guaššidega mäkerdada, kiiitsin nende saavutusi ja ennetasin suuremat sodimist. Tantsisin koos Miinaga kuulekalt õpetaja Mirjami käskluste järgi, kükitasin ja kepsutasin, tegin hüpiksammu ja galoppi, nii et keel vestil. Ja tänutäheks korraldasid nad mulle magamaminekul säherduse jonnfesti, et otsustasin endamisi: ei mingit päkapikku, väiksed ussinäod. Tahtsin veel kirjutada hoiatava sõnumi päkapikkudelt, aga ei tahtnud konflikti nii teravaks ajada. Sussid jäid lihtsalt tühjaks.

Ja hommikul polnud plikadel sellest sooja ega külma. Suurepärane, sest mulle on see kohustuslik päkapikutamine aasta aastalt järjest rohkem närvidele käima hakanud. Mõni aasta tagasi käis Mirril sussipäkapikk üle päeva. Minu poolest võiks ta veelgi harvem käia, on ju põnevam. Aga kui lasteaias ikka iga väike überbitš teatab, et tal käivad päkapikud iga päev ja toovad veel teab mis ande, miks siis teine kehvem on, eks? Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, käivad päkapikud ka lasteaias, toovad lõunauinaku ajal sandaleti sisse või maeiteakuhu kommikese. No milleks? Kas lastel on hammastes veel liiga vähe auke või?

Päkapikundusest on saanud üks kohustuslik nühkimine. Eks sellest kogu jõuluvärgist, võib ju öelda. Eile erutusin Kristiine keskuses mingite kirevase kottide peale niivõrd, et otsustasin: palun jõuluvanalt kotti. Jõuluvana Tarmo isikus ei ironiseerinudki hommikusöögilauas mu legendaarse üks-kord-kasutatud puust pauna üle, vaid kahtles, kas jõuluvana ikka oskab õiget kotti osta. "No muidugi mitte," vastasin ma. Ja siis oledki ise jõuluvana ja ostad oma koti ära, et ikka täpselt õiget kinki saada. Aga mis sel jõuludega pistmist on? Nujaa ...

No päris Ameerikaks meie peres asjad läinud pole. Kingid on üsna kaalutletud või kui mitte üliväga praktilised, siis pole neid vähemalt palju. Lapsed ei saa mingeid plastpäkapikke ega muid jõulujurakaid, suured inimesed kah mitte. Aga juba neljandat aastat järjest ostan ma olude sunnil ise ära peaaegu kõik kingid - vanavanemate poolt lastele, vanavanemate poolt nende tütrele ja väimehele ehk mulle ja Tarmole, vanavanemate poolt minu vennale ... Ses mõttes on hea, et kingid tulevad soovitud ja/või vajalikud, ja ma ei saa ka kurta, et ostmine-otsimine mulle ei meeldiks. Üritan ka šoppamised aegsasti ära teha, et rahulikult jõulule vastu minna.

Aga ikkagi-ikkagi-ikkagi. Kui tore oli olla laps, kes ei pidanud muretsema jõulude praktilise külje pärast. Ja nii pikka päeva kui jõululaupäev, mis ei jõudnud ega jõudnud õhtusse, ei mäleta ma mitte. Ja kui ilusad olid jõululaulud, kui neid ainult Soome telekast näha-kuulda sai. Eh, nostalgia ...

2006-12-05T21:47:00.000+02:00

Julgen ma "Paha maad" vaadata või rikun põhjalikult tuju ära? Luksun öösel nutta, silmad pahupidi? Peaks ikka jääma oma liistude juurde - homme on telekast plikapõlve märg unelm "16 küünalt", paari päeva pärast tuleb Soomest "Breakfast Club". Siit puuduvad vaid "Pretty In Pink" ja "Püha Elmo tuled", siis oleks komplekt koos. Jajah, ja "Ferris Bueller's Day Off". No näis.

Hommikul: ah, ei olnud mul siin mingit nutta luksumist. Hea film oli küll.

2006-12-05T12:46:00.000+02:00

Teil ikka toovad päkapikud emme saapa sisse Werneri kohviku trühvleid? No vat, seda ma arvasingi.

2006-12-03T16:42:00.000+02:00

Miina läbis 1. detsembril põhjaliku instruktaaži, kuidas jõulukalendriga ümber käia. Et ei tohi kõiki komme ära süüa, vaid tuleb järgmise saamiseks oodata järgmise hommikuni. Võttis õppust küll.

Või nii mulle vähemalt näis. Vaatasin hommikul "Tähelaeva", kui Mii, kes oli jupp aega madalat profiili hoidnud, tuli õndsaliku näoga ja seletas, et tema võttis kommi. Ja et olid ikka head kommid küll.

Tormasin tüdrukute tuppa, kobasin läbi kummagi jõulukalendri kõik kotid (no on meil tänavu säherdused uhked punaste kottidega kalendrid), aga kõik kommid paistsid alles olevat. No mõtlesin, et järsku sõi ta ära kommi, mis sussipäkapikk hommikul tõi.

Naiivitar.

Ühel hetkel oli mul asja meie endi magamistuppa. Ja mida mu vaesed silmad peavad nägema: minu isiklik jõulukalender - sest tänavu läks ju nii hästi, et ka emme-issi said kumbki endale kalendri - on brutaalselt lõhki kistud. Aknad eest kogu lihaga ära, küüne- ja hambajäljed šokolaadis (ju ei mõistnud Mii neid kõiki välja kiskuda). Tõe huvides tuleb öelda, et kahju piirdus paari-kolme aknaga. Aga ikkagi. Milline jõhkrus. Nojah, ma ju õpetasin Miile, kuidas ta peab oma kalendriga käituma. Aga minu omast polnud juttugi.

Kapi otsa läks mu kalender. Tarmo oma päästis minijõhkardi käest see, et ta oli reedel Tartusse sõites selle suure kiiruga kilesse jätnud.

Ah, see kirevase päkapikundus nõuaks üldse eraldi teemat.

2006-12-02T13:33:00.000+02:00

Ah mind lipakat, ma ei himusta mitte üksnes Bondi, vaid ka tema vihavaenlast Le Chiffre'it.

2006-11-30T11:31:00.000+02:00

Kuidas Triibikut vihale ajada? No viimasel ajal on see ülimalt kerge. Näiteks saan täna, novembri viimasel päeval sõnumi, et meie firma lapsi ootavad personalijuhi juures jõulukalendrid. Häh, iga korralik emme-issi, kel kalendrivärk plaanis ja eelmise aasta totaalne defitsiit meeles, on oma kalendri 1. detsembriks ammu ära ostnud.

No siis saame sel aastal ka meie Tarmoga omad jõulukalendrid. Mis pole ju tegelikult üldse paha. Ja personalijuht lisas nüüd, et sellist kalendrit pole küll kellelgi. Järsku on liköörikommidega? No see mulle juba meeldiks. Kas olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?

Täiendus: isand T käis kalendritel järel ja helistas hingeldades, et nii kauneid jõulukalendreid pole tema silm veel näinud. Nii et võtan kõik kobinad tagasi.

See loom, kes eilse sitasitasita päeva kiuste ja tõttu kell kaheksa õhtul vatid selga tõmbas ja end ujulasse lohistas, sai mitu preemiat. Esiteks polnud röökivaid aeroobikuid ja mürtsuvat eurodiskot, mille tõttu ma õhtuse aja peale rihtisingi. Teiseks sumasid teisel basseinipoolel ringi vesipallurid nagu mingi eksootiline loomaliik. Tõsi, karjusid nemadki, ja vene keeles pealegi, aga seksikal mehisel häälel. Aeg-ajalt vilkusid mu silme ees vesipallidega dekoreeritud ujumispüksid (tervel meeskonnal ühtemoodi, kui nunnu!) ja sinised kõrvaklappidega kosmonaudimütsid.

Ja mul oli isiklik rada. Ja keegi ei hüpanud mulle pähe ega ujunud otsa. Ja saunas kõlas kell kümme õhtul üks mu lemmiklaule, Jimi Tenori "My mind (is an open book for you honey)". (Seda saab kuulata siit.) Sauna-DJ on seal Kalevi spaas küll tasemel.

Pingelised ajad. Ostsin kõige karmima ženšennilaksu, mis apteegis leidus.

2006-11-24T09:52:00.000+02:00

- Oota, Miina, ma panen sul särgi püksi.
- Jah, muidu jõuluvana hakkab näpistama mind.

2006-11-22T23:28:00.000+02:00

Ma ei saanud tükk aega aru, miks meil nii kirevase palju kempsupaberit äkki on hakanud minema. No täitsa lõpp. Enam-vähem rull päevas. Siis tabasin süüdlase. Mii käib nüüd ju ise potil. Ühel päeval nägin, kuidas ta kõigepealt tõmbab mitu head meetrit lihtsalt poti kaunistuseks. No et midagi seal enam välja ei paistaks. Ja alles siis toimetab enda kallal. Mu laps pissib mind paljaks!

Mehed, need on ju ses mõttes head odavad pidada. Küsisin kunagi isalt, et kuidas neil siis püksid kuivad püsivad. No ja isa ütles, et löövad tilli seina külge kuivaks.

2006-11-21T22:58:00.000+02:00

Just minu mõte, härra Hani!

It is all ridiculously enjoyable, because the smirking and the quips and the gadgets have been cut back - and the emotion and wholesome sado-masochism have been pumped up. My only regret is that the classic Barry theme tune is saved for the closing credits. Mr Craig brings off cinema's most preposterous role with insouciant grit: I hope he doesn't quit too soon. I'd like see the next few films tackle 007's off-duty life more: his hangovers, his money worries. Daniel Craig could make it work. For the first time in ages, I am actually looking forward to the next James Bond movie. (Peter Bradshaw, The Guardian)

"Dannieeel ... (inisen Elton Johni viisil)." Mis te arvate, kelle pilt mul nüüd MSNis on? Ja mis riietuses? Eh, hea on olla vanamoor ja kena kalki liha kaugelt imetella. Mu magamistoa seinad on mentaalseid plakateid täis. Mul on mentaalne pinal mentaalse kustukaga, mida kaunistavad Danieli trii-, bii- ja muutsepsid. Kuidas, oo, kuidas küll elada järgmise Bondi-filmini?

Vastus: lõpeta mölin, sa kiimane eit, ja asu töö kallale. Varsti on nagunii "Friends".

2006-11-21T20:46:00.000+02:00

Robert Altman on surnud, nüüh.

2006-11-20T09:48:00.000+02:00

"Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEEST! MA TAHAN LAULUPÄIKEEEEEST!" Bussi esiistmel, valju ulgumise saatel. Tuleme Miina esimeselt teatrietenduselt "Jussikese seitse sõpra". Päike läks lava taha, põhjustades lõpmata ahastust. Äärmiselt alatul kombel vaikib Mii seni, kuni komm suus sulab, ja hakkab siis jälle lõugama. Ja emotsionaalse intelligentsuse tippnäide: suur õde valib just selle olukorra, et hakata nõudma: "Emmeee, ma tahan hamstrit! Ma tahan hamstrit! Emme, ostame hamstri!"

Kodu tundub tõelise rahusadamana. See tunne jõuab kesta umbes viis minutit, sest vaene Mii põrutab peaga vastu seinanurka ja saab golfipallisuuruse sinise muhu. Oh sa saadana silmamuna, on see vast muhk. Ja on see vast nutt. Lõpuks pikutame teineteise kaisus suure voodi peal ja rahuneme, vaadates, kuidas kajakad, tuvid ja varesed sinitaeva taustal ringi seerivad. Miina küll väidab kurjalt, et tuvi pole lind, aga nutt jääb ikkagi järele ja kõrvad saavad pisaratest puhtaks pühitud. Sokiga. Mis on muuseas puhas.

Ei, kauneid hetki on kahe lapsega ikka ka, ausalt.

2006-11-18T19:08:00.000+02:00

Laupäevane menüü: hakklihakissell. Söö ssssssssuppi, Anni Arro! Kui ikka perenaisel jahu pole, siis võtab perenaine hakklihakastme paksendamiseks tärklist nii mis naksub.

Reedene menüü: blogi- ja pärismaailma ühendamine täiesti ootamatus paigas. No missa teed ära, kui vaatad, et heldus, kui tuttav laps, siis et, heldus, kui tuttava näoga mees, aga ma ju ei tunne teda ... Ja siis meenub sulle lapse ja mehega mestis olnud kena kõhukas leedi. Tunnike juurdlemist, et kas ma nüüd ikka lähen juttu tegema või ei, aga kui leedi hakkab juba oma peret ja kodinaid kokku korjama, siis tuleb teha carllewislik (no sorri, ma viibin ikka veel selles ajastus spordildasa) spurt ja elegantselt külje alla ujuda. Riskides muidugi teatava perverdioreooliga ja küsimusega, et mis pagana Triibik, ei tea, pole kuulnud.

Aga õnneks teati, oldi kuulnud. Ma ei tea, minu meelest oli tore. (Siinkohal soojad tervitused Kristale!)Ja tore oli ka kohtumispaik, äsja avatud Kidszone'i mängumaailm Pärnu mnt 139 e. Ma hommikul ei saanud esiti aru, et miks see jalg hästi ei paendu ja tagumik on kuidagi pikal, aga siis meenus korduv pallimerre viskumine ja Mirrile järele lippamine mööda kaunis kõrgeid treppe, et üheskoos liumäest alla lasta. No vana inimene tahab ju kah trallitada. Seal oleks kihvt omaenda sünnarit pidada, kui see võlavanglasse ei viiks. Mul on ikka südame peal vateeritud sumomaadlejakostüüm, millega oleks väga šikk selili prantsatada ja siis nagu sitikas abitult jalgu siputada ja oodata, kuni keegi sind suvatseb jalule tõmmata.

2006-11-17T10:58:00.000+02:00

Minu nimi on Triibik. Kodutriibik.

2006-11-15T22:20:00.000+02:00

Uskumatu, aga meie kodus leidis aset järgmine vestlus.

-Millal sul see Bond on?
-Homme. Ma juba täna terve päev ... Ehh.
-Kes võinuks arvata, et sa Bondi peale nii erutud.
-No aga milline mees ... Milline jõhkard ... Mmmm ...
Mirjam oma voodist konkreetselt ja rangelt: "Tasaaaa!"

2006-11-15T13:29:00.000+02:00

Miks on tolmuimeja toru alati liiga lühike - täpselt nagu suvi?

Mu unenäod on igavad ja viitenumbrid liiga pikad.

Triangli kaudu leitud kaebustelaul sobib tänasesse päeva nagu rusikas. Innole.

2006-11-13T22:17:00.000+02:00

"Kolakat saate, mitte pärnaõieteed!" Mul on hea meel, et issi on kah õhtuse kammaijaa pärast endast väljas. Ise olen esimest korda taandunud kööki ja teen nägu, et tõlgin raamatut. Ja issi, kes tavaliselt istub, kõrvaklapid peas, suures arvutis ja laseb mul nende kahe väikese jubeda noormoori kambri vahet joosta, peab ise kaost likvideerima.

Olgu öeldud, et pärnaõieteed ei joo siin majas mitte keegi, käkkidest rääkimata. Eile õhtul nõudsid nad maksavorsti, mida samuti siin ei kohta. Täna tuldi vahepeal tagatoast mingi kuradi keeduvorstijutuga. Sisistasin köögist tigedalt, et tulemas ei ole ei keedu-, ei suitsu-, ei maksa- ega mingit muud vorsti, kui üldse midagi, siis ainult kolakat. Kord on kellelgi kakahäda, siis kurdab keegi punetust teatavas regioonis või ületamatut igatsust emme musi järele. A no kui emme on käinud juba n korda musisid jagamas, tekke peale panemas ja anumas, et kõik teised emmed võivad nüüd ajakirja lugeda, aga näe, teie emme hakkas paksu raamatut tõlkima, halastage, mise-fucking-reeeeeeere, siis ...

"Ei lähe pissule!" röögatab nüüd issi nooremale sitavankale, kes seab end juba vähemalt kolmandat korda poti peale. Ei, sõna "sitavanka" vihjab teoreetiliselt mingilegi produktsioonile, a no sittagi. Saundträkk meenutab seatappu. Saaks köögiukse lukku panna, oleks jube mõnna! Või järsku saaks esikukappi endale mingi pesa teha? Punetagu või munetagu, mina välja ei tuleks!

2006-11-10T13:17:00.000+02:00

Triibiku tänane filmisoovitus.

Reedel kl 20.00 Kanal 2 dokfilm "Põrgulikud pulmad". Kui me seda reklaami Tarmoga eile "Sõprade" vaheajal nägime, oleksime äärepealt diivanilt maha prantsatanud. Ma arvan, et see on oma ilguses väga šarmant.

A vat teisipäeval on ETVst geniaalne film, jube stiilne ja vaimukas müstifikatsioon "Esimese inimesena Kuul". Äärmiselt vaatajasõbralikul ajal muidugi, 00.55. Aga milleks meil siis video on, eks.

2006-11-10T13:00:00.000+02:00

Triibiku tänane tootetutvustus.

Örtbuljong Herbamare firmalt A. Vogel. Olin paar korda ostnud Rapunzli ökopuljongikuubikuid, aga neil oli mingi kõrvalmaitse, mida ei mina ega mu väiksed koletisekesed ei sallinud. Nüüd aga leidsin Herne tänava ökopoest imemaitsva puljongi. Roheline purk siuke 80 krooni kandis. (Kirjutasin "kraani kondis"). Tänu sellele ja Ökosahvrist soetatud mahehakklihale õnnestus mul eelmine nädal vaaritada totaalselt öko supp, mis maitses totaalselt hästi. Nii hästi, et Miina otsustas korrata oma titeaegseid tempe ning nõudis päeva jooksul neli kausitäit. Hakkas suure jauramisega juba hommikul pihta.

Veel leidsin eile Kaupsist Anni poest punase päevakübaraga rohelist teed. Võiks ju praegusel hooajal päris kasuks tulla. Kotitee, nagu mulle, vanale mazoolile, vabalt sobib.

Nagu Triangel, olen minagi raamatupoes meelisklenud. Ah, mis ma valetan, tuiskasin korraks täiesti sihipäraselt läbi ja haarasin Viivi Luige esseedekogu. Mul on temaga ikka mingi värk. Vahel käib ta mulle närvidele, aga tavaliselt sunnib ikka mingile mõttetegevusele. Järelemõttetegevusele.

Ja täna-üleülehomme peaks saabuma Kriso kaudu tellitud pamp, sees kaks raamatut. Mõnulen juba ette ...

2006-11-08T10:01:00.000+02:00

Mulle nii meeldib lugeda, kuidas inimesed toidust räägivad. Siin räägib näiteks Daniel Day-Lewise õde Tamasin. Toidukirjanik, nagu nad ütlevad.

Ja siin on üks nunnu kodukas, kust käin vahel värvi- ja armsuselaksu saamas.

2006-11-03T21:34:00.000+02:00

Kui müts on hõre nagu Trianglil, siis tasuks ehk sellele käepärastest vahenditest vooder meisterdada?

Mis muidugi meenutab mulle mu kunagist imelist krepp-paberist mütsi, mis oli üles ehitatud nailontrussikutele. Algkoolis oli näärinäidend kommidest. Mina olin see komm, kes hõikas saaliuksel seisvale kommile: "Kas tuleeeeb jubaaaa?" Ja teine komm, mu pinginaaber, pidi hõikama: "Ei tuleee veeeeel!"

Ema oli saanud tutvuse kaudu Marxi puiestee lillepoest (sellest, kus nüüd müüjad põhimõtteliselt alati leti taga kartulisalatit ja viinerit näost sisse ajavad) ülidefkat krepp-paberit - ja veel millisel kujul! Erivärviliste volangidena, mida eriti pepsidele asaleapottidele ümber keerati. Ja leidlik nagu ta oli - no tollal pidid kõik emad väga leidlikud olema, aga minu oma oli kõige-kõige -, ehitas ta mu vanadele väljamaa nailontrussikutele (mis olid nii ilusad värvilised, mitte nagu mingid Marati soolikad, aga jube ebamugavad) üles superuhke volangilise krepp-paberist mütsi.

Pinginaabril oli kah šeff müts. Torukujuline, lõua alt rihmaga nagu husaaril. Ereroheline, samuti krepp-paberiga kaetud. Ausalt öeldes oli mul väike kahtlus, et järsku tema oma on šefim. Aga tegelikult ei olnud.

Tegelikult tahtsin rääkida, et kuulasin Oravakese õpetust reedeõhtusest koristamisest ja olen nüüd täielik kettaheitel koduperenaine! Eile, kui olin lapsed peaaegu maha löönud, mõtlesin, et on kaks varianti. Et kas ma hakkangi neid kogu aeg peksma ja nende peale karjuma. See on veidi ebaviisakas, eks. Või siis võtan end vinti ega tee nende pidevast kraaklemisest väljagi. Peale jäi teine variant, mis mõistagi teeb must kiiremas korras pätinna, aga no lastel jäävad kondid terveks.

Täna ostsingi pudeli rislingit külmkappi, et nädalavahetus mommie dearest'iks muutumata mööda saata. Aga siis tekis veel kaks mõtet. Esimene. Kui lastega koos küpsetada, siis nad ei ole teineteisel kõri kallal. No natuke aitasid, rohkem küll sebisid, aga ohjeldamatu kokkamise tulemusel olid nad lõpuks nii näljased, et kruttisid lõhekastme varjus sisse võrdlemisi vintske maheriisi. Ning peaaegu kumbki sõi peaaegu ühe šokolaaditükkidega muffini.

Ja siis teine mõte. Kui end üleinimlikult kokku võtta (ja polnud see nii hull midagi) ja koristama kukkuda, siis ma ei kuule läbi tolmuimeja nende kraaklemist. Ja laupäevahommikut saab ilma koristamisangstita alustada. Mõeldud, tehtud. Geniaalne, härra Hani. Täiesti võimalik, et pudel jääb täna kinni.

2006-10-30T10:46:00.000+02:00

His wife, Kathleen, once said there were two types of Tom Waits songs, 'the grim reapers and the grand weepers'. Mõnus intekas Tom Waitsiga.

Ja üks teine lemmik.

2006-10-28T22:27:00.000+03:00

Mida teha, kui laupäevahommikusest õndsusest Kalevi veekeskuses on puudu ainult mullivann, aga mullivannis mulistab juba veerand tundi Tõnu Kilgas, ilmutamata vähimatki tahtmist välja kobida? No eks siis tuleb Triibikul maha suruda naeruturtsatused, mõtted Kroonikast, Katrin Karismast ning kilpkonnasupi keetmisest Donald Bisseti moodi, ja Tõnu juurde vanni ronida.